Lugu Tokyost | Kuidas väike süütu vale Antonio Valencia kohta ihaldatud sihtmärgini aitas (0)

Ekuadori jalgpallikoondise endine kapten Antonio Valencia. Foto: Scanpix / AFP / Eitan Abramovitch

Kuidas leida viie sekundiga tee võhivõõra inimese südamesse nii, et ta oleks valmis natuke vaeva nägema ja sulle väikese teene tegema? Muidugi tuleb rõhuda mingile talle korda minevale emotsionaalsele asjaolule. Et lõuna-ameeriklaste puhul on selleks tõenäoliselt jalgpall, sai kinnitust reedel Ariake tänavaspordipargis.

Olin seal jälgimas BMX-jalgrataste võidusõitu. Rets ala. Neljast poolfinaalide otsustavast sõidust kaks lõppesid nii, et üks võistleja viidi kanderaamiga rajalt minema (ameeriklane Connor Fields, kel tuvastati ajuverejooks, ka kiirabiga haiglasse). Olümpiavõidud noppisid hollandlane Niek Kimmann ja britt Bethany Shriever, aga jõuliselt olid pildil ka Lõuna-Ameerika riigid.

Nii palju hispaania keelt kui selle võistluspaiga pressikeskuses, polnud ma Tokyo suveolümpiamängudel seni veel kuulnud (ja tolleks hetkeks olin käinud kohapeal jälgimas jalgpalli, sõudmist, vehklemist, kärestikuslaalomit, taekwondod, vettehüppeid, tänavakorvpalli, judot ja ragbit).

Lõuna-Ameerika jalgpallikoondiste kütkestavuses pole küsimust. Need üksused pakatavad kirest ja uhkusest, mida on võrratu jälgida. 2018. aasta MM-finaalturniiril leidsid kõige siiramad ja ägedamad vestlused aset just Lõuna-Ameerika koondiste, eelkõige Argentina ja Peruu fännidega, sest nad oli varjamatult ja ülevoolavalt õnnelikud, mis oli väga kaunis.

REKLAAM

Aga niimoodi ei suhtu lõuna-ameeriklased ainult jalgpalli, vaid ka teistesse spordialadesse. Argentina ja Uruguai ragbikoondised pole küll erinevalt jalgpallimeeskondadest maailmameistrid, aga pakatavad ikkagi uhkused. Aastate eest Simple Sessionit kajastades puutusin veidi põhjalikumalt kokku Venetsueela trikiratturi Daniel Dhersiga, kelle kirg kodumaa suhtes jäi samuti meelde ning kasvatas minu lugupidamist Lõuna-Ameerika spordikultuuri vastu.

Ariake tänavaspordipargi pressikeskuses kuuldud hispaaniakeelne jutuvada aktiviseeris minus mõtte hankida endale Lõuna-Ameerika spordikultuuri kohta paar meenet. Nimelt olin kaks päeva varem saanud Eesti Olümpiakomiteelt peotäie Eesti olümpiamärke, mis olid seni niisama seljakoti ühes sahtlis olnud ja oodanud kasutusele võtmist. Nüüd oli see aeg ja koht!

Olümpiamängude üks kombeid on nimelt rinnamärkide vahetamine. Kirjutamata reegel ütleb, et neid ei tohi müüa ega osta, vaid ainult vahetada või anda. Ning õnnestunud vahetustehingutega hangitud kraami kantakse uhkusega rinnas. Tõsi, et märkide igahommikune ühelt särgilt järgmisele kinnitamine oleks tüütu, kantakse neid kaelakaardi rihma küljes.

Kaelakaart on iga olümpiamