Alustagem essee pealkirjast. Grammatikareegleid aluseks võttes on siin tegemist umbisikulise tegumoega, mille ülesandeks tegevuse esiplaanile seadmine ning tegija tundmatuks jätmine. Sellisel vormistusel, kuigi silmatorkavalt konarlikuna sõnastatult, on kindel eesmärk. Nimelt saab selle abil rõhutada, et kuigi järgneva arutluskombinatsiooni eesmärgiks on osutada ühele loomulikuna tajutava praktika varjatud kaastähendusele, ei kuulu nonde eesmärkide hulka mõnele konkreetsele isikule viitamine.

Seda viimast oleks keerukas plaani kaasata juba ainuüksi seepärast, et jutuks võetav praktika on kujunenud jalgpalliruumis sedavõrd iseenesestmõistetavaks, et on väheusutav, et mõni asjasse pühendatud isik oma tegevuse järgnevalt kirjeldatavasse raamistikku söendaks paigutada. Niisiis võtame kõnelda rahvusvahelise tegevusulatusega treenerikoolitustest, mida Euroopa Jalgpalliliidu UEFA juhtimisel juba enam kui kahe kümnendi jooksul korraldatud on.

Ajendi teema üles võtta andis eelmisel nädalal Saksa meedias omajagu pinget pakkunud juhtum, kui selgus, et eelmise aasta novembrist Berliini Hertha peatreenerina ametis olnud Jürgen Klinsmannil puudusid tööks vajalikud treeneripaberid. Nimelt saab Saksamaal profiklubi treenida vaid selleks väljastatud dokumendi alusel, millele peab heakskiidu andma ka kohalik jalgpalliliit.

Loomulikult on Klinsmann treeneripaberid omal ajal spetsiaalsete kursuste käigus omandanud. Ta tegi seda aastal 2000, tänu millele ta ju üleüldse treenerina tööd on leidnud. Enne Berliini jõudmist on ta treeneriametit pidanud Saksamaa koondises (2004-2006), Müncheni Bayernis (2008-2009) ning Ameerika Ühendriikide koondise juures (2011-2016).

Eelmisel nädalal aga selgus, et Saksamaa jalgpalliliidu nõudmisele kehtiv dokumentatsioon polnud Klinsmannil mitte ette näidata. Esimese hooga oskas ta vaid poetada, et küllap need kuskil tema California kodu lauasahtlis ole.

Teema oli piisavalt tõsine. Polnud võimatu, et Herthas peatreenerina palka välja teeniv Klinsmann pidanuks pühapäevast mängu Münchenis kohaliku Bayerniga tribüünilt vaatama. Tõsi, reeglid lubanuks ta mängu ajal ka treeneripingile, kuid siis poleks ta mitte ühegi sõna või liigutusega meeskonna juhtimisest osa tohtinud võtta. Probleem siiski lahenes. Hertha suutis laupäeval alaliidule piisava veenvusega Klinsmanni kvalifikatsiooni kehtivust tõestada ning mees sai Münchenis treeneripingil oma oskusi rakendada.

Niisiis on Klinsmanni, Hertha ja Saksamaa alaliidu jaoks teema selleks korraks päevakorrast maas, meie seevastu pole jutuks võetava probleemi sõnastamiseni veel jõudnudki. Püüdkemgi seda nüüd teha.

Nagu öeldud sai, on Klinsmanniga seonduv vaid alljärgnevate ridade käimatõukavaks jõuks, mistõttu ei tohiks me konkreetse juhtumi üksikasjadesse takerduda. Taolisi juhtumeid on jalgpalliruumis ette tulnud küll ja veel. Näiteks Eestist meenub Tallinna Floraga seonduv pooleteise aasta tagune episood. Juhtus nii, et Florat ootasid ees Euroopa liiga kvalifikatsioonimängud, kuid klubi peatreeneril Jürgen Hennil polnud tolleks hetkeks UEFA nõutavat kvalifikatsiooni ning Flora lahendas olukorra sedasi, et kutsus mõneks mänguks klubi etteotsa toda kvalifikatsiooni omanud Arno Pijpersi.

Nüüd olekski aeg Klinsmanni ja Henni juhtumi taustal esitada küsimus, mille otsa mina komistanud pole. Vähemalt ei suuda ma seda meenutada. Ja nimelt – miks UEFA ja tema kaudu rahvuslikud alaliidud treeneritelt koolituste läbimist, enamgi veel, ka vastavaid kinnitusdokumente nõuavad? Miks ei võiks treenerikoolitustel osalemine olla rangelt vabatahtlik?

Kas polnud Henn juba niigi tõestanud, et saab Flora juhtimisega hakkama; kas polnud ka Klinsmann näidanud, et Hertha treenimine talle üle jõu käia ei tohiks. Ja pealegi – miks peaks UEFA ja tema alaliidud huvituma sellest, kui mõni klubi ebakompetentse inimese treeneriametisse määrab! Utilitaristid väidaksid kohe, et kehv treener ühes klubis rõõmustaks hoopistükkis paljusid konkurente ning seega kannaks see endas võimet luua maksimaalset kasu võimalikult paljudele inimestele. Aga olgu sellega kuidas on, asume meie nüüd oma otsingutele.

UEFA egiidi all peetavate jalgpallitreeneritele suunatud koolituste ajalugu ulatub aastani 1998. Kogu protsess on üles ehitatud klassikalisele õppetööle, kus õppeprotsessi rütm ning selle sisu tihedus aste-astmelt intensiivistuvad, esitades sedasi üha rangemaid nõudmisi nii õppeprotsessi läbiviijatele kui ka selle vastuvõtjatele. Üha kõrgem kvalifikatsioon tagab õpingud edukalt läbinud treenerile ligipääsu üha kõrgema tasemega turniiridele. Rõhutame – UEFA mitte pelgalt ei korralda treenerikoolitusi, vaid on nende läbimise seadnud eeltingimuseks enda läbiviidavatel turniiridel osalemiseks.

Väldime esmalt rumalustesse laskumise ning ärgem asugem tõsimeeli arutama, mis ometi mõnes konkreetses valdkonnas koolituse saamises halba peaks olema. Tuleb ju iga jagatud õppeprotsessi juures tähele panna, et lisaks teadmiste ammutamisele, nende värskendamisele toovad õpingud omavahel kokku asjast huvituvad inimesed, see tihendab nende omavahelisi kontakte, loob ka päris uusi tutvusi ning võib sedasi aluse panna suhetele, mis olulisel määral valdkonna ajalugu suudavad mõjutada.

Jäädes selle loo piires esile kerkinud nimede juurde, olgu öeldud, et kui Klinsmann 2004. aastal Saksamaa koondise etteotsa määrati, langes tema valik abitreeneri osas Joachim Löwile just tänu neli aastat varem ühel treenerikoolitusel sõlmitud tutvusele. Ja Löw oli see, kes hiljem Klinsmannilt koondise juhtimise üle võttis ning Saksamaaga maailmameistriks tuli. Ajalugu missugune, aga kõik võinuks olla hoopis teisiti, kui õpingud noid kaht meest omavahel kokku poleks viinud.

Ent peatagem need heietused, enne kui triviaalsed targutused meilt igasuguse edasise mõtlemisvõime röövivad. Eelnevat lõiku lühidalt kokku võttes mõelgem lihtsalt, et igast professionaalselt läbiviidud õppetunnist on kasu, kui õpetaja ja õpilane seda pühendunult soovivad.

Vaatame nüüd edasi, millega UEFA oma koolitusprogrammide läbiviimist selgitab, nende vajadust põhjendab. Võtame seejuures aluseks 2015. aastal välja antud treenerite koolituse lepingu vormi (Coaching Convention) ning suunakem oma tähelepanu tolle 89-leheküljelise dokumendi esimesele kolmandikule, milles UEFA koolitusprogrammide alusprintsiibid sõnastab. Need on õpetlikud.

Teeme mõned väljanopped. Alustada tuleks kohe preambulast, mille lõigus c) sätestatakse, et treenerikoolituse kontroll peab kuuluma UEFA-le ja selle liikmetele ehk kohalikele alaliitudele. Lõigus f) lisatakse, et eesmärgiks on kaitsta jalgpallureid vastavat haridust mitteomavate treenerite eest, kes võivad avaldada negatiivset mõju mängijate füüsilisele ja psühholoogilisele seisundile ja tehnilistele oskustele.

Niisiis näeme, et UEFA eesmärgiks pole ei rohkem ega vähem kui monopoolse olukorra põlistamine, mida, nagu teame, saab see organisatsioon kaitsta tema enda läbiviidavatele turniiridele osalusõiguse andmisega. Võib arvata, et senikaua, kui UEFA turniirid kriitilisele massile alaliitudest ja klubidest suure osa nonde sissetulekutest tagada suudab, leiab UEFA poliitika, treenerite koolitus sealhulgas, igakülgset toetust ja aktiivset kaasalöömist.

Samuti tuleks mõelda, kuidas saab UEFA monopoolse organisatsioonina garanteerida, et just nende jagatav õpetus perspektiivis kõige õigem on. Kuidas mõõta treeneritele jagatava info ja õppemeetodite kvaliteeti? Olematu konkurentsi ja otsese võrdluse puudumine muudab taoliste kinnituste iseloomu tautoloogiliseks.

Aga vaatame toda dokumenti edasi. UEFA õigusi ja kohustusi kirjeldavas peatükis märgitakse esimese ülesandena konventsiooni üle-euroopalist rakendamist. Koostöös UEFA peakorteriga peab taolise töö ära tegema iga riigi alaliit.

Meie huvisfäärist vaadatuna tuleb osutada ka sama artikli lõigule e), milles öeldakse, et väljaspoolt UEFA jurisdiktsiooni hangitud treenerlitsents tuleb anda UEFA-le kinnitamiseks kõigil neil, kes UEFA liikmesmaades treenerina tööd leida soovivad.

Niisiis näeme, et UEFA on võtnud oma piirkonna tugevasse haardesse ega luba ilma kontrollita sinna siseneda teistes maailmajagudes hangitud treeneriakrediteeringutel. Kuna Euroopat võib pidada treeneritele üheks kõige atraktiivsemaks tööruumiks, siis kas viimane lõik mitte ei reeda, et UEFA on kätt küünitamas koguni ülemaailmse võimu järele.

Nüüd sai see mõiste, mille poole siin aeglaselt liigutud on, ka poolkogemata viimases lauses esimest korda pärast pealkirja välja öeldud. Selleks mõisteks on võim, mida siin tuleks mõista tegevuspraktikana, millega indiviid või organisatsioon oma tulusid kaitseb, olgu nood siis materiaalsed või ideelised.

Taolise võimust kinnihoidmise mehhanisme oleme UEFA puhul näinud viimastel aastatel mitmeid. Neist vahest enim tähelepanu on saanud nn finantsilise ausa mängu poliitika sisseseadmine, kõige viimase praktikana aga tuleks nimetada järeleandmist rikastele ja mõjukatele klubidele, kelle initsiatiivil Euroopa klubijalgpalli turniirid viimastel aastatel täiesti uue näo on saanud.

Nüüd oleks õiglane küsida, kuidas teenivad treenerikoolitused võimust kinnihoidmist? Usun, et selles veendumiseks ei pea suurt muud tegema, kui meenutama veel noid eespool tsiteerituid väljavõtteid. Ma ei hakka väitma, et treenerikoolitusi läbiviivad inimesed oma tööd pühendumisega ei teeks, kaugel sellest, kuid UEFA strateegilistes eesmärkides on need üsna üheselt allutatud võimu säilitamise tahtele.

Preambula kolmas punkt annab ju üheselt teada, et kellelgi teisel nimetatud valdkonda asja olla ei saa. Veelgi kindlamalt saab võimu säilitamise strateegiline tähtsus selgeks, kui korrata, et UEFA eesmärk ei piirdu treenerikoolituste läbiviimisega, vaid selle läbimine on eelduseks süsteemis töötamiseks. Kõik sellised rangelt kontrollitud juhised aitavad UEFA-l mõista ja reguleerida organisatsioonisiseseid liikumisi.

Probleem on selles, et viimasel paarikümnel aastal on jalgpalli jõudnud ressursid, mis elavdanud jalgpalli vastu suurt huvi ka nende isikute ja organisatsioonide hulgas, kelle võimed ei piirdu vaid suutlikkuses jalgpalliellu siseneda, vaid perspektiivis ka selle juhtumine üle võtta. Kuidas Euroopa tippklubide plaane oma egiidi all turniire korraldada üldse teisiti tõlgendada saaks!

Taoliste ilmingute vastu on UEFA kõikide võtetega ja igal ringel võitlema asunud. Tegemist pole paranoiaga, kuid UEFA-suguse hiidorganisatsiooni kõiki tegemisi on vähemalt aeg-ajalt kasulik vaadata võimu hoidmise perspektiivist. Ka praegusel juhul.