Kasper Elissaar | Jalgpalli uskumatust võimalikkusest ja Eesti jõudmisest EM-ile (6)
MM-PÄEVIK
Jalgpalli MM-finaalturniiri eel ja esimesel paaril päeval oli fookus peamiselt Kataris toimuvatel platsivälistel nüanssidel. Eilse ja tänasega on tähesäras mäng ise.
Kuigi olukorda naudib kahtlemata ka FIFA, siis turniiri sportliku külje alt on väljakul aset leidvad draamad justkui vesi kõrbes virguda proovivale taimele. Saudi Araabia 2:1 šokk-võit suurfavoriidi Argentina üle ning Jaapani kaotusseisu kolmeks punktiks pööramine Saksamaa vastu on tulemused, mis teevad jalgpallist jalgpalli.
Jalgpall on maailma kõige populaarsem spordiala justnimelt põhjusel, et selles võib juhtuda kõike ning nõrgemal võistkonnal on eri tegurite tõttu võimalik giganti hammustada tõenäolisemalt kui näiteks korv- või võrkpallis.
Saudi Araabia ja Jaapan tõid MM-finaalturniirile usu, siiruse ja lootuse. Nad paljastasid jalgpalli vaimu (mitte segi ajada MM-i pearätist maskotiga). Just sellised õnnestumised ning kasvõi hetkesed edulood lubavad suurtest saavutustest unistada kõigil. Need näitavad, kuidas jalgpall ongi kõigile.
Iga päevaga üha enam kommertsialiseeruv jalgpall vajab seda, et alati ei võidaks kõige suuremad ja kõige rikkamad. Selle mängu võlu on alati olnud palju sügavamal. Kui Saudi Araabia suudab võita Argentinat, siis miks ei võiks näiteks Eesti sama teha? Juunis nägime, et Lionel Messi vastu on väga raske. Eile nägime, et mitte iga päev.
Õnnestumisteks on vaja usku. Usuks on vaja kasvõi naiivset lootust, et asi on mingitel juhtudel võimalik. Seejärel on vaja head plaani, millega omakorda tuleb enesekindlus.
MM-i eel kardeti palju, et keset klubihooaega toimuval turniiril on tugevad veel tugevamad ning tasemevahed senisest suuremad. Kuigi Inglismaa ja Iraani mäng sellele ka viitas, siis järgnev on näidanud vastupidist. Eks lõplik tõde selgub turniiri lõpuks, aga et nii kärmelt oleme tunnistanud väikeste vägitegusid, lisab sellele MM-ile üliolulise komponendi.
Autsaiderite õnnestumised ei mõjuta aga mitte ainult teisi autsaidereid. Need muudavad valvsaks kõik eeldatavad favoriidid. See toob omakorda kaasa suurema keskendatuse ja pühendumise. Lõpuks võidab sellest vutisõber. Sest alati võib tekkida ka hirm eksimise ees ning nii saab alahindamisest hoopis ülehindamine.
Saksamaa kaotus Jaapanile röövib kahtlemata tähelepanu nende matši eel kinnikaetud suudelt. Jalgpall kui selline vajab, et staarid oleksid platsil möllavad sportlased. Seekordne MM aga lausa nõuab, et räägitaks ka kõigest muust. Ja seda jäädakse tegema. Sellepärast pole vaja muretseda. Ka siis, kui näeme selliseid tulemusi.
Aga jalgpall on vähemalt elus! Usk mängu pole kuskile kadunud. Seega ei midagi muud, kui ... Eesti EM-ile!
Ja täitsa nõustun Järvela ühe lõigu mõttega: tegelikult on ikka asju ära tehtud ka, kritiseerida on selles mõttes lihtne. Aga üldpildis olen ise samuti meelel, et keegi võiks juhile vähemalt konkurentsi pakkuda, sest see toob kaasa muutusi ja viib edasi. Kõige suuremat probleem näen isiklikult aga klubide enda suutmatust iseseisvalt majandada - pole ju saladus, et ejl on just klubidele metsikult appi tulnud, et need eksisteerida saaksid. Teades kuidas mõne klubi juhtkond asjadesse suhtub… pole jätkusuutlik ning kuna kultuur nii arengujärgus, puudub ka klubitasandil opositsioon - hädasti vajalik!
