See, et Müncheni Bayern Saksamaa piires vähegi väärtusliku kraami teiste klubide eest pihta
paneb, on sedavõrd korratud tõsiasi, et selle väite sisu tuleb otsida üksnes väite
fantaasiavaesest retoorikast. Küll aga muutub kõnealune olukord tähelepanuväärseks juhul,
kui taoline töö Bayerni eest ära tehakse ning ühe sellise juhtumi tunnistajaks saksa televaataja
lõppenud nädalavahetusel olla saigi.

Laome siis alljärgnevale arutelule hoo sisse lükkava faktoloogia kohe ka lauale. Seda pole
palju. Väga lühidalt kokku võetuna piisab sellest, kui öelda, et eelmisel laupäeval sai nimekas
Saksa jalgpallur ja treener Jupp Heynckes 75-aastaseks ning sel puhul näitas avalik-õiguslik
telejaam Das Erste päevakangelasest kahekümneminutilist dokfilmi pealkirjaga "Mia san
Jupp". Saidki faktid lauale laotud ning küsimus, mille endale püstitame, võiks kõlada umbes
nii: miks kandis laupäevane filmike sellist pealkirja? Miks just "Mia san Jupp"?

Vastuse otsimist peaksime alustama lühiülevaatest Heynckesi karjäärile ning ka isegi kõige
pealiskaudsemalt neid osakesi kokku pannes avaneb pilt mehest, kelle tuntus jalgpalliruumis
julgelt Saksamaa piirid ületab ning kelle nimi selles ruumis enam kui pool sajandit jutuks
olnud.

Esmalt oli tegemist väga eduka jalgpalluriga, tippründajaga, kelle omaaegne statistika
Saksamaal vaid kultuslikuks vormitud Gerd Mülleri omale alla jääb. Oma 15-aastase
klubikarjääri jooksul lõi Heynckes 394 mängu jooksul 243 väravat ning et võrdlust Mülleriga
ka numbriliselt väljendada, olid Mülleri vastavad numbrid 18, 555, 487.

Tõsi, koondises jääb Heynckesi statistika – 39 mängu ja 14 väravat – Mülleri saavutatust juba
sedavõrd kaugele, et täpsustatud võrdlus ülearuseks osutub. Küll aga on oluline teada, et ka
Heynckes kuulus 1970ndatel aastatel oma maa võidukasse koondisse, mis 1972. aastal
Euroopa meistriks ning kaks aastat hiljem maailmameistriks krooniti.

Klubikarjääri veetis Heynckes suuresti Mönchengladbachi Borussias, tegi küll korra
kolmeaastase vahele põike Hannoveri, kuid edukamad aastad seonduvad siiski Borussiaga.
1970ndatel aastatel tuli Heynckes neljal korral riigi meistriks, korra karikavõitjaks ning korra
ka UEFA karikavõitjaks.

Mängijakarjääri lõppemise järel ei jätnud edu teda ka treeneripingil maha. Heynckes on
neljakordne Saksa meister, korra võitnud karika, kolmel korral superkarika, võitnud Bayerni
ja Real Madridiga UEFA Meistrite liiga ning Schalkega Intertoto karika.

Kujutamaks ette Heynckesi haardeulatust, kohanemisvõimet ning seda keeleliselt ja
kultuuriliselt kirevat inimmassi, kellega ta koos töötanud on, olgu veel öeldud, et treeneritööd
on ta teinud ka Athletic Bilbaos, Frankfurdi Eintrachtis, Tenerifel, Benficas, Leverkusenis ja
muidugi ka Mönchengladbachis, kust sai alguse nii tema mängija- kui treenerikarjäär.

Nüüd ei tasu arvata, et siin toodud kuiv nimekiri klubidest ja emotsioonidest vabastatud
tiitlitest lugeja kannatuse proovilepanekuks esitatud on. Ei, see pole nii. Siin esitatud loetelu
täidab kahte eesmärki. Esmalt nägime, et jalgpall Heynckesit kogu tema karjääri jooksul siia-
sinna paisanud on, teisalt tuleb aga tähele panna, et kõik kodusel pinnal saavutatud tiitlid
võitis ta mängijana Mönchengladbachis, treenerina aga Müncheni eesotsas.

Kõrvaltvaatajana võiks arvata, et kui koondisega saavutatut mitte arvestada, siis kõigist neist
jalgpallis veedetud aastatest moodustab tähtsaima kolmikvõit aastast 2013, kui Bayern
esimese ja seni ainsa Saksa klubina samal hooajal kahe koduse tiitli kõrval ka Euroopa
tähtsaima klubisarja võitis. Nonde võitude järel arvas Heynckes heaks olevat karjäärile joon
alla tõmmata, ent juhtus siiski nii, et veidi enam kui neli aastat hiljem pikenes tema karjäär
Bayerni eesotsas veel poole aasta võrra.

A great send-off for a great person 👋 THANK YOU for everything, Jupp! #MiaSanMia

🔴 #ServusJupp #JuppJuppJupp ⚪ pic.twitter.com/6j3KZg8nju

— FC Bayern English (@FCBayernEN) May 17, 2018

Praegusest teemavalikust tulenevalt on aga olulisem, et enam vähem samal ajal ilmus ka
Heynckesi biograafia, mis praegusel hetkel tasub lahti lüüa eesmärgiga tuvastada sealt vihjeid, mis meid eelpool sõnastatud küsimuse vastuseni võiks aidata. Niisiis: miks just "Mia
san Jupp"?

Keeletehniliselt lähenedes suurt peamurdmist pole, kuna veidigi Bayerni ajalugu tundev
lugeja teab ka ise, et tegemist on Bayerni tunnuslause "Mia san mia" edasiarendusega.

Kohtume siin baieri dialektiga, mille eestikeelse tõlke võiks edastada inglise keele kaudu,
millele Bayern ise on pakkunud vasteks: "We are who we are", ehk siis "Me oleme need, kes
me oleme".

Hüüufraasina pole aga "Mia san mia" Bayerni jalgpalliklubi päritolu, kuna selle juured on
ajalooliselt sügavamad, ulatudes 19. sajandisse ning sel on tuvastatavad rahvusliku
eneseteadvuse tõusuaegsed ilmingud. Selles kõneleb rikka Baierimaa iseolemisetaotlus ning
veel tänagi kostub hääli, et Saksamaa, see on "15 liidumaad ja Baier", nagu sõnastas
ajaloolane Hanns Jürgen Küster aastapäevad tagasi FAZ-i veergudel.

Kui usaldada ajaloolist ülestähendust, haaras Bayerni jalgpalliklubi "Mia san mia" järele
1987. aasta mais, kui FC Portole kaotatud Euroopa karikafinaalile järgnenud hooaja lõpupeol
toonased mängijad Hans Pflügler, Hans Dorfner ja Ludwig Kögl ühislaulmise käigus
kõnealuse fraasi oma esinemisse põimisid.

Nüüd peaksime tegema esimese peatuse järelemõtlemiseks, sest Müncheni kui Baierimaa
liidumaa pealinna puhul ei tohi jätta tähelepanuta, et ajaloolist järjepidevust ning kohalikke
kultuuritraditsioone jälgides näib selle hüüdlause olevat omastanud vale klubi. Täna suuruselt
Müncheni teine klubi 1860 näikse seda lokaalset ühtsustunnet hoopis sisukamalt täitvat.

Esiteks on 1860 jalgpalliklubina Bayernist suurusjärgus nelikümmend aastat vanem, teiseks
on korduvad küsitlused näidanud, et Bayerni populaarsuse aluseks on üleriigiline ja
ülemaailmne tuntus, samas kui 1860 tuumikfännid on pigem kohalikku päritolu.

Samuti võiks aluseks võtta visuaalse meetodi. Nimelt on Baieri liidumaa ajaloolised värvid
sinine ja valge, nii nagu ka jalgpalliklubil 1860, seevastu Bayernil, nagu üle kogu maailma
seda teatakse, on selleks punane ja valge. Kui veel värvides sobrada, siis alates Saksamaa LV
tipp-poliitikust Franz Josef Straussist on Kristlik-Sotsiaalne Liit oma valijaid Baierimaal
kõnetanud "Mia san mia" loosungi toel ning näib juba ülearusena lisada, et selle partei värvid
Baierimaa ajaloolise sinise ja valgega sobituvad.

Niisiis võiks mõelda, et jalgpalliruumis vedeles "Mia san mia" 1980ndatel vabalt saadavana
ning Bayern, haistes võimalust see ideed oma kasvueesmärkide ette rakendada, korjas selle
lihtsalt üles. Nüüd tuleb aga lisada, et Bayern on seda "Mia san mia" algset ideed olulisel
määral täiendanud ning taolisele veendumusele aitab jõuda ka Heynckesi biograafia.

Tolle raamatu juhatab sisse meenutus 2013. aasta maist, kui Heynckes Bayerni treenerina
viimases voorus võõrsil Mönchengladbachi vastu tol hetkel enda teada oma viimast mängu
juhendas. Raamatu autor Christoph Spöcker maalib pildi pisaratega võitlevast mehest ning
väidab, et midagi sarnast pole Heynckesiga seonduvalt varem nähtud. Hoolimata sellest, et
Bayern viimase mängu võitis, jätavad 50 000 Mönchengladbachi fänni temaga püsti seistes
plaksutades hüvasti, kirjutab Spöcker. Mönchengladbach, see on tema linn, see on tema kodu.
See on tema jalgpallikodu, ja siin on ka tema päris kodu, siit umbes 14 kilomeetri kaugusel,
juhatab Spöcker.

Autor toob meieni loo, kuidas Heynckes koos Günter Netzeri ja Berti Vogtsiga jättis
1970ndate aastate võitudega Mönchengladbachi maha pärandi ja sportlikud saavutused, mida
ükski järgnev põlvkond korrata pole suutnud. On tõsi, et viimati tõstis Saksa liiga võidutrofee
pea kohale just nimetatud kolmik.

Bayernisse jõudis Heynckes 42-aastasena, selleks ajaks oli ta mängijana Mönchengladbchis
veetnud 12 ning treenerina kaheksa aastat. Ja kuigi Bayernis on ta treeneriametis olnud neljal
perioodil kokku seitse ja pool aastat, on sellest piisanud, et nii Bayern kui ka avalikkus
laiemalt teda "Mia san mia" narratiivimustrisse sobitaks. Heynckesi näitel näeme, et nii nagu
Bayern korjas omal ajal üles "Mia san mia" mõistepõimikuna, on ta hiljem poetanud sellesse enda äranägemist järgi sinna esmapilgul mitte sobivaid tükke, enamgi veel, Bayernil on olnud
suutlikkust õhutada ka teisi seda tegema.

Bundeliga ametlikul kodulehel tutvustatakse 16 erinevat Bayerni "Mia san mia" printsiipi.
Nendeks on: klubi, saadik, eeskuju, traditsioon, innovatsioon, enesekindlus, erisugusus,
jalgpall, respekt, rõõm, lojaalsus, partnerlus, kodu, dünaamilisus, vastutus, perekond. Olgu
näiteks innovatsioonimõiste ka lahti kirjutatuna esitatud: "Mia san Innovation – me oleme
innovatiivsed: peaksime alati otsima uusi võimalusi oma sportliku, finantsilise,
traditsioonilise ja heategevusliku imidži arendamiseks." Kõlab nagu poliitiline manifest, mida
iseloomustab rangus, plakatlikkus, suvalisus ja võimalik isegi, et nimekirjas esitatud
eesmärkide sisemine vastuolu.

Kolm aastat tagasi püüdis sama teemat lahata Deutsche Welle oma pooleteisetunnises
teledokumentaalis, mis ei jäta kahtlust, et "Mia san mia" on oma algupärases tähenduses
Bayernile kitsaks jäänud. Täna ei liida see idee "meiena" enam mitte baierlasi, vaid
bayernlasi, inimesi ei liida enam piiritletud maiskondlik printsiip, nende territoorium on
laotunud üle kogu ilma. Kui sellele kogukonnale ühist nimetajat otsida, ideed, mis täna "Mia
san mia" adekvaatse definitsioonina kõlaks, sobiks viidata sealsamas saates sõna saanud
Giovanni Elberile, brasiillasele, kes aastatel 1997-2003 Bayernis mängis. Ta ütles: "Paljud
klubid tähistavad mõnda tähtsat võitu või tiitlit pikki aastaid. Kui Bayern tiitli võidab, siis
nädala pärast ei huvita see enam kedagi."

Selle järgi defineerib Bayernit katkematus edus viibimine, kusjuures rõhutada tuleb, et
institutsioonina ei lase see end heidutada ka sportlik-statistilisest paratamatusest, et järjepidev
võitmine võimatu on. Nimelt demonstreerib Bayern ka kaotusi "Mia san mia" osana ning
olgu siia lõpetuseks üks teemakohane näide toodud.

Viidatud kaotus pärineb 1999. aasta kevadest, kui Bayern UEFA Meistrite liiga finaalis
Manchester Unitedi vastu viimaste minutitega eduseisu maha mängis ning dramaatilisel moel
kaotuse pidi vastu võtma. Kuigi eraldivõetuna on tegemist sportlikku tragöödiaga, siis
Bayerni ajaloos on leitud võti selle kaotuse võiduväärtusliku sisu esiletoomiseks. Selleks
kasutatakse kirjanduslikku võtet, mis seob 1999. aasta finaalis saadud kaotuse loogiliseks
narratiiviks kaks aastat hiljem saabunud võiduga selsamal turniiril. 1999. aasta kaotusest on
kujundatud väärtuslik õppetund, millega viiakse kurssi kõik need, kes satuvad külastama Bayerni
kodumuuseumit või sirvima nende ametlikku spordiajalugu.

Kõik asjaosalised – klubijuhid, treenerid, mängijad ja ka fännid – kasutavad üht selgitusvõtet: 1999. aasta kaotus muutis klubi tugevamaks! Enamgi veel, lõpuks tuleb veel välja, et too rumalal moel saadud kaotus tagatipuks veel kasulik ja ehk isegi vajalik oli! Ajalookirjutusel on imelised võimed. Aga sellisena esitletuna näeme ka, et tegemist pole mitte niivõrd ajaloolise vormi, vaid
substantsiga. Esitluse taoline kontseptsioon on Bayerni tahtest sõltumatu ning selle
muutumine pole võimalik ilma Bayerni enda muutuseta. "Mia san mia" ühes oma tähenduse
muutusega kuulub sellesse kontseptsiooni tehnilise võttena, kusjuures lüngad selles täidetakse
tahtest sõltumatult. Olgu siis selleks "Mia san Jupp", aga miks mitte ka "Mia san MINA" või
"Mia san SINA".