Kicker kui institutsioon, mis ei lase pallil kaduma minna (0)

Lõppenud nädalavahetusel jõudis saksakeelses jalgpalliruumis jalgpallihuvilisteni kaks
ajakirjanduslikku käsitlust, mille ühiseks huviobjektiks oli jalgpalliajakirjandus ise.
Täpsemalt öeldes oli see huvi piiritletud ajakirja Kicker tegemiste tutvustamisega, milleks
andis põhjuse sel suvel täituv tähtis juubel – juuli keskpaigas möödub Kickeri asutamisest
sada aastat.

Kickeriga seonduva võtsid uurimiseks avalik-õiguslik telejaam Das Erste ning striimipõhine
DAZN, kelle käsitlused erinevad nii laadilt kui sisult ning kui kohandada nois ülevaadetes
Saksa rikkaliku spordimeedia kohta öeldut, tuleb tõdeda, et suurimat võitjat tuleb sellisel
juhul näha tarbijas. Erinevad käsitlused laiendavad arusaamisperspektiive, kuid jätavad
võimaluse ka valikuteks. Tuleme selle mõtte juurde hiljem veel tagasi.

Praegu aga püüame esmalt kahe ekraniseeringu suurimale erinevusele pihta saada ning kui
püüda seda selgitada Kickeri enda tegevusraamide piirides, võiks selle sõnastada järgnevalt:
DAZN-i käsitlus Kickerist oli viimistletult kikkerlik (kui taolist eestindatud keelemoodustist
kasutada), Erste seevastu võttis Kickeris toimunu uurida meetoditega, mis jalgpalli
käsitlemisel Kickeri konkurentide arsenali on kuulunud.

REKLAAM

Kohe selgitame lähemalt ning selle selgituse laseme teha mehel, kes ühena vähestest
mõlemas saates sõna sai. Selleks meheks on Müncheni Bayerni president Uli Hoeness, kes
mõlemal korral vaatajale ütleb, et Kicker meeldib talle ennekõike seepärast, et see on
jalgpallipõhine. Hoeness selgitab, et Kickerit huvitab palli ümber toimuv, samas aga on
väljaandeid, kelle huvi pälvib kõik muu, kuid kes seejuures laseb pallil kaotsi minna. Erste
eetris olnud saates toob ta näite, et Kickerit ei huvita, kui keegi ülekullatud lihatükiga peaks
maiustama. On näha, et ta seda öeldes oma rahulolu väljendab.

Niisiis võiks Kickerile esitada üldistava küsimuse: kas jalgpalliga seonduvate inimeste eraelu
on käsitlemist väärt ehk teisiti sõnastatuna: kas vaid sporditermititele toetudes on võimalik
spordiplatsil toimuvat selgitada? Kicker annab jaatava vastuse.

DAZN on oma käsitluse laiali jaotanud nelja ossa ning andnud mõni minut üle tunni kestvale
ülevaatele pealkirja "Die Institution – 100 Jahre kicker". Erste versioon, üheosaline 41
minutit kestev saade kannab nime "100 Jahre Kicker: Ein Sportmagazin schreibt Geschichte“.
Juba nende kahe pealkirja võrdlus lubab oodata erinevaid käsitlusviise.

DAZN-i versioonis jäädaksegi terve saate ulatuses ühe „institutsiooni“ piiresse, Kickerit
vaadatakse n-ö Kickeri sees, Kickeri enda meetoditega. Teisisõnu, käsitlus on rangelt
spordiajakirjandusliku tähendusega. Ühtejärge uuritakse Kickeri panust ja selle tänast osa
saksa jalgpallielus, tutvustatakse Kickeri ajakirjanike ning nonde töövõtteid, kõneldakse
konkurentidest ning antakse ajalooline ülevaade Kickeri kujunemisloost. Peaaegu kõik
ülesvõtted on tehtud Kickeri toimetuses või mõnes muus otseselt jalgpalliga seotud
keskkonnas, näiteks klubi ruumides või staadionitel.

Erste ülevaate pealkiri ühe ajakirja ajalookirjutuse loomisloost on aga hoopis mängulisem,
belletristlikum ning käsitlus ise kultuuriliselt avaram. Operaator on tööd saanud nii Kickeri
toimetuses kui staadionitel, aga ka ülikoolides, tavaliste inimeste kodudes, raudteejaamades,
linnatänavatel. Teisiti öelduna, Erste näitab ruume, mis jalgpalli ühiskondlikku kohalolu
laiemalt tutvustab. Sellist käsitlust võib liialdamata ebakikkerlikuks nimetada.

