8. veebruar, Pekingi taliolümpiamängud, Zhangjiakou suusastaadion, meeste vabatehnikasprindi veerandfinaal. Vapralt võidelnud Eesti meister Henri Roos jõuab viimasesse kurvi neljandana, aga märkab siis avaust, pressib end sinna sisse, leiab vaba raja, jõuab finišisse teisena ja tagab koha poolfinaalis. Kui selline stsenaarium peaks teostuma, oleks edus väike roll ka Eesti jalgpallil.

23-aastase olümpiadebütandi Roosi spordimehetee algas nimelt Tallinna Kalevi jalgpalliklubis. Kuigi jalgpall end tema jaoks ühel hetkel ammendas, on nii mõnestki vutimängu õppimise käigus külge jäänud omadusest kasu ka tippsuusatamises.

"Tolku on mul jalgpalli juures veedetud aastatest olnud kasu küll. Eelkõige just koordinatsiooni poole pealt – enesekontroll on mul päris hea ja suusavalitsemine tugevam külg," selgitab eelmisel nädalavahetusel vabatehnikasprindis ja 15 km eraldistardis Eesti meistriks tulnud Roos, kes murdis end nende võitudega Pekingi olümpiakoondisesse.

"Kui võrrelda tippjalgpalli ja suusasprinti, siis mõlemas tuleb koha eest võidelda. Toores nahaalsus pigem mu tugev külg suusatajana pole, vaid oma kohad suudan leida mõistuse ja väljakunägemisega. See oli ka jalgpallis mu tugevus. Ühisstardiga suusavõistlustel tuleb leida vaba koht, kus on võimalik oma lüke teha," märgib Roos.

Just hea platsinägemise poolest mäletab Roosi ka tema jalgpallitreener Paul Kask. Eesti Jalgpalli Liidu andmebaasi järgi mängis Roos Kalevi 1998. aastal sündinud poiste võistkonna ridades meistrivõistlustel 2007-2010, kusjuures eriti vägevad numbrid on ette näidata 2007. aastast, kui 8-aastane Roos lõi 10 mänguga koguni 25 väravat.

"Henri oli väga hea väravavaistuga, kelle üks trump oli kiire esimene samm. Samuti paistis ta silma takusega – tema jaoks polnud probleemi lükata sööt paremal positsioonil asuvale sõbrale. Ise nahaalselt värava peale ta vägisi ei läinud," meenutab Kask. Nagu näha, klapib jutt sellega, kuidas Roos ise end kirjeldab.

Konkureeris Vallneriga väravavahi koha nimel

Kalevi 1998. aastal sündinute grupi kuulsaim kasvandik on mullu FCI Levadia ridades Eesti meistriks tulnud väravavaht Karl Andre Vallner, kel on praegune suusamees meeles kui enda kunagine konkurent: "Henri oli hästi sõbralik kutt. Kuigi ta mängis enamasti ründajana, siis vahepeal sattus ka väravasse. Mul on meeles hetked, kuidas võitlesime üksteise vastu väravavahi koha peale!"

Tolle võitluse Vallner võitis ning praegu võime ilmselt resümeerida, et sellest võitsid nii Eesti jalgpall kui ka suusasport, sest lõpuks sattusid mõlemad mehed ilmselgelt õige soone peale. Samas tuleb rõhutada, et kui Vallneri nime Eesti suusameistrivõistluste protokollist ei leia, siis Roos pole jalgpallimängu ikkagi täitsa maha jätnud.

2019. aastal mängis ta rahvaliigas SC ReUnitedi ridades ja kui klubi aasta hiljem IV liigaga liitus, käis kolmas mängus platsil ka seal (kaks korda väljakumängijana, korra väravavahina). Meeskonnakaaslastele (ja ka vastastele!) jättis suusamees kustumatu mälestuse, sest teda kandis platsil edasi-tagasi mootor, mille sarnast harrastusjalgpallis muidu ei kohta.

"Ülihästi on meeles esimene mäng ReUnitedi eest. Vastas oli teise liigasse kuulunud Viljandi Tuleviku duubel, aga rahvaliiga tiimina saime neist jagu. Ma polnud kunagi varem 11 vs 11 jalgpallimängus kaasa teinud. Igatahes pandi mind paremkaitsesse ja Tulevik tõi mängu jooksul mu äärele kaks uut meest, kes mõlemad sajatasid: mida pekki, miks see üks vend veel ikka joosta jaksab mängu lõpus? Neile siis öeldi, et tegu on suusatajaga," meenutab Roos muheledes.

ReUnitedi eestvedaja Innar Paal kinnitab, et täpselt nii kõik oligi. Ja mitte ainult tolles karikamängus Tuleviku duubli vastu, vaid mitmes kohas veel. "Suusatajate kopsumahtu ei anna jalgpalluritega võrrelda. Henri mängis äärekaitses, lasi 90 minutit kiirrongina mööda joont üles-alla. Madalamates liigades on tempo madal ja üldiselt on nii, et pärast tegevust mängija puhkab. Henri mitte – ta ei jäänud kordagi seisma."

Kui Roosil endal on meeles 2019. aasta aprillis peetud mäng Tuleviku duubliga, siis Paal meenutab sama aasta oktoobris mängitud Rahvaliiga poolfinaali JK Pärnu Sadama vastu, kus Roos lõi 81. minutil 3:3 värava (lõpuks läks mäng penaltitele, kus ReUnited kaotas 9:10).

"Ta hakkas oma poole pealt palliga jooksma ja jooksis lihtsalt kõigist vastastest läbi. Kui ülejäänud mehed olid kohtumise lõpuks omadega täiesti läbi, siis Henril polnud vist veel higigi lahti tulnud," meenutab Paal. "Pärast olümpiaplaanide tekkimist pole ta enam mängima jõudnud, aga klubi nimekirjas on ta endiselt olemas ja ootame teda alati tagasi."

Tuleviku duublit üllatas suusaspordi tarnitud kiirrong

2020. aastal IV liigas ReUnitedi eest tehtud kolmele mängule ei tulnud Roosil lisa ajateenistuse tõttu. Sealt naastes polnud aga jalgpalliks enam mahti. "Panin kaardid Pekingi olümpiale ja seega tuli muud ohud välistada. Jalgpallis oleks ikkagi valitsenud oht vigastada saada.

Viimase paari kuu jooksul kadusid olümpiamõtted peast ära, sest asjad ei läinud nii nagu pidid. Ent eelmine nädalavahetus tõi sära silmadesse tagasi. Üldine treenitus on mul suvest all päris hea ja tundub, et see saab nüüd ka võistlusvormiks realiseeritud," räägib Roos.

Suusatamise juurde jõudis ta veidi enne seda, kui jalgpall end ammendas. "Jalgpalli juures olin suusatamisest kõvasti varem. Proovisin lapsena paljusid muid spordialasid kah, aga jalgpall ikkagi jäi. Mingil hetkel tuli suusatamine kõrvale. Jalgpalliga lõpetasin kuuenda klassi paiku, kui tekkis hetk, mil võistkonnalaga tegelemine viskas veidi üle. Mind häiris, et panustasin enda meelest ülipalju, aga mõned teised olid laiskvorstid.

Mõtlesin, et miks ma pean niimoodi teiste eest pingutama? Tõsi, nüüd ma tean, et ka individuaalalal nagu murdmaasuusatamine ei ole kõik enda vastutada ja teha, vaid ka siin on muid aspekte juures," lausub Roos. Eesti jalgpalliga on ta aga siiani hästi kursis, sest onupoja Joseph Saliste (Paide Linnameeskond) tegemistel tuleb ju silm peal hoida!

Eesti spordis kohtab päris sageli jalgpalli kiruvat narratiivi, mille järgi võtab jalgpall lapsed varakult enda rüppe ja jätab teised spordialad seetõttu vaeslapse ossa. Roos tundub olevat profiililt igati paslik mees, kellelt uurida, kas jutt on tühi või mitte? Suusamees arvab, et väike tõetera on sees.

"Ma ei usu, et oleksin oluliselt parem suusataja, kui oleksin väikese lapsena jalgpalli asemel suusatrenni läinud. Noorena on kõige tähtsam liikuv eluviis. Pole väga vahet, mis spordialaga tegeleda.

Aga suures plaanis on jalgpalliklubisid metsikult palju ja teistele aladele lapsi tõesti ei jää. Noorele poisile on jalgpall ilmselt kõige lõbusam, sest seal trennis saab käia koos sõpradega. Spetsialist võib ju kõrvalt öelda, et tegu on hoopis väga hea jooksjaga, aga see poiss ei taha jalkatrennist ära tulla, sest sõbrad on ju seal."

Roosi olümpiastart on kahe nädala kaugusel. Nii Paul Kask kui ka Karl Andre Vallner kinnitavad, et endise õpilase või trennikaaslase Eesti olümpiakoondisesse kuulumine annab Pekingis 4. veebruaril algavatele mängudele juurde hoopis teise nüansi.

"Põnevust tekitab see kõvasti. Olen suur talispordifänn. Eriti meeldib mulle laskesuusatamine. Murdmaad olen vaadanud vähem, aga olümpiamängude ajal vaatan seda nüüd, kui endine trennikaaslane Eesti dressis stardis, kindlasti suurema huviga," sõnab Vallner.

Kask sekundeerib. "Olen alati mõelnud, et lõpuks pole tähtis, kas trennis käivast 9- või 10-aastasest poisist tuleb jalgpallur, vaid see, et tal läheb elus hästi. Henri on spordis saanud hakkama märgilise saavutusega, mille üle on mul ainult hea meel.

Ja nüüd on mul hea põhjus üle pika aja murdmaavõistlusi vaadata. Šmigun-Veerpalu-Mae perioodi lõppemise järel pole ma neid eriti jälginud. Pekingi olümpial vaatan aga väga hea meelega. Huvitav näha, kui kõrgele Henri tiivad teda kannavad!"

Roosil on olümpiamängudel kavas kolm või neli starti. Põhialaks on vabatehnikasprint, aga kindlasti on ta stardis ka 15 km eraldistardis ja teatesõidus. Kas ka sprinditeates, otsustab koondise peatreener, toetudes ilmselt eelkõige individuaalse sprindi tulemustele. Mis on eesmärgid?

"Aus küsimus, sihid peavad olema. Eesmärk on esimest korda 30 sekka sõita. Kõige tõenäolisem on see sprindis. Eesti meistrivõistluste põhjal saan öelda, et vorm on selgelt liikunud tõusvas joones. Teen kõik, et tõus jätkuks ja olümpiaks veel teravamaks läheks," sõnab Roos.

Aga kui olümpiavõistlus selja taga, siis kas on lootust teda kahe-aastase pausi järel taas jalkaplatsil näha? Eesti meistrivõistluste kolmandas liigas mängivale SC ReUnitedile kuluks suusamehe pakutav ainulaadne profiil kindlasti marjaks ära. "Mõttes on see plaan olnud küll. Natuke võiks ju mängida, kui olümpia-hooaeg läbi. Seega võib ette tulla, et jooksen tänavu ka jalkaplatsile!"

Sündinud: 14. juuli 1998
Amet: murdmaasuusataja
Saavutused: kahekordne Eesti meister 2022 (sprint ja 15 km eraldistart)
MM-debüüt: 2019 Seefeldis (59. koht sprindis)
Olümpiadebüüt: 8. veebruaril Pekingis vabatehnikasprindis