Eelmise aasta lõpus oli Eesti naiste jalgpalli poolehoidjatel põhjust rõõmustada: Tallinna FC Flora mängija Kelly Rosen lõi käed Itaalia Serie B medalikohtade nimel võitleva naiskonnaga! Mõne aja möödudes oli koondislane kodumaal tagasi. Miks?

Saapamaa teekonna juured ulatuvad tegelikkuses novembrikuusse, kui Rosen noppis endale külge tülika vigastuse. "Rangluu ja abaluu liigese põrutus," otsis pallur täpsema diagnoosi üles ning sõnas, et Flora meeskonna ridadesse kuulunud Rauno Sappinen pistis suvel sarnase murega rinda. See põrutus tähendas aga seda, et Roseni hooaeg lõppes küllaltki valusalt.

"Ma tegin trenni ja mängisin viimase mängu valuvaigistitega," oli ta aus. Too oluline novembrikuu madin Saku Sportinguga lõppes Flora 2:1 võiduga ning tagantjärele võis ohvri toomist õnnestunuks lugeda. Katset kaks Rosen aga teha ei otsustanud ehk siis järgnenud koondisepausi jättis ta põrutuse tõttu vahele.

"Viimased kaks hooaja ettevalmistust olin vigastuse tõttu suures osas vahele jätnud. Ei tahtnud, et ajalugu korduks ja otsustasin jääda Eestisse vigastust ravima," selgitas ta, miks teda polnud ei Sloveenia ega Inglismaa U23 vastasseisudes. Selle asemel keskendus üle poolesaja kohtumise pidanud koondislane enda ravimisele ja siirdus seejärel koos naiskonnaga puhkusele.

"Agent ütles detsembri alguses, äkki kolmanda detsembri õhtul, et Itaaliast on väga konkreetne huvi - kas ma oleksin huvitatud. Sain klubi kontakti ja suhtlesin nendega, oma agendiga ja tegin ka ise taustauuringut," kirjeldas Rosen protsessi.

Ta lisas, et suhtles ka mitmete mängijatega, kes on Itaalias mänginud või teevad seda siiani. Nende hulgas näiteks Comos leiba teeniv Vlada Kubassova ja Napolis pallinud praeguse rohesärgi Lisette Tammikuga. Saadud tagasiside põhjal langetas Rosen otsuse liituda Pink Bari klubiga Lõuna-Itaalias. "Ja sealt see lumepall veerema hakkaski. Põhimõtteliselt nädal hiljem olin juba Itaalias," selgitas ta asjade kiiret kulgu.

Lubatu ja reaalsus kui öö ja päev

Ja juba hakkaski murelõng hargnema. Rosen selgitas, et enne minekut tegi ta omaltpoolt võimalikult mustvalgeks asjaolu, et ei ole koheselt mänguvalmis. Näitena käis ta välja, et võiks väljakule joosta 9. jaanuaril ehk esimeses vastasseisus peale naiskonna jõulupuhkust. Niisiis umbes kuu aega hiljem pärast Itaaliasse jõudmist. Vahele jäänuks nii liiga- kui karikamäng.

"Ma ei olnud kuu aega teinud jalgpallitrenni, vaid iseseisvalt mõned jooksud, mis mulle Flora poolt koostati," meenutas pallur ning lisas, et sellega lubas klubi arvestada, "öeldi, et teeme eraldi kava ja saan järk-järgult sisse elada." Reaalsuses visati Rosen aga kohe jäisesse vette.

"Kui ma kohale jõudsin, siis mingisugust koormuste reguleerimise juttu ei olnud - kõik 100% kaasa. Ja ühe teise mängijaga, kes läks sinna minust paar nädalat varem, oli meil veel eraldi üks jooksuprogramm: pigem me tegime lisaks, mitte vähem," oli pilt vigastatud mängija jaoks ikka sootuks teine. Sealjuures öeldi eestlannale juba esimeses trennis, et kuulub kümne päeva pärast toimuvas karikamadinas Juventuse vastu põhikoosseisu.

Mida arvas asjast naiskonna füsioterapeut? Eestlanna kirjeldas, et juba esimestel päevadel käis ta haiglas erinevaid teste tegemas. Sealt selgus, et palluri taastusprotsessi kiirendamiseks oleks vaja teha esmalt TECAR protseduuri (maakeeli võiks seda kutsuda termoteraapiaks, mis aitab vähendada valu ja pingeid nii lihastes kui ka liigestes) ning lisaks määrida kindlat salvi.

"Ma olen aru saanud, et Itaalias võtavadki asjad aega, aga TECAR-isse mind kordagi ei kutsutud ja lubatud salvi ootan tänase päevani," ei kulgenud Roseni ravi plaanipäraselt. "Oleksin pidanud ise rusika lauale lööma, kuid eestlasele omane vaosolek sai võitu. Üks abitreeneritest aeg-ajalt uuris, et kuidas mul on ning kui jõusaalis käisime, ütles, et teeksin kas kergema raskusega või valu korral üldse mitte." Ülejäänud juhtudel hoiti lihtsalt pöidlaid pihus, et palluri tervis ei halveneks.

Tagantjärele mõeldes lehvis punaseid lippe veelgi. Roseni jaoks oli välismaale siirdumise alustalaks testimisperiood, mida talle alguses ka lubati. Mõned päevad enne lennukile hüppamist tõmbas klubi oma sõnadele vee peale: "Meile ei sobi see testimisperiood - kas sa oled nõus ilma tulema? Kui sa ei ole nõus, siis võtame lihtsalt järgmise mängija!" Kuna eestlanna uskus, et on piisavalt kodutööd teinud ning klubi huvi on suur, siis otsustas ta vangerdusega leppida.

Sarnaseid pettujaid oli Roseni kõrval aga veelgi. "Selle ajaga (12 päeva – L. J.), kui ma võtan enda ka sinna alla, läks võistkonnast ära seitse mängijat, kellest neli kuulusid algkoosseisu," kõlasid kulmekergitavad numbrid. Suvel ehk kahe hooaja vahel kaotas naiskond aga pea kõik mängijad: kõrgliigast Serie B-sse kukkunud Pink Bari naiskonda jäi alles vaid kaks pallurit! Suurimaks murekohaks tundus olevat peatreener, kellega väga paljud mängijad läbi ei saanud.

Itaaliast ära tulek oli Roseni jaoks aga pigem lihtne. Pallur selgitas, et tegemist oli kahepoolse otsusega. "Neil oli mängijat kohe vaja, aga mina polnud valmis, nagu ma olin ka varem öelnud," kõlas tuttav mure. Niisiis ei läinud ülemäära suureks ajuragistamiseks.

Klubi andis eestlannale küll veel mõtteaega, mis kogu loo valguses kõlab küllaltki jaburalt. "Kui ma Eestisse jõuludeks tagasi tulin, siis nad ütlesid, et mõtle, mis sa tahad teha. Kui otsustad tagasi tulla, siis me ei näe, et sa oleksid valmis ja saaksid mänguaega, aga trennides võid käia," kadus varasemalt välja käidud koht põhikoosseisus kui vits vette.

Eestis on küll hea, aga välismaa jätkab kutsumist

See kogemus Rosenit aga ära ei hirmutanud, vaid palluri agent hoiab võimalike järgmiste sammude osas silmi lahti. "Ma ei ole ust kinni löönud," kõlas kinnitus, "arvan endiselt, et see kehv kogemus ei näita ära, milleks ma tegelikult suuteline olen. Pigem ma just tean nüüd, kui raske see päriselt on."

"Ma ei arvanud, et Eestist eemal olemine nii raske saab olema, ja ega see olukord Itaalias mulle väga midagi lihtsamaks ei teinud. Teisalt, iga inimene peaks tulema oma mugavustsoonist välja ja välismaa on see koht, kus see paratamatult juhtub. Ja alles siis saad aru, kui tugev sa vaimselt oled. Füüsiliselt on palju lihtsam asju läbi suruda kui vaimselt," on keeruline kogemus Rosenile nii mõndagi juurde andnud.

Tagasi Eestis – kas samm tagasi? Roseni arvates kindlasti mitte. "Elus peab ikka ise kõige õnnelikum olema ja Itaalias ma paraku ei olnud. Saan julgelt öelda, et Floras on paremad treeningtingimused kui Itaalias. Ma otseselt ei tunne, et see oleks samm tagasi," teeb praegune koduklubi välismaale silmad ette.

Kuidas ikkagi sääraseid mädaõunu vältida? Roseni sõnul tuleb esmalt olla ettevaatlik Lõuna-Itaaliaga, sest tingimused põhja pool on märgatavalt paremad. Kõrgel Itaalia saapasääres asub näiteks Vlada Kubassova koduklubi Como.

"Kindlasti tuleb üle kontrollida ka pakutav ööbimiskoht, veenduda korraliku internetiühenduse olemasolus ja klubi valmisolekus soetada reisiks vajalikud lennupiletid. Taustauuringut peaks tegema ka kohaliku hinnataseme ja kultuuriliste eripärade kohta. Kuna Itaalias on teadupärast kivimajad, siis külmemal perioodil seal väga soe ei ole – ehk siis tasub uurida kõiki pisidetaile!" rõhutas Rosen.

"Nüüd võin veel suurema kindlusega öelda, et ilma testimisperioodita ma mitte kuskile ei lähe. See on eriti oluline naiste jalgpallis, sest sulle võidakse öelda üht asja, aga reaalsus on hoopis teine," on oma silm kõige kindlam kuningas.