Kuratlik vandenõu jalgpalli pakutavast rõõmust (1)

Kui uskuda ETV laupäevaõhtustes spordiuudistes edastatud uudislugu nädalavahetusel käima lükatud Saksamaa jalgpalli kõrgliigast, olla tegemist tähelepanuväärse sündmusega, milles väljendub kollektiivse pingutuse kiiduväärt tulemus.

Just sellise tooniga sõnumi ETV sporditoimetus sakslastel edastada lasi: "Märgata on rõõmu jalgpalli tagasitulekust ja meil kõigil on hea meel, et see jälle algab."

See tsitaat, ETV toimetatud tõlkena edasi antud, kuulub Jonathan Tah'le, Leverkuseni Bayeri ja Saksamaa koondise keskkaitsjale, kes veidi üle minuti kestnud uudisnupus küllap kohapealset autoriteeti kehastama pidi.

ETV spordiuudistesse jõudnud täispikk tsitaat kõlas järgnevalt (subtitreerimise eripäradest tingituna võib tõlge siinsesse formaati ümber tõstetuna küll veidi kohmakalt kõlada, kuid sisu jääb arusaadavaks): "See on väga põnev aeg. Väga huvitav on, mis juhtub ja kuidas see tundub, sest keegi meist pole kunagi varem midagi sellist läbi elanud. Usun, et püüame selle muuta võimalikult positiivseks. Märgata on rõõmu jalgpalli tagasitulekust ja meil kõigil on hea meel, et see jälle algab."

REKLAAM

Niisiis avati laupäeval Saksamaal taas jalgpalli kaks tugevamat profiliigat. Kas neile ka meeste madalamad liigad ning naiste liiga järgnevad, selle üle pole veel mõtted mõteldud. Küll aga jõuti kõige kõrgemal sportlikul tasandil mõttevahetustega nii kaugele, et mängudega taas alusta võidi.
Oleme noist mõttevahetustest siinsamas rubriigis viimastel nädalatel juba mitmel puhul kõnelda saanud ning kui need nüüd linnulennult kokku võtta, siis alljärgneva mõtiskluse sissejuhatuseks piisab kahe aluspunkti ülekordamisest.

Esiteks olid klubide juhid sunnitud mängudega edasi minema tingituna vajadusest kätte saada lepingulised telerahad – kõrgliiga puhul käib jutt umbes 300 miljonist eurost –, teiseks leidsid jalgpallijuhid rangelt isekeskis arutledes kiiresti kompromissi, et selline plaan kannatab ellu viia ka tingimustes, kus rahvamasside kogunemine lubatud pole. Seega sobib mänge pidada ka ilma staadionipublikuta. Otsust ei suutnud kõigutada ka faktiliselt kinnitatud teadmine, et suur osa jalgpallipublikust liiga avamise vastu seisab.

Taoline asjaajamine tippspordis tõi meelde ühe nüüd juba enam kui poole sajandi taguse mõtiskluse, kui semiootik Umberto Eco Mehhiko suveolümpiamängude päevil (tipp)spordi väärtustele pihta üritas saada. Ta jõudis tähelepanuväärse järelmini, öeldes, et "tänapäeva sport on eelkõige spordipressi käsitlev diskusus".

Lühidalt kokku võetuna püstitab ta oma mõttearenduse loogikale, mille kohaselt ei muutuks rahvusvahelises spordisüsteemis mitte midagi, kui olümpiamängude korraldajad "sõlmiksid kuratliku vandenõu, et olümpiamänge ei peetakski, vaid neist antaks päev-päevalt, tund-tunnilt üksnes väljamõeldud reportaaže". Eco on kindel, et petetuna ei tunneks end mitte keegi, kuna tema kombinatsioonis, nagu juba öeldud, tuleb tippsporti käsitleda spordipressi osana.

Eco määratleb saavutusspordi väärtuse selle kirjandusliku võimekusega, millena spordipressi tööd kirjeldada sobibki, kuid praegu tasub Ecot meenutada eelkõige seepärast, et oma kirjelduses suudab ta tabada ka tänases tippspordiruumis olevaid märke. Eco annab oma õpetusega mõista, et tippspordi väärtus ei tulene mitte sporditegemisest, vaid selle välistest kaastulemitest.

Siit edasi mõeldes võiksime tippsporti mõista praktikana, millest on eemaldatud kõik sporditegemist kirjeldavad esmased tunnused nagu suund maksimaalsele pingutusele, enesekannatusele, mida peaks kroonima paremaks olemine vastasest, iseendast või rekordist ning milleni võivad kaasa aidata läbimõeldud treeningud, korrektselt valitud varustus ja ekstreemsemal kujul ka täpselt jälgitav toitumine ja unerežiim. Taolise sporditegemise sõnastatud eesmärgiks on sporditegija enda vaimne ja kehaline rahulolu ning mõnel harval juhul ehk isegi diplom.

Tippsport seevastu ei suuda nois elementides esmaseid hüvesid tuvastada. Mõte on selles, et tippspordis võib siin loetletud nimekirja iga elemendi puhul järeleandmisi teha, seda muidugi juhul, kui taoline protseduur on autoriteetide kokku lepitud ning nende poolt piiritletuna üldine.

Harrastussportlasel pole võimalik lünkliku ettevalmistuse pinnalt maratoni jooksma minna, tippspordis aga, nagu täna näeme, pole ebapiisav ettevalmistusaeg võistlustest loobumiseks argumendina kõlbulik. Tänast tippjalgpallurit ei defineeri mitte tema sportlik tase ja hetkevorm, vaid viiruseproovi testi negatiivne tulemus, millega, olgu osutatud, hakatakse lähenema Eco loodud kombinatsioonini, milles visandatakse sportlike printsiipide ärakaotamine.

Sellisena sõnastatuna võivad aga ringkonnad, keda tippspordi autoriteedid tulevikuvisioonidesse kaasanud pole, kuid kes sellesse harjumuspäraselt kuulnud on, spordivõistluslikku perspektiivi düstoopiana kirjeldama hakata ning oma vastuseisu demonstreerida. Tänases jalgpalliruumis Saksamaal esindab toda ringkonda märkimisväärne osa jalgpallipublikust. Mõned näited.

27. aprillil avaldatud Bildi küsitluses väljendas ilma staadionipublikuta Bundesliga taaskäivitamise plaanile vastuseisu 37 protsenti küsitletutest, 8. mail oli vastuseks Welti küsitlusele sama arv juba 57, 14. mail ARD küsitluses 56 ning 15. mail ZDF-il juba 62. Nende juhuslikult kätte sattunud küsitluste ajalisel teljel liikudes näeme, et vastuseis liiga avamisele suurenes vastavalt avamispäeva lähenemisele.

Nii jõuame aga otsapidi tagasi eelpool osutatud Tah' mõteteni, kellelt peaksime täpsustavalt küsima, kes on siis need "meie", kes jalgpalli tagasituleku üle rõõmu peaksid tundma? On need mängijad, klubid, jalgpallijuhid, sponsorid, telejaamad, fännid?

Kui Tah' intervjuud tähelepanelikult jälgida, leiame oma küsimusele ka vastuse, kuid seda tehes tuleb säilitada kõrgendatud tähelepanu, kuna selle jalutama minnes võib tõesti kangastuda ettekujutus rõõmu tundvast kollektiivsest jalgpallikehast. Sellise pildi tõeväärtus, nagu statistikast teame, on aga kaheldav.

Praegu nimelt on nõks selles, et tolles klipis ei esinda Tah mitte iseennast, vaid oma klubi, mille kohta saame tõendi teleekraani paremast ülanurgast, kus ETV logo poolt kaetuna ulatub vaatajani ka Leverkuseni jalgpalliklubi telejaama Bayer04TV sümboolika. Meiega ei kõnele mitte jalgpallur, vaid tema klubi. Paranoiaks pole põhjust, kuid Tah' öeldu on salvestusprotsessi järel laiemale avalikkusele kättesaadavaks tehtud vaid seepärast, et seal edastatakse klubile sobivaid väärtusi.

Kui kõneleja rollis poleks Tah, kõneleks seal keegi teine ning kuna teame, et jalgpallijuhid otsustasid liigaga edasi minna vaid iseendaga nõu pidades, loksub paika ka arusaam, keda Tah rõõmust osa saajate all silmas peab. Kindlasti ei ole nendeks vähemalt pooled jalgpallifännidest.
Ka aitab seesama intervjuukatke heita valgust, kuivõrd kontrollitult ja edukalt jalgpallijuhid oma sõnumeid väljastada suudavad, mistõttu Ecolt sõnavara laenates näeme, et sel korral pole "kuratliku vandenõu" tulemuseks mitte "väljamõeldud mängureportaažid", vaid "väljamõeldud avalik hinnang hetkeolukorrale".

Loomulikult tuleb lisada, et antud juhul haaratakse "kuratlikku vandenõusse" ka ETV sporditoimetus, kuid põhjust selleks ei anna mitte ühe jalgpalliklubi kontrollitud sõnumi edastamine, vaid tasakaalukama lisainformatsiooni puudumine. Ka on oluline mõelda, kuidas tekkinud olukorras toimetuse tööd hinnata.

Esimese hooga näib, et selleks on kaks platvormi. Kui tegemist oli toimetuse teadliku valikuga, siis on tegemist lihtsalt kehvapoolse ajakirjandusega, kui mitte, siis tuleb kahtlustada, et ETV sporditoimetus on oma siiruses samaaegselt nii "kuratliku vandenõu" aktiivne kaasosaline kui ka selle ohver. Ei oskagi öelda, kumb neid variantidest õigupoolest kurvem on.

Taoline dilemma ei puuduta muidugi vaid üht Eesti sporditoimetust. Needsamad kahtlused tõstatuvad ka Saksa meediat uurides, kus fännid kogukonnana käsitletult leiavad mainimist vaid liiga taaskäivitamist toetavas võtmes.

Nii näiteks kirjutab ajakirjanik Walter M. Straten Bild am Sonntagis (BamS), et fännid ei ummistanud staadionite lähiümbrusi, nagu mitmed poliitikud eelnevalt hoiatanud olid. Sealsamas avaldab ajaleht kahele leheküljele laialitõmmatult fotomontaaži välisriikides Bundesligale kaasa elanud fännidest. Kõigil rõõmsad näod ees.

Sarnast joont hoiab ka esmaspäevane Kicker, mille peatoimetaja Jörg Jakob küll tunnistab, et ilma pealtvaatajateta sarnaneb Bundesliga "heinamaajalgpalliga", kuid laseb kohe seejärel Freiburgi peatreeneril Christian Streichil öelda, et jalgpallimäng on tema ja ta hoolealuste töö ning nad on olnud "sunnitud olukorraga kohanema".

Et kõik ühise eesmärgi nimel tegutsevad, sellest kõneleb ka Kickeri toimetaja Karlheinz Wild, öeldes et "fännidki andsid oma panuse, kes erinevalt paljudest koroonavastastest oma meelsust tänavale väljendama ei tulnud". Kuid pangem tähele, et sellisena kirjeldab Kicker küll mõlema osapoole panust, kuid jalgpallurite ja treenerite puhul kirjeldatakse seda aktiivsena. Fännide panus seevastu väljendub rangelt võttes mittemidagitegemises.

Ja kui fännid midagi teevadki, siis valitseb massimeedias vaikus. Isegi Bild, kes ahnelt fännide provotseerivatele plakatitele on osutanud, püsib sel korral vait, kuigi telepildi vahendusel jäi silma vähemalt kolm staadionitel laiali tõmmatud kõneväärt plakatit, mille enne mängu laiali sikutamiseks olid fännid loa saanud.

  • Augsburg: "Der Fussball wird leben – euer Business ist krank" (Jalgpall jääb püsima – teie äri on haiglane);
  • St. Pauli: "Fussball lebt durch seine Fans" (Jalgpall elab läbi oma fännide);
  • Karlsruhe: "Ball rollt doch dass System bleibt krank" (Pall küll veereb, kuid kogu süsteem jääb haigeks).

Need on jalgpallijuhtidele saadetud sõnumid, kes adressaadina sõnumite otsest levitamist keelata veel ei tihka (millest kõneleb nende sõnumite olemasolu staadionil), kuid nende edasilevitamise osas näikse jalgpallijuhte ja massimeediat tõesti kuratlik vandenõu siduvat. Väljaspool staadionit noile ei osutata. Kõikjal valitseb vaikus. Kõikjal valitseb rõõm.

1 kommentaar

Allan Soomets   •  
(88.196.253.***)
Kas siis uuriti, et rahvas oli vastu Bundesliiga jätkumisele või Bundesliiga publikuta jätkumisele, siin on suur vahe. Artiklis kahest lausest võib erinevalt mõista.

Kommentaari lisamiseks palun logi sisse või sisesta nimi ja kontrolltest.
Ott Järvela | Jalgpallimaailmal lasub moraalne kohustus Inglismaad karmilt karistada ja nad ihaldatud vutipeost ilma jätta
FINAAL!
Luup peale | Kõik teed viivad Rooma ehk Itaalia spetsialistid sätestasid, et jalgpallil pole ette nähtud koju naasta
EUROOPA NÄITAS VÕIMU
STUUDIOJUTUD
EM-STUUDIO | Peep Pahv: mida vähem jalgpall muutub, seda parem, aga saan aru, et see on lootusetu
INGLISMAA TEGI AJALUGU
Luup peale | Pehme penalti? Ei, väga pehme! Aga VAR ei tohtinud sekkuda ja Taanile ei tehtud liiga. Mäng oli aus ja Inglismaa finaalis
IKKAGI ITAALIA
Ott Järvela | Inglismaa õelus ja kiuslikkus tuleb meelde jätta ning seda neile nina alla hõõruda
STUUDIOJUTUD
EM-STUUDIO | Koefitsiendi-ekspert: oma kõhutunnet on pakkumisi koostades mängus päris palju
SOCCERNET.EE BAKUUS
MÕTTETALGUD
STUUDIOJUTUD
EM-STUUDIO | Alvar Tiisler: taktikalaud oli mulle südameasjaks ning peagi näeme seda ka Premium liiga ülekannetes
KES, KUS JA KUIDAS?
STUUDIOJUTUD
NOPPEID AJALOOST
EM 1996 | Jalgpallilt oodati suurt kojutulekut, aga Saksamaa arvas teisiti
EM-PÄEVIK

EM-päevikus avaldavad Soccernet.ee ajakirjanikud turniiri käigus pähe torganud mõtteid

https://www.zone.ee/
MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK