Pühapäeva hommikul veidi enne kella kümmet, kui Frankfurdi raamatumessi viimane päev oli just alanud ning Saksamaa jalgpalliliidule eraldatud paarikümne ruutmeetri suuruse boksi juures käisid viimased ettevalmistused uue tööpäeva käimalükkamiseks, peatusid selle kõrval kolm noort inimest.

"Mis jalgpalliliidul raamatumessiga pistmist?" imestas neist üks, umbes kahekümneaastane naine. Väike seltskond ei jäänud küsimusele vastust ootama ning jätkas oma raamaturännakuid.

Kui nüüd lõpuni korrektne olla, siis Saksamaa Jalgpalli Liidu (Deutsche Fussball-Bund – DFB) väikse nurgakese eest hoolitses DFB pisike rakuke, kaksteist aastat tagasi ellu kutsutud DFB-Kulturstiftung ehk kultuuri sihtasutus, kes Frankfurdi raamatumessil DFB-d esindanud alates 2012. aastast. Niisiis oli tänavune ettevõtmine sihtasutusele kaheksas, mis aga ei tähenda, et nende osalemine maailma suurimal kirja pandud mõtete messil juba iseenesest mõistetav oleks, mistõttu pole ka mainitud noore naise möödaminnes sõpradele esitatud küsimus täies mahus retooriline.

Ka sihtasutus ise oma erinevates mõttevahetustes uuris erinevalt püstitatud küsimuste kaudu võimalikke selgitusi just sellele samale küsimusele. Üldistatult võiks küsimustepesa sõnastada järgmiselt – milline on DFB roll ühiskonnas ning kuidas saab DFB jalgpalli mõjukaima organiseerijana Saksamaal oma teadmisi ja võimu ühiskonnas jagada ja kehtestada?

Enne aga, kui mõnele jutuks olnud teemale ning sõnumite rõhuasetustele lähemalt tähelepanu pöörame, peame kuulajatena meeles pidama, et ka needsamad arutelud ise kuuluvad teadmiste jagamise ja võimu kehtestamise komponentide hulka. DFB on Frankfurdi raamatumessil kohal – see on kindlasti kõige tähtsam sõnum, mis DFB-l ühiskonnale edastada oli. Loomulikult tuleb see kohalolu omakorda sõnumitega täita, kuid see on juba pigem tehniline kui põhimõtteline küsimus.

Osa noist tehnilistest lahendustest olid messi enda kehtestatud ning neist DFB ka kinni haaras. Nimelt oli selle aasta messi peakülaliseks Norra, mis jalgpallinurgas väljendus jalgpallist kirjutanud norra kirjanike ning endise Saksamaa kõrgliiga jalgpalluri Jan Age Fjörtofti kaasamises. Ma ei usu, et ma kellelegi ülearu liiga teen, kui väidan, et perfektse saksa keele oskusega Fjörtofti võib pidada nädalavahetuse jalgpallinurga kõige säravamaks esinejaks.

Kuigi külaliste hulka kuulusid ka Otto Rehhagel ja Andreas Brehme, neist esimene üks tuntumaid Saksamaa treenereid ning teine 1990. aasta maailmameister, suutis Fjörtoft vahest kõige paremini edastada DFB soovsõnumid nii, et kuulaja tähelepanu jalutama poleks läinud ning ootused väga kannatada saanuks.

Frankfurdi Eintrachti endine proff Jan Åge Fjortoft demostreerib, kuidas ta 20 aastat tagasi tähtsas mängus Otto Rehhageli juhitud Kaiserslauternile värava lõi. Seejärel teeb norralane legendaarse treeneri suunas maani sügava kummarduse. Video: Andres Must

Kohe Fjörtofti juurde tagasi tulles tuleb aga eelnevalt öelda, et näiteks Rehhageli ja Brehme esinemisteks täitus paarikümne ruutmeetrine ruumi küll tiheda rahvamassiga, kuid nende kahe mehe katsed jalgpalli mõtestada võiks kokku võtta Rehhageli anekdootliku repliigiga, et "parim treeninglaager mängijale on talle tema enda naine".

Kui aga järjekord jõudis Saksa jalgpallimuuseumi korraldatud ning Leipzigi kirjandusinstituudi tudengite koostatud esseevõistluse tulemusel sel kuul ilmavalgust näinud kogumikteose "Herz & Rasen: 11 Kurzgeschichten über Fussball" esitlemiseni, täitus DFB jalgpalliboks küll kõlavate kirjanduslike kujunditega, kuid nende jälgijate hulk kuivas kiiresti kokku. Võibolla võtame kunagi siin rubriigis jalgpallimuuseumi direktori Manuel Neukirchneri koostatud raamatukese lähema vaatluse alla, kuid siis ei hakka me hindama tolle kunstilisi väärtusi, vaid pigem uuriksime, millisena on DFB tiiva all tegutsev muuseum soovinud lasta jalgpalli tolles teoses välja paista.

Tagasi Fjörtofti juurde tulles tuleb öelda, et tema võlu tulenes asjaolust, et olemata DFB-ga seotud, suutis ta leida tasakaalu isiklikele kogemustele toetuva ise mõtlemise ja programmilise takka kiitmise vahel. Ta demonstreeris DFB-le sobivalt jalgpalli ühiskonna lahutamatu osana, kuid erinevalt esseekogumiku koostajatest ei sidunud teda kohustus etteantud loosungeid järgida.

Üks näide. Meenutades oma profikarjääri, mis ta mõnekümneks aastaks kodust eemale Austriasse, Saksamaale ja Inglismaale viis, ütles Fjörtoft, et tema suhteliselt eduka karjääri põhjuseid tuleb otsida suutlikkusest kohaneda uues kultuuri- ja keeleruumis. Fjörtoft ütles, et mängides Austrias, tuleb tal olla pooleldi austerlane, mängides Saksamaal pooleldi sakslane.

Taoline kohandumisnõue pole aga omane vaid jalgpallile, kuna sellised mustrid töötavad ka igas teises eluvaldkonnas. Nüüd on aga oluline mõista, et profijalgpalluri tegemised on avalikkusele keskmiselt enam nähtavad ning just oma hoiakutega, olgu need siis konkreetsel juhul sisustatud võimega sulanduda uude keeleruumi, saavad jalgpallurid jagada ühiskonnale n-ö eeskuju.Nagu Fjörtoft ütles, on tegemist ühe võimaliku tehnikaga, kuidas "jalgpall saab ühiskonnale midagi tagasi anda". Kahtlemata olid need sõnad, mis DFB-le väga korda läksid, samas, nagu juba öeldud, puudus nendes sõnades esinejale asetatud kohustus.

Nüüd pean vajalikuks rõhutades üle korrata, et DFB näol on tegemist organisatsiooniga, mis Saksamaa piires on kõige autoriteetsem jalgpalli korraldav organisatsioon. Vikipeedia andmeil kuulub sellesse tänase päeva seisuga 24 742 klubi ning 7 090 107 inimest.Kolme kuu pärast täitub organisatsioonil 120 tegutsemisaastat. Need on numbrid, millega Saksamaal muud täna tegutsevad spordiorganisatsioonid end võrrelda ei saa.

Igal juhul on DFB jalgpallilisi positsioone Saksamaal keeruline vaidlustada ning isegi kui seda mõni suurklubi teeb, nagu mõned nädalad tagasi Müncheni Bayerni näitel nägime, jääb see farsina õhku rippuma. Ent organisatsioon, mille liikmeks on peaaegu iga kümnes ühiskonna liige, on viimased veidi enam kui kümmekond aastat näidanud, et on üha intensiivsemalt valmis suunama ressursse projektidesse, mis kinnistaksid tema positsioone ühiskonnas laiemalt.Jutuks olev kultuuri sihtasutus just sel eesmärgil ellu kutsutud ongi.

Püüdes selle initsiatiivi jälgi ajada, näib aga, et idee enda juhitav jalgpall tugevalt ühiskonnaga siduda leidis DFB üsna juhuslikult. Nimelt andis selleks algtõuke 2006. aastal Saksamaal peetud MM ning julgen väita, et tegemist on jalgpallisündmusega, millel tõenäoliselt kõige enam üht ühiskonda mõjutanud tulemid. Seda vähemalt läbiajaloos.

Nimelt nähakse tolles jalgpallisündmuses põhjust, miks 2007. aastal Saksamaal sündimus ligi kümme protsenti tavapärasest kõrgem oli; samuti on täna liikvel seisukohad, et paremäärmuslikud ideed Saksa ühiskonnas on paljuski kogunud julgust just tollest 2006. aasta jalgpallisuvest. Oluline pole aga praegu see, kuidas mõni konkreetne sotsiaalne, kultuuriline või poliitiline liikumine noid arenguid hindab, oluline on hoopis mõista, et jalgpallist saadud emotsioonid tõepoolest suutsid saksa ühiskonda kõnetada ning, mis on samuti tähtis, polnud seejuures ühegi konkreetse initsiatiivi pealesurutud. Ka mitte DFB omad.

On küll tõsi, et DFB tegi enne turniiri esimese katse MM tihedama kultuuriprogrammiga täita, kuid toonased eesmärgid olid sõnastatud kahasse Saksa valitsusega, mille eesmärgiks riigi tutvustamine väliskülalistele. Tolle projekti eestvedaja Andre Heller on ühes toonases brošüüris uhke asjaolu üle, et tegemist on MM-i ajaloos esimese laiapõhjalise kultuuriprogrammiga, öeldes, et kaasati enam kui 120 kohta nii Saksamaal kui ka välismaal.

Siinkohal tahaks lõpetuseks jutuks võtta ühe isikliku kogemuse. Nimelt sattusin 2005. aasta lõpus välisajakirjanikest koostatud reisigruppi, keda DFB ning Saksa riigi kulu ja kirjadega trassil Leipzig-Nürnberg-München mõned päevad ringi veeti. Kavas olid paar Saksa liiga mängu vaatamist, mõned erialased näitused, paar loengut. Aga mingil veidral põhjusel veeti meid ka Nürnbergi linnapea pidulikule vastuvõtule, mis mul küllap juba meelest oleks läinud, kui mitte sealt saadud väike meene Nürnbergi linnasiluetiga võtmehoidja näol aegajalt silme alla ei satuks.

See võtmehoidja toob mulle aga alati meelde nõutuse, mida me jalgpalli- ja spordiajakirjanikena tol kohtumisel tundsime. Viisakaid nägusid tehes ei suutnud me mõista, miks meid küll sinna tassiti. Nood nõutud ilmed meenusid mulle aga nüüd Frankfurdis ning ma ei pea võimatuks, et mõistan toda ammust Nürnbergis käiku alles täna.

On täiesti võimalik, et toda kolmepoolset kokkusaamist – välismaa ajakirjanikud, Nürnbergi linnapea ja jalgpalliliit – läks siiralt vaja vaid ühel osapoolel, sel viimasena mainitul. Ei sõltu ju Nürnbergi linnapea käekäik välisajakirjanikest; spordi kajastamisele pühendunud välisajakirjanikud ei osanud piduliku koosviibimise õhkkonnas teravaid küsimusi esitada; seevastu jalgpalliliit võis end aga tajuda arvestatava jõuna, kes suudab suure linna juhi väärtuslikust ajast osa endale välja nõuda.

Lihtne on ette kujutada, et MM-i järel kogunenud DFB sarnaseid sündmusi kokku liites avastas, et aeg ühiskonna asjades kaasa rääkimiseks on küps. Emotsionaalselt väga edukate 2006. aasta maailmameistrivõistluste järel tekkis DFB-le tehniliselt sobiv pinnas kultuuriprojektidega edasiminekuks, kuid tuleb tähele panna, et selles muutusid ideelised aktsendid. Kui eelnevalt sõnastati eesmärgina saksa kultuuri laiem tutvustamine, siis nüüd sai selleks jalgpalli tugevam sidumine saksa kultuuriruumiga ning jalgpalli osatähtsuse rõhutamine selles.

Seepärast pidi ka Frankfurdis toimunud jutuajamisi kuulates, probleemipüstitusi ja nende lahenduskäike jälgides tähelepanelikult meeles pidama, et kõiki neid operatsioone juhib initsiatiiv, kelle programmiliseks huviks on jalgpalli püünel hoidmine iseenesest.