Kristo Tohver | Martin Vunk, Lennart Meri, VAR ja vigade anatoomia (2)

Jalgpallikohtunik Kristo Tohver. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Aasta oli siis 2013, kui JK Sillamäe Kalev mängis Kadrioru staadionil Nõmme Kaljuga. See on olnud Eestis minu karjääri jooksul ainus kord, mil me ei saanud pärast mängu lõppu kohtunike ruumist lahkuda, kuna Sillamäe vihased fännid olid Kadrioru staadionihoone sissepääsu ees ja nõudsid, et kohtunikud peavad tulema neile aru andma. Ootasime seal peaaegu tunni, kuni viimaks lahkuda saime.

Mängus olime andnud Nõmme Kalju kasuks penalti, mille järel Nõmme kohtumise 1:0 võitis, ja eemaldanud mängust Sillamäe mängija Martin Vungi, määrates talle punase kaardi.

Pärast seda mängu andis Vunk ERR-ile intervjuu, kus talt küsiti kommentaari kohtunike tegevuse kohta, mille peale Martin Vunk vastas: "Eesti kohtunikud on sitad!" Väga raske on talle muidugi vastu vaielda, eriti praegu, teades oma tolleaegset taset. Ajaloolise tõe huvides pean kinnitama, et selle mängu suured otsused olid õiged, kuid igaühel on õigus oma arvamusele.

Kui fännide käest küsida, miks kohtunikud eksivad, siis tuuakse tihti välja järgmised põhjused: kohtunikud on pimedad, ebakompetentsed, erapoolikud või arad.

REKLAAM

Ajal, mil Martin Vunk oma kuulsad sõnad ütles, olid mul veel mõned teisedki konfliktid nii mängijate kui treeneritega, ning Euroopas ei õnnestunud samuti läbilööki saavutada. Pidevalt jäi midagi puudu ja liiga sageli pidin endale tunnistama, et mängumomendid jäid optimaalse lahenduseta. Arenguvõimalusi otsides jõudsime põhjaliku videoanalüüsini, millest on praeguseks välja kasvanud RefPal – kohtunikele mõeldud videoanalüüsi- ja õppekeskkond, mida koos Sten Klaaseni ja Eesti Jalgpalli Liiduga rahvusvaheliselt turundame ja müüme.

Olles nüüd viis aastat kõiki Eesti liiga mänge analüüsinud, saame teha mõned järeldused ja jagada kohtunike eksimuste põhjused suures osas neljaks.

Füüsilised põhjused

Nägemine – rahvusvaheliste kohtunike silmi kontrollitakse väga põhjalikult ja pole haruldane, et enne seminari on 30-minutiline nägemisvõimekust kontrolliv test. Samuti on Eestis kohtunikul kohustus esitada tõend, et ta on füüsiliselt terve oma tööd tegema, ja sinna alla võib kuuluda ka silmaarsti tõend. Küll aga tekivad nägemisega probleemid Eestis kahel põhjusel.

Esiteks staadionite valgustus: Soccernet.ee ülekanded võivad siin olla petlikud, sest kaameratele on valgust juurde keeratud, aga kindlatel staadionitel on õhtuti lihtsalt nii pime, et ei näe korralikult palligi, rääkimata sekundi murdosa jooksul tehtud rikkumistest.

Teine oluline tegur Eestis on ilm, sest sügiseti, kui on vihm, tuul ja lumi, eriti veel koos kehva valgustusega, on nähtavus selgelt kehvem ja kohtunike eksimused tõenäolisemad.

Foto: Jana Pipar / jalgpall.ee

Füüsis – praegused tippkohtunikud teevad trenni neli-viis korda nädalas, sest ettevalmistusest sõltub võimekus olukordi õigesti hinnata. Treeningute eesmärk on saavutada füüsiline tase, kus pulss on võimalikult vähe aega niinimetatud punases tsoonis ning taastumine võimalikult kiire. Punases tsoonis ehk anaeroobset tööd tehes hakkab keha ennast välja lülitama ja esimesena lülitatakse välja analüütiline mõtlemine, hajub tähelepanu ja võime fokuseerida, sest keha tahab ellu jääda. Lihtsustatult seletatuna: kui 90. minutil peab tegema mängumuutva otsuse, siis ei tohiks seda teha väsimuse foonilt.