Kuigi Kickeri sünnist möödub juulis sada aastat ning väljaande asutaja Walther Bensemanns
väljaande piires küllap ka täna kõige tähelepanuväärsem ja lugupeetum inimene on, tuleb
moodsa Kickeri teket siduda siiski pigem Karl-Heinz Heimanniga.

Tegemist on inimesega, kes liitus toimetusega 1952. aastal, oli peatoimetaja aastatel 1968-
1988 ning kelle ideed Kickerile tema tänase näo on andnud. Heimanni initsiatiivil sündis
kolm traditsiooni: Kickeri aasta parima mängija auhind, aasta parima väravalööja auhind ning
kaks korda aastas toimetuse koostatav parimate mängijate edetabel. Sellest viimasest oleme siinsamas rubriigis ka kõnelnud. 

Ühelt poolt pole keeruline tabada, et taolised ideed rõhutatult spordikesksed on, teisalt
püstitub aga küsimus, kas ja kuivõrd kirjeldavad need ettevõtmised Kickeri enda soovi olla
osa jalgpalli sportlikkust poolest, soovi seda mõjutada. Kui kuulame, mida ütleb DAZN-ile
Kickeri vastutav väljaandja Rainer Holzschuh, jääb napiks argumente, mis suudaks seda
soovi tühiseks pidada. Kommenteerides viidatud mängijate paremustabelit, ütleb Holzschuh,
et talle on teada juhtumid, kus treenerid ja mänedžerid seda mängijate valimisel arvesse on
võtnud.

Sellisele arvamusele oponeerib Hoeness, kes silmnähtavalt muheledes ning oma üleolekut
varjamata ütleb, et Holzschuh võib küll tabelit tähtsaks pidada, kuid Hoeness ise ei tea
juhtumeid, kus see reaalselt mõnda klubi otsuste tegemisel mõjutanud oleks. Kindlasti saab ta
seda väita Bayerni puhul.

Hoenessiga nõustub jalgpalli kultuuriajakirja 11Freunde peatoimetaja Philipp Köster, kes
ütleb, et sügavalt juurdunud usk mängijate numbrilisse hindamisse on tema hinnangul kohati
isegi naljakas. Pole keeruline taibata, et Köster levitab veendumust, mida ta ise oma ajakirja
juhtudes õigeks peab ning mille kohaselt uudishimu jalgpallis toimuva vastu ei lähtu mitte
sportlaste meelevaldse hindamise, vaid nende omavaheliste suhete pinnalt.

Samas ei saa aga täie veendumusega väita, et Holzschuh lootus oma väljaande tabeli mõjust
laest oleks võetud ning selle kinnituseks tehkem väike kõrvalepõige Eesti jalgpalli
lähiminevikku. Nimelt oli Vjatšeslav Zahovaiko 2006. aastal FC Flora eest 21 mängus löödud
25 väravaga maailma kõrgliigade kõige efektiivsem ründaja ning toonaste kõlakate põhjal
kutsus Kuveidi klubi Al-Kuwait Zahovaiko oma ridadesse just vaid tollele tabelile toetudes.
Neil kahel tabelil (Zahovaiko ja Kicker) võib tuvastada kaks ühisosa. Esiteks taotlevad need
rangelt võttes subjektiivsed tabelid kasvõi juba autoriteedi pinnalt objektiivsust, mis aga ei
muuda fakti, et Zahovaiko oli parim vaid matemaatilise-objektiivsuse, Kicker tabeli parimad
aga ühe ajakirja piiresse jääva objektiivsuse alusel.

Teiseks ei tohi aga tähelepanuta jätta, et jalgpallurite omavahelises tihedas konkurentsis võib
iga äramärkimine nutika tegutsemise korral väärtuslikuks osutuda. Kuigi Zahovaiko sportlik
tegevus Kuveidis piirdus vaid paari nädalaga ning hilisem kohtukäik venis mitme aasta
pikkuseks, võis ta seejärel, kui toetuda toonasele Eesti ajakirjandusele, end kroonimiljonäriks
pidada. Napib Eestis jalgpallureid, kes balansi oma professionaalsete oskuste ja reaalsete
sissetulekute vahel sedavõrd oskuslikult paika on suutnud panna.

Tagasi Kickeri tegemiste juurde tulles ning eelnevast kokkuvõtet tehes võiks öelda, et kuna
taolised tabelid on vabastatud igasugustest kultuurilistest ja sotsiaalsetest sidemetest, piirdub
nende väärtus iseendaga. Seda väidet ei pea mõistma kriitikana, veelgi vähem skaalal
hea/halb, vaid rõhutusena, et sellisel juhul ongi need väärtuslikud vaid spordi sees olevatena.
Samal ajal ei tohi aga eirata asjaolu, et kui nende tabelite pinnalt hakata looma uusi suhteid,
võtta need tabelid aluseks mõne konkreetse jalgpalluri klubivahetuse puhul, peavad nood
tabelid kultuuriliste ja sotsiaalsete suhete ees taanduma. See triviaalsus sai siia veetud vaid
seetõttu, et selle kaudu veel korra osutada Kickeri rõhutatud ühekülgsele töömeetoditele –
Kicker oli, on ja plaanib jääda jalgpalliväljakule.

Taolisi töömeetodeid võib nii rünnata kui ka kaitsta ning kui peaksime Hoenessi appi
kutsuma, siis kuuleksime järgmist: "kui kõneldakse Kickerist, siis kõneldakse spordist, kui
kõneldakse Sport Bildist, siis skandaalidest." Ent see siiski vaid pool tõde, sest kui annaksime
sõna "skandaalide tootjale", kuuleme noid töid hoopis teiste mõistetega kutsutavat.
Sport Bildiga samasse meediagruppi kuuluv Bildi spordiajakirjanik Matthias Brügelmann
ütles DAZN-ile: "Kickeri kontseptsiooni juurde kuulub ülevaate andmine iga klubi
tegemistest. Mind see aga väga ei huvita, mina tahan lugeda põnevaid lugusid." Ma julgen arvata, et suur osa Brügelmanni kasutatud mõiste "põnevad lood" sisust kattub sellega, mida
Hoeness "skandaaliks" nimetab.

Arusaadavalt ei tohi asjade nimetamist ehk keelekasutust alahinnata. Konkreetsel juhul juba
ainuüksi seetõttu, et selles kategoorias eristub Kicker konkurentidest, olgu nondeks siis juba
mainitud Sport Bild, 11Freunde või mõni veebipõhine väljaanne.

Köster ütleb kokkuvõtlikult, et kuigi Kicker on vähemalt esikaanel keeleliselt vabamaks ja
analüütilisemaks muutunud, olles seega moodsale ajakirjakeelele lähemal kui kunagi varem,
ollakse tervikuna siiski "tõsimeelselt saksakeelne" ning see keel, mida staadionil kuulda võib,
jõuab Kickeri veergudele vaid väikeses, kokkusurutud koguses.

Kickeri peatoimetaja Jörg Jakob ei hakka seda väidet tagasi ajama, nõustudes, et küllaldaselt
on inimesi, kes Kickeri stiili igavaks ja süngeks peavad (s.k lahm/trist). Olulise täpsustuse
teeb ka Brügelmann, kes ütleb, et kui Kicker peaks võtma suuna Sport Bildi keelekasutuse
poole, kaotab ta paljud oma tänased lugejad.

Siin ongi aeg üle korrata eespool kirja pandud mõte, millele nüüd autoriteetsema saksapärase
kvaliteedi omistame. Nimelt ütles ajakirjandusõppejõud ja spordipublitsist Marcus Bölz
DAZN-ile, et jalgpallifännide huvisid kaitseb kõige paremini kombinatsioon Kickerist, Sport
Bildist ja 11Freundest, kes kolme peale kokku suudavad anda jalgpallist terviklikuma pildi,
kui ükskõik kes neist eraldivõetuna.

Kuid see ülekordamine vaid ülekordamise enda pärast väljenduks ressursside raiskamises,
mistõttu tuleks mõelda selle ülekordamise põhjuste üle. Nimelt võib esimese hooga jääda
kahtlus, et Bölzi kasutatav tervikpilk mõistena omajagu abstraktne on, konkreetselt
osutamatu, kadumisele määratud ideekene. Ometi, kui lähemalt uurida, on sel tervikpildil
täpselt defineeritav sisu.

Selle mõistmiseks peame otsa vaatama muutunud meediale, millele nii DAZN kui ka Erste
oma ülevaadetes tähelepanu osutasid. Üldise kirjelduse võime jätta Kösteri teha, kes
DAZN-ile rääkis: "Spordiajakirjandus on muutnud üha komplitseeritumaks. Varem olid
ajakirjanikud informatsiooni vahendajaks, informatsiooni väärtuse esimesteks hindajateks.
Tänaseks on see kõik möödanik. Selle töö on üle võtnud klubid. Ja mitte ainult, ka mängijad
ise saavad oma sõnumeid sotisaalmeedia platvormidelt edastada ja kontrollida. Ajakirjanike
töö on muutnud selle võrra lihtsamaks, kuna nad ei pea ise lugusid otsima, kuid selle võrra on
aga vähenenud ka ajakirjanduse eksklusiivne panus."

Köster viib meid siiski vaid poolele teele, sealt edasi aitab Jakob. Ta ütleb, et klubide
meediatööd ei pea ilmtingimata negatiivses valguses käsitlema, kuid tuleb aru anda, et nende
edastatud sõnumid kannavad endas selle omaniku huvisid ning jõuab kokkuvõtteni: "Kõik
need, kes mõne klubi meediaosakonnas töötavad, peavad kaitsma oma klubi, mitte aga jalgpallifännide huvisid saksakeelses ruumis. Seda teeme meie."

Meie võime lisada, et Jakobi "meie" mõistesse tuleb lisada ka Sport Bild, 11Freunde ja kõik
need, kes institutsionaalselt klubide või jalgpalliliitude huvisid kaitsma pole kohustatud.
Selles väljendubki nende väljaannete terviklikum pilt jalgpallist.

Jäägu lõpetuseks veel lugu, mis viib kokku siin viidatud jalgpallilised niidiotsad. See lugu
täidab "põnevate lugude" soovijate ootused, see on lugu, mis küll Kickerist käima tõmmatud,
kuid mis ise Kickeri huviorbiiti ei kuulu. Põhjus on mõistetav – see lugu jääb väljapoole
jalgpalliväljaku piire. Ka peaks olema juba teada, et see lugu räägiti meile Kickerit tutvustava
saate Erste ekraniseeringus.

See lugu räägib Herichist, umbes 70-aastasest mehest, kes Kickeri järjepidevaks lugejaks
aastast 1963. Herich on tugeva nägemispuudega mees, kes küll ilma kõrvalise abita koduukse
juurest mõõdetuna kümnekonna meetri kaugusel asuvast postkastist ajakirjad suudab tuua,
kuid kes lugemisel abi vajab. Niisiis, tuppa tagasi jõudnuna asetab mees ajalehtede kõrvale
lauale portfelli mõõtu agregaadi, mis, nagu kohe selgub, ajalehtede ettelugemise masinaks
osutub.

Herichi nägemine võimaldab Kickeri pinnalt artikli raamid tuvastada ning need elektroonilise
lugemissilma ette paigutada, seejärel asub robotlik naishääl oma kohuseid täitma.

Veidi hiljem näidatakse, et ettelugemiseprotsessis osalev naishääl pole enam robotlik, vaid
hoopis kodune, soe ja hoolitsev. Nimelt laseb Herich keerulisema kujundusega ehk
robotsilmale tabamatud tekstid ette lugeda oma abikaasal, kes sellisesse praktikasse juba
pikki aastaid pühendatud on. Nagu naine ütleb, on Kickeri ettelugemine osa nende pere
lugemiskultuurist ning nii kaua kui tema mäletada suudab, on Kickeri ostmine saiakeste omast
alati tähtsam olnud.

Kommentaarid

Kommentaare ei ole.

Kommentaari lisamiseks palun logi sisse või sisesta nimi ja kontrolltest.
Ott Järvela | Jalgpallimaailmal lasub moraalne kohustus Inglismaad karmilt karistada ja nad ihaldatud vutipeost ilma jätta
FINAAL!
Luup peale | Kõik teed viivad Rooma ehk Itaalia spetsialistid sätestasid, et jalgpallil pole ette nähtud koju naasta
EUROOPA NÄITAS VÕIMU
STUUDIOJUTUD
EM-STUUDIO | Peep Pahv: mida vähem jalgpall muutub, seda parem, aga saan aru, et see on lootusetu
INGLISMAA TEGI AJALUGU
Luup peale | Pehme penalti? Ei, väga pehme! Aga VAR ei tohtinud sekkuda ja Taanile ei tehtud liiga. Mäng oli aus ja Inglismaa finaalis
IKKAGI ITAALIA
Ott Järvela | Inglismaa õelus ja kiuslikkus tuleb meelde jätta ning seda neile nina alla hõõruda
STUUDIOJUTUD
EM-STUUDIO | Koefitsiendi-ekspert: oma kõhutunnet on pakkumisi koostades mängus päris palju
SOCCERNET.EE BAKUUS
MÕTTETALGUD
STUUDIOJUTUD
EM-STUUDIO | Alvar Tiisler: taktikalaud oli mulle südameasjaks ning peagi näeme seda ka Premium liiga ülekannetes
KES, KUS JA KUIDAS?
STUUDIOJUTUD
NOPPEID AJALOOST
EM 1996 | Jalgpallilt oodati suurt kojutulekut, aga Saksamaa arvas teisiti
EM-PÄEVIK

EM-päevikus avaldavad Soccernet.ee ajakirjanikud turniiri käigus pähe torganud mõtteid

MM-EELVAATED

H-alagrupp

G-alagrupp

Šveitsi koondis.  Foto: Scanpix / Michael Buholzer / Keystone / AP

F-alagrupp

E-alagrupp

D-alagrupp

C-alagrupp

B-alagrupp

A-alagrupp

https://www.zone.ee/
MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK