Esimesed märkmed alljärgnevaks sai tehtud selle aasta jaanuari lõpus Saksamaal Irsee-nimelises külakeses tegutseva Schwaben Akademie korraldatud kirjandusmiitingul "Jalgpall saksa laste- ja noortekirjanduses", kus kolme päeva jooksul püüti sõnastada jalgpallimängu positsioon ja roll noorele lugejale suunatud kirjavaras.

Tegemist on täpselt 100 nädalat järjepidevalt ilmunud rubriigi "Musta mõtisklused" viimase looga.

Umbes pooleteist tuhande elanikuga Irsees, Münchenist tunnipikkuse autosõidu kaugusel asuva küla keskuses asuvas akadeemias on spordiga seonduvaid mõttetalguid varemgi peetud ning religioonifilosoofi ja spordiajaloolase Markwart Herzogi eestvedamisel jutuks tulev kokkusaamine oli selles järjekorras 14. Varasematel kordadel on arutletud spordist kui vaatemängust, uuritud on poliitilisi jalgpallimüüte, kõneldud juutide sidemetest spordieluga Saksamaal, mõeldud jalgpalli rolli üle rahvusloomes jne. Järgnevalt ülevaade sellest, millest sel aastal kõneldi.

Sissejuhatava ajaloolise ülevaate lastekirjanduse ja jalgpalli seostest andis Saksa laste- ja noortekirjanduse akadeemia (Deutsche Akademie für Kinder- und Jugendliteratur) president Claudia Maria Pecher, kes ütles, et viimastel aastakümnetel on jalgpall oma koha lastekirjanduses kinnistanud, märkides, et selleteemalisi raamatuid ilmus eelmisel aastal 120.

Lastekirjanduse teke Lääne kultuuriruumis paigutub 18. sajandi keskpaika, mil ühiskond lapsepõlve eraldiseisva eluperioodina käsitlema hakkas. Jalgpall ilmub saksakeelsesse lastekirjandusse mõistena sadakond aastat hiljem ning konkreetselt viitab Pecher seejuures pedagoogi ja võimlemise eestvedaja Moritz Klossi 1860ndatel aastatel avaldatud tekstidele.

Pecher toob välja, et rööbiti jalgpalli kultuurilooga võib enamuse 19. ja 20. sajandil avaldatud tekstide puhul välja tuua kaks ideeplatvormi. Esmalt kinnistatakse ja ülistatakse nois kehtivat võimu, teiseks levitatakse nõuet enesedistsipliinile, indiviidi allutamist väiksema rühma või terve kultuurikollektiivi huvidele. Klassikaliselt järgivad sellised narratiivid n-ö tuhkatriinuloo paradigmat, milles headus kurjuse üle võidu saavutab.

Jagatud arvamuse kohaselt peetakse taolise kirjanduse kõige klassikalisemaks tekstiks 1955. aastal ilmunud Sammy Drechseli romaani "Elf Freunde müsst ihr sein" ("Üksteist sõpra olema peate"), milles ühe Berliini kooli poistevõistkonna loo taustal sisendatakse veendumust, et orgaanilise tervikuna võivad üksikisikud liidetuna anda suurema summa, kui võimaldaks nende mehaaniline ühteliitmine. Selgemini väljendatuna õpetatakse noort lugejat, et tema head omadused võimenduvad, kui ta neid omadusi terviku huvides rakendab.

Siinkohal vajab eestikeelne kultuuriruum erinevalt saksakeelsest põgusat lisakommentaari. Kuigi teose tegevus on paigutatud 1930ndatesse aastatesse, tuleneb raamatu pealkiri Saksa jalgpallikultuuris küllap kõige enam tsiteeritud ütlusest, mis kuulub 1954. aastal sakslased maailmameistriks viinud peatreener Sepp Herbergerile, kes osava kõnemehena juba jalgpallimeedia algusperioodil seda oma kujundlike väljenditega parimas mõttes ära oskas kasutada ning mille järele ka kaasaegne meedia ja hiljem kogu ühiskond ahnelt sirutus.

"Pall on ümmargune ja mäng kestab 90 minutit", "raskeim vastane on alati järgmine vastane", "pärast mängu on enne mängu" on kõik Herbergerilt pärit ütlused, ilma milleta saksakeelne jalgpallilugu juba aastakümneid toime pole tulnud.

Kuigi viimastel aastatel on ilmunud kriitilisi tekste, mis 11 Freunde-tsitaadi Herbergerile omistamise ümber püüavad lükata, ei suuda need ümber lükata tõsiasja, et ühiselt mõistetava metafoorina saab selle kasutusele võtta alati, kui oma kuulajatele ühteliitev sõnum soovitakse edastada. Mõiste on elujõuline ning selle tuvastamine pole ülemäära keeruline. Sellist nime kannab tuntuim saksakeelne kriitiline jalgpallikultuuriajakiri, Kaiserslauternis on kesklinna paigutatud samanimeline mälestusmärk ja nagu nüüd juba teame, on sellest innustust saanud ka üks juturaamat, mille aktuaalsust kinnitab fakt, et kaks aastat tagasi ilmus selle 28. trükk.

Jutuks oleva romaani hüved pole aga praegusel juhul veel ammendunud, kuna selle abil saab näitlikustada ka Pecheri küllaltki kategoorilist väidet, mille kohaselt on saksakeelne jalgpalliteemaline lastekirjandus sisuloomes harva iseseisev, järgides pigem Saksa jalgpalliajaloo põhisündmusi. Nii näiteks saadab Drechseli teost hoolimata selle tegevuse ajalisest nihkest varjuna esmatrükile eelnenud aastal sakslaste üllatuslikult saavutatud maailmameistritiitel. Hilisemast perioodist näidet otsides sobib viidata 2017. aastal Saksa lugejate poolt parimaks lasteraamatuks tunnistatud "Marios grosser Traum" ("Mario suur unistus"), kus viited dokumentaalsusele, sakslastele 2014. aasta MM-i tiitli toonud värava löönud Mario Götzele pole mitte kaudsed, nagu seda Drechseli romaani puhul võiks tõlgendada, vaid kõige otsesemad, kuna Götze ise koos Oliver Nixdorfiga raamatu kokku on kirjutanud.

Jalgpallikirjanduse konkreetsemate ja ajastule omasemate praktiliste ülesannete üle arutasid Saksa jalgpalliliidu kultuuriprogrammi direktrissi Karin Plötzi juhitud poodiumivestluses jalgpalliteemaliste biograafiatega maha saanud autorid Julien Wolff ("Thomas Müller. Mein Weg zum Fussballprofi", 2020) ja Michael Horen ("Die Brüder Boateng", 2012), kes sõnastasid jalgpalliteemaliste raamatute kaks tähtsat eesmärki.

Esiteks avaldati lootust, et Müllerid, Boatengid ja teised sarnase kaliibriga jalgpallikuulsused suudavad oma kogemusi edastades panna raamatute järele haarama ka poisse, kelle hapra lugemisharjumuse üle asjaosalised muret väljendasid. Kuigi vestluskolmik tunnistas, et populaarsete elulooraamatute kunstiline tase ebaühtlane on, kaaluvat lugemisharjumuse kujundamine esteetilised väärtused siiski üle.

Ka leidsid autorid, et massidele suunatud elulooraamatud kannavad endas teistki eesmärki, mis väljendub võimaluses sisendada kehaliselt aktiivse eluhoiaku väärtusi põlvkonnale, kelle igapäevased harjumused liikumist pärssiva virtuaalse suhtluse või arvutimängudega piiritletud on. Taolise ülesande keerukusele osutab aga populaarse ja kiidetud jalgpalliromaani "Nicht wie Ihr" (2019) autor Tonio Schachingers, kes ütleb, et kehaliselt aktiivsete kogemuste sõnaline edasiandmine on raske, kuna noorte inimeste kogemused on muutnud üha enam elektroonilisemaks ja virtuaalsemaks.

Horen lisas Irsees, et tema oma Boatengi-raamatuga noort lugejat otseselt õpetama asunud pole, näpuga viipamist õigeks ei pea, vaid püüab kolme venna kaudu anda edasi loo, kuhu samaaegselt paigutuvad nii pühendunud tippsportlasele avanevad rohked võimalused kui ka ühiskonnaga konflikti läinud inimese sulgemine vanglamüüride vahele. Konkreetseid juhiseid andmata jääb Horen lootma noore lugeja analüüsivõimele, suuremahulise teksti mõistmisele. Just taolises kontekstis võimendub Schachingersi romaani avalause paradoksaalsus: "Kui teil pole Bugattit, pole teil võimalik ette kujutada, kui mugavalt Ivo end praegu tunneb."

Niisiis tegelevad jalgpallikirjutajad küllaltki universaalsete probleemidega, millega Lääne ühiskond erinevates valdkondades vähemalt selle sajandi algusest oma pead on väsitanud.

Siiski tuleb möönda, et kogu seni viidatud kirjandust ühendav programmilisus on juhuslik, mille avastatud ja sõnastatud ühisosa, olgu selleks kehtiva korra kinnistamine või enesedistsipliini propageerimine, kirjandusteooriast pärineb. Ent noortele suunatud jalgpallikirjutuses on liikunud ka tekstid, mille programmiline sihipärasus juba rangelt selle loojast lähtub, millisena saab kirjeldada Saksamaa Liitvabariigi Jalgpalliliidu poolt vahemikus 1951–1981 välja antud noorteajakirja "Fussball-Jugend". Selle põhjal tegi Irsees ettekande Philippsburgist pärit autor Florian Wittmann.

Ta väitis, et jalgpalliliidu ametliku häälekandjana oli "Fussball-Jugend" jalgpallinoorte harimise teenistuses, kes, nagu Wittmann väljaannet tsiteerides ütles, "peavad sirutuma õilsate eesmärkide poole", "võitlema ausalt, olema võitjatena õnnelikud ning kel kaotades puudub kadedus." Wittmann ütles, et väljaande ideevundament tugineb murel tänapäeva tsivilisatsiooni üle, millele saavad lahenduse pakkuda "rüütellikud jalgpallinoored". Sellisena võtab ajakiri endale väga selge ühiskondliku rolli.

Ka ei jääda kõrvale tähtsate poliitiliste sündmuste kajastamisest. Wittmann toob näitena, et 1950ndate esimesel perioodil leidsid ajakirjas kajastamist Saarimaaga seonduv, samuti Saksamaa jagunemisega seotud küsimused. Taoliste küsimustega seotud hilisemates ühiskondlikes positsioonivalikutes aga, nagu Wittmann märgib, kasutas "Fussball-Jugend" lihtsustatud ühepoolseid selgitusi, millega toetati kehtiva võimu pakutud lahenduskäike.

Kuigi 1970ndatel aastatel ajakirja tellimus vähenes, mistõttu tuli selle väljaandmine 1981. aasta detsembris lõpetada, võib Saksa jalgpalliliidu poliitiliste seisukohtade ajaloolises reas tuvastada järjepidevalt võimu toetavat oportunismi, kui kasutada Wittmanni sõnavara. Taolisse raamistikku paigutatuna kaob konflikt, mis võib tekkida, kui mõelda, et seesama organisatsioon on oma ajaloo jooksul toetanud "mehelik-sõjalise vooruse kaanonit" (Weimari vabariik, natsionaalsotsialistlik režiim) aga heisanud täna hoopis "vikerkaarelipu", millega seistakse sotsiaalse integratsiooni, ühiskondliku kaasamise ja soolise võrdõiguslikkuse eest.

Olgu väljajuhatuseks öeldud, et Irsees tulid jutuks teisedki teemad, mis praegusest lühikonspektist küll välja jäävad, kuid mis jutupunktidena siiski mainitud saagu. Nii kõneldi ka pildiraamatutest, väikelastele suunatud kirjavarast, soorollide muutmisest jalgpallikirjutuses. Teemade ring, nagu näha, on avar, sisuldasa piiramatu ning Irsees ettekandeid kuulates kujunes veendumus, et küllap tulevikus paigutub taolistel mõttevahetustel teemade hulka ka seesama kolmepäevane kirjandusmiiting ise. Eks ole seegi ju tekst.