Analoogne lugu juhtus Eesti FIFA kohtuniku Juri Frischeriga mõned aastad tagasi U17 EM-finaalturniiril. Juri oli teinud suurepärase turniiri ja saanud ainult väga häid hindeid, kuid Šveitsi ja Iisraeli mängu neljandal üleminutil jäi tal penalti andmata. Sellel hetkel täiesti arusaamatult, kuid hiljem oma pulsikella andmeid analüüsides nägi kohtunik, et vahetult enne kõnealust olukorda oli tema pulss mitme kiire sprindi järel tõusnud 100% peale, mistõttu jäigi õige otsus tegemata.

Mentaalsed põhjused

Teadmised – loomulikult peab kohtunik teadma reegleid, kuid ainuüksi sellest ei piisa. Lisaks peab kohtunik teadma, kuidas olukordi tõlgendada: näiteks seda, mis on karistatav käsi ja mis ei ole. Oleme RefPalis jaganud kohtunikutöö 20 suuremaks valdkonnaks. Näiteks penaltid, lubava rünnaku peatamine, vea raskusaste jne. Need valdkonnad jaotuvad omakorda väiksemateks alateemadeks. Nii on meil kokku 250 alateemat, mida kohtunik peab tundma. Igas alateemas hindame olukorda kaheksapalliskaalal. Olemaks edukas, peaks kohtunik teadma 250 x 8 lahendust igale võimalikule olukorrale väljakul.

Tehnilised oskused – teadmine, kuhu liikuda, milline positsioon valida, kuhu vaadata. Mõnes olukorras ei tohi kohtunik jälgida palli, vaid peab vaatama sinna, kus tekib järgmine võimalik intsident. Siia valdkonda kuulub mängijate tundmine või teadmine, mis järgmisena juhtuma hakkab. Näiteks saime analüüsi tulemusena teada, et nurgalöökidest tekkivaid penaltiolukordi hindasime korrektselt vaid 1/3 ulatuses, sest keskendusime valedele asjadele. Tänu sellele analüüsile on penaltiprotsent meie liigas tõusuteel. Kui 2019. aastal oli see 70 kandis, siis lõppenud hooajal juba üle 80.

Foto: Brit Maria Tael

Mentaalsed võimed – tähelepanuvõime, kontsentratsioon, fookus. Kas kohtunik on kohe mängu alguses valmis raskeks otsuseks? Kas ta suudab keskenduda 90 minutit? Kas ta on oma aju treeninud selliselt, et suudab õigesti otsustada kahes järjestikuses raskes olukorras? Statistika näitab praegu seda, et kahe teineteisele järgneva raske otsuse puhul enamasti teist otsust õigesti ei langetata, sest selleks lihtsalt puudub mentaalne võimekus.

2019. aastal oli Flora – Paide mängus karistusalas olukord, kus Märten Kuusk kukkus kerge lükke tagajärjel, mis polnud penaltivääriline. Jäin seda otsust kaaluma ja mängijatele põhjendama, kuid samal ajal tuli pall kastist välja ja tuli uus pealelöök, mille Paide mängija Bruno Caprioli käega tõrjus. Seda ma kahjuks enam ei registreerinud, sest mentaalselt olin veel eelmises olukorras.

Mängulised põhjused

Mängijate asetus – olukorrad, kus kohtunik võib olla õigel positsioonil ja fokuseeritud, aga täpselt vea tegemise hetkel jookseb vaateväljast läbi teine mängija. Halvimal juhul kohtunik isegi ei taju, et keegi tal eest läbi jooksis, sest ta on nii keskendunud võimalikule rikkumisele ja tekib niinimetatud must auk. Näed, kuidas mängija läheb olukorda, ja näed kukkumisjärgset momenti, aga tegelikku veategemise hetke ei näe. Sarnasel põhjusel andsin 2021. aasta hooaja avamängus penalti olukorras, kus Herol Riiberg jooksis kastis Märten Pajunurme jala otsa. Kogu dünaamika nii enne kui pärast "viga" viitas penaltile, aga kuna tabamise hetkel oli minu ja nende vahel teine Kuressaare mängija, siis jäi mul nägemata asjaolu, et Herol liigutas lõpuks ise oma jala vastu Märtenit.

Vea asetus – olukorrad, kus viga tehakse nii, et mängijad varjavad seda ise oma kehaga kohtuniku eest. Näiteks olukord minu elu esimesest VAR-i sekkumisest Saudi Araabias, kus astuti korkidega vastase säärele. Kuna väljaaste toimus aga nii, et mängija ise jäi minu ja kannatanu vahele, siis mul ei olnudki võimalust seda kontakti näha. Olukorra dünaamika ja kannatanu reaktsiooni põhjal andsin kollase kaardi, aga kontrollides VAR-i monitorist tabamise kohta, olin sunnitud kollase tühistama ja asendama punasega. Nüüdisaegse jalgpalli kiirust arvestades on kohtunikel tänapäeval vaja lisaks heale ettevalmistusele ka õnne.

Emotsionaalsed põhjused

Ülbus – olukorrad, kus kohtunik peab ennast kõige targemaks ja vilistab ära olukorrad, mida ainult tema näeb või tajub. Teoreetiliselt võivad need olla õiged otsused, video pealt on võimalik leida kordused, mis tõendavad otsuse õigsust, aga suures pildis ei taha neid otsuseid mitte keegi.

2013. aastal, kui Martin Vunk oma väljaütlemise tegi, oli üks olukord Nõmme Kalju mängus, kus Tanel Melts sai minu käest kõigepealt kollase kaardi lubava rünnaku peatamise eest (mis polnud vale, aga ometi mitte optimaalne otsus) ning hiljem teise kollase ja eemaldamise suupruukimise eest. Pärast mängu oli meil tollase Kalju treeneri Igor Prinsiga kokkupõrge. Praegu mõistan, et pigem oli siis õigus temal ärritunud olla, sest tõin ennast mittevajalikult pilti, üritades tõendada, et ma olen kõige täpsem ja parem.

Foto: Oliver Tsupsman

Hirm – vastupidi tavaloogikale ei ole hirm seotud julgusega otsuseid teha, sest kui me olukorda näeme, siis meil pole põhjust midagi karta. Hirm on seotud meie tippkohtunike staatusega ja ootustega, et me saame alati kõik otsused pihta. Kui väljakul tekib aga olukord, mida me ei näe (ja enne on toodud välja mitu põhjust, miks meil jäävad asjad nägemata), siis hirmust eksida hakkame me oletama. Ja kui kohtunik hakkab oletama, siis võivad sündida väga halvad otsused.

Tegime sellel talvel mahuka analüüsi kõikidest aastatel 2017–2020 Premium liigas antud ja andmata jäetud penaltiolukordadest, ja seeläbi, muuseas, tõstsime penaltite täpsust sellel aastal. Kuid analüüsi järel (olles kulutanud sellele 100+ tundi) tekkis mul tunne, et ma ei tohiks penalteid andmata jätta. Vastureaktsioonina olen 2021. aasta jooksul andnud kolm valet penaltit, samas kui eelmisel neljal aastal olin andnud vaid ühe vale penalti. Põhjuseks ikka see hirm eksida.

Näitena sobib siia hästi olukord möödunud aasta Flora ja Legioni mängust, kus Nikita Andrejev hüppab penaltikastis kõrge jalaga Henrik Ojamaa poole, tabab palli ja ühtlasi ka Henriku õlga, mille järel haarab Henrik näost kahe käega kinni. Olukord juhtub nii, et mõlemad mängijad on minu poole seljaga, ja kuna ma kontakti ei näe, siis tekib mul hirm, et järsku magasin olukorra maha. Küsin kolleegide käest ja sealt tuleb info "pall näos", mida mina kuulen kui ainult "näos", ja annan seepeale selgelt vale penalti.

Enamasti ongi vigade põhjus just mitme eespool mainitud asjaolu kokkulangemine. Antud olukorras mängulised põhjused: vea asetus; mentaalsed põhjused: mängija tundmine ehk Ojamaa eeldatav ülereageerimine; emotsionaalsed põhjused: hirm eksida.

Lahendus

Kohtunikena peame aktsepteerima, et vigu me teeme niikuinii. Me peame muutma oma suhtumist vigadesse. Ja siin tuleb meile appi Carol Dweck oma 2006. aastal ilmunud raamatuga "Mõtteviis. Uutmoodi psühholoogia edu saavutamiseks". Ta analüüsis kooliõpilasi olukorras, kus andis neile ülesanded, mida lapsed lahendada ei suutnud. Samal ajal mõõdeti laste ajutegevust, kaardistati nende emotsioone ja reaktsioone.

Järeldusena toodi välja inimeste jaotumine kaheks: kinnistunud mõtteviisiga ja edenemismõtteviisiga isikud. Kinnistunud mõtteviisiga inimesed usuvad, et neil on kaasasündinud oskused, ning nad tajuvad eksimusi kui ohtu oma andekusele või staatusele. Nende reaktsioonid vigadele on vabanduste leidmine ("see test oli liiga raske", "me pole seda veel õppinud") ja sarnaste olukordade vältimine. Nende ajupilt näitab passiivsust.

Foto: jalgpall.ee / Eesti Jalgpalli Liit

Edenemismõtteviisiga inimestel läheb aga aju vigu ja ebaõnnestumisi tajudes "põlema" ehk muutub aktiivseks ning nemad näevad siin võimalust areneda, midagi uut õppida, ja nad tahavad uuesti proovida.

Mida rohkem meedia, fännid ja üldsus kohtunike vigu esile toovad, ent ei mõista neid, seda rohkem peab kohtunikele õpetama, et vead on normaalne osa nende elust ning kohtunikuna peavad nad seda aktsepteerima. Ainult aktsepteerides suudavad kohtunikud näha vigade taha, leida üles põhjused, miks vead tekkisid, ja seega tulevikus neid loodetavasti vältida või vähendada.

Vigu täielikult vältida ei ole võimalik, sest tingimusi, mis võivad vigu tekitada, on lihtsalt niivõrd palju. Siin tulebki mängu VAR, mis aitab meil lahendada need olukorrad, mida me lihtsalt ei näe, ei mõista, või õigesti ei hinda. Kas VAR peaks jalgpallis olema või mitte, see on filosoofiline vaidlus, kuid kohtunikuna väljakule minnes ma tean, et igas mängus võib tekkida olukordi, mida ma õigesti ei lahenda. Loomulikult pean ma sellest hoolimata andma endast parima, kuid samas aktsepteerima oma ekslikkust.

Lennart Meri on öelnud: "Olukord on sitt, kuid see on meie tuleviku väetis!" ja see sobib ideaalselt kohtunikuameti deviisiks, sest ainult nii suudame me õppida. Teine tark mees Albert Einstein on öelnud samuti tabavalt: "Ainus viga sinu elus on see, millest sa ei õppinud!"

Kristo Tohveri ettekanne ajakirja Jalka konverentsil (alates 2:32:27):

***

Liitu kohtunikege kooliga ja omanda hobi, millest võib saada sinu elukutse! Jalgpallikohtunike kursuse esimesele osale saab 13. märtsini registreerida SIIN.

2 kommentaari

hipper   •  
(90.191.155.***)
kurat, see on igati õige jutt ja tugev eneseanalüüs: "vahel läheb ikka täiesti pekki". Kui selline analüüs ja kommentaar oleks peale igat vooru stiilis "osades mängudes läks nii, siis naa" siis oleks seda nuttu ja hala kohtunike üle ka vähem.
V V   •  
(91.129.106.***)
hipperiga nõus - väga eluterve lugemine!

Kommentaari lisamiseks palun logi sisse või sisesta nimi ja kontrolltest.
Ott Järvela | Jalgpallimaailmal lasub moraalne kohustus Inglismaad karmilt karistada ja nad ihaldatud vutipeost ilma jätta
FINAAL!
Luup peale | Kõik teed viivad Rooma ehk Itaalia spetsialistid sätestasid, et jalgpallil pole ette nähtud koju naasta
EUROOPA NÄITAS VÕIMU
STUUDIOJUTUD
EM-STUUDIO | Peep Pahv: mida vähem jalgpall muutub, seda parem, aga saan aru, et see on lootusetu
INGLISMAA TEGI AJALUGU
Luup peale | Pehme penalti? Ei, väga pehme! Aga VAR ei tohtinud sekkuda ja Taanile ei tehtud liiga. Mäng oli aus ja Inglismaa finaalis
IKKAGI ITAALIA
Ott Järvela | Inglismaa õelus ja kiuslikkus tuleb meelde jätta ning seda neile nina alla hõõruda
STUUDIOJUTUD
EM-STUUDIO | Koefitsiendi-ekspert: oma kõhutunnet on pakkumisi koostades mängus päris palju
SOCCERNET.EE BAKUUS
MÕTTETALGUD
STUUDIOJUTUD
EM-STUUDIO | Alvar Tiisler: taktikalaud oli mulle südameasjaks ning peagi näeme seda ka Premium liiga ülekannetes
KES, KUS JA KUIDAS?
STUUDIOJUTUD
NOPPEID AJALOOST
EM 1996 | Jalgpallilt oodati suurt kojutulekut, aga Saksamaa arvas teisiti
EM-PÄEVIK

EM-päevikus avaldavad Soccernet.ee ajakirjanikud turniiri käigus pähe torganud mõtteid

https://www.zone.ee/
MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK