Soccernet.ee toimetus valis eile Läti alistamise järel Balti turniiri võitnud Eesti koondise parimaks mängijaks mõlema värava eest hoolitsenud Mattias Käidi.

• Hinda ka ise Eesti koondise mängijaid!

Esimest korda sel aastal A. Le Coq Arenal pallinud Eesti koondis alistas Läti 2:1. Esimene poolaeg kuulus Eestile ja see võideti Käidi väravatest 2:0, kohtumise lõpus lõi Davis Ikaunieks penaltist ühe tagasi, aga viiki lätlased välja ei võidelnud. See tähendas, et 83 aastat väldanud ootus on lõppenud ja Eesti võitis taas Balti turniiri.

Ühtlasi sai sellega läbi juunikuine koondiseaken, mis kujunes Thomas Häberli hoolealustele edukaks. Mängiti kolme lähinaabriga ja võideti kõik kohtumised väravate vahega 4:1. Järgmisena ootab Eestit septembrikuus ees MM-valikmäng Belgia vastu.

Soccernet.ee toimetuse hinded:

Karl Jakob Hein – 7. Ega peatreener Thomas Häberli ilma asjata Heina pressikonverentsil nimeliselt välja ei toonud. Lendas eranditult iga kõrge palli peale väga julgelt ja kuigi mõnel korral need ka pillas, siis kaitsjad eriti kartma ei pidanud. Kui Hein oli kohal, siis lõppes kõik õnnelikult. Väljalöökidel oli aga endale mitteomaselt rabe ja lasi nii mõnegi palli kõrge kaarega küljejoone taha.

Sander Puri - 7. Uskumatu mootoriga mees, kes jõudis omal äärel absoluutselt igale poole. Eriti meeldejääv oli hetk esimesel poolajal, kus ta proovis Läti kaitsjast kiirusega väljaspoolt mööda mängida. Natuke jäi puudu, aga mehe enesekindlus on siiski võimas. Ja põhjendatult! Oleks oma avaminutite võimaluse peaga ära löönud, siis oleks eriti vägev esitus olnud.

Joonas Tamm - 8. Vahepeal polnud lätlastel lihtsalt võimalik Eesti värava suunas tuld anda, sest dendropargi võimsaim isend ehk Tamm oli igal pool ees. Loodetavasti on Tamm praeguseks 198 sentimeetrit pika Läti ründaja Roberts Uldrikise oma taskust välja lubanud.

Märten Kuusk - 6. Kuuse mäng sai kahjuks varajase lõpu juba 27. minutil ja kuni selle ajani polnud Eesti kaitsjad eriti tööd tegema pidanud. Aga ka temal polnud neil vähestel hetkedel endast ligi 20 sentimeetrit pikema Uldrikisega probleeme, sest oskas ründajale osavalt maas kehasse minna ja sellega oli duell praktiliselt võidetud. Annaks ainult jumal, et Kuuse vigastus kuigi tõsine ei oleks.

Karol Mets - 8. Oli tunda, et jättis endast kõik platsile ja tunnistas seda ka ise. Aga nii ju peabki. Mitmendat mängu järjest tuleb kiita, et põleb, aga ei keera vinti üle. Kui vaja, siis sõimas teisi; kui vaja, siis innustas. Oli ka mängu ülesehitamisel keskses rollis.

Artur Pikk - 7. Ta suudab vasakul äärel kohati ikka väga ägedaid kombinatsioone pakkuda - ka eelmainitud Puri pealöögiga lõppenud rünnak sai alguse Pika hiilgavast söödust Vassiljevile. Lätlaste lõpusurve ajal oli Pikk mitu korda viimase mehena õigel ajal õiges kohas.

Vladislav Kreida - 7. Võitis palju palle Eestile tagasi ja tegi nähtamatut, musta tööd, et lätlaste rünnakuid pidurdada. Luurati Eesti kasti ümber palju, aga välja midagi ei luuratud. Kohati hiilgas Kreida taas endale niiomase sirgjoonelisusega, mida oli lausa nauding vaadata. Ja siis näitas vahele ka oma loomingulist poolt, kui mõõtis ideaalseid diagonaale äärtele.

Mängu parim Mattias Käit - 9. Käidi esimene poolaeg läheb suurte tähtedega Eesti jalgpallilukku, sest sellest enam palju paremini ei ole võimalik mängida. Märksõnad on mootor (Käit jõudis taas igale poole), tehniline briljantsus (ebaeestlaslikult puhtad ja imelised puuted) ja mõistagi väravad.

Mõned oleksid jäid õhku, aga temast mittesõltuvad. Oleks tervis lubanud Käidil teise poolaja kaasa teha, siis oleks olnud ka kümne lootust. Oleks Sappinen tema maagilise ettesöödu lati asemel ristnurka ramminud, siis oleks ehk samamoodi 10 koitnud.

Konstantin Vassiljev - 7. Pole juhus, et Eesti domineerimine lõppes hetkega, mil Käit ja Vassiljev keskväljalt ära võeti. Nagu elus ikka, siis saad millegi olulisusest aru alles siis, kui seda või teda ei ole. Jäime igatsema tarkust, kavalust ja eelkõige rahulikkust. Eesti ei surunud mängu jõuga läbi Vassiljevi, aga ta sidus mängu nii hästi, et tema saabastesse oli järgmistel raske astuda.

Rauno Sappinen - 7. Oleks avapoolaja üleminutite löök lati asemel ristnurgas maandunud, siis oleks võinud hakata juba teist aastat järjest Hõbepallile Sappineni nime graveerima. Ei löönud oma võimalusi ära, aga tema liikuvus tekitas Eestile (ja talle endale) olukordi. Väärtus seegi.

Henri Anier - 6. Anieri kokkumäng Sappineniga on aina ja aina parem. Loodetavasti on nii ka sügisel, kui punktide peale mängima hakkame. Teine poolaeg oli ründajale ikka väga raske rassimine, aga jõudis olulistel hetkedel ka kaitsesse tsenderdusi klaarima. 

Maksim Paskotši - 6. Ei olnud lihtne koht, kus Kuuse asemel esimese poolaja keskel sisse tulla. Esimene puude oligi krobeline, aga sai seejärel mängu sisse. Looduse vastu ei saa ehk Paskotši jääb kohati meeste vastu füüsiliselt nõrgaks, aga mänguliselt täitis oma koha ära. Aega, ainult aega! Kogemus, mille Paskotši sel aastal A-koondises saanud, tuleb loodetavasti talle ainult kasuks.

PS! Paskotši on nüüd võitnud ühe karika rohkem kui tema klubikaaslane Harry Kane.

Markus Poom - 5. Teise poolaja esimestel minutitel vahetusest sekkumine pole samuti just liiga mugav hetk, aga Poomilt oleks oodanud juba enamat. Keskväljal läks kontroll ära ja lisaks ka see penaltiviga. Rabe.

Bogdan Vaštšuk - 6. Oli ja ei olnud ka. Tahtmine oli olemas, aga produktiivsuse vahe võrreldes sarnaseid asju teinud Käidi või Vassiljeviga oli ikka meeletu. Sarnaselt Poomile jäi ründepanus oodatust väiksemaks ning terve teine poolaeg oli palliga mäng ju Läti käes.

Henrik Pürg ja Henrik Ojamaa – mängisid hinde teenimiseks liiga vähe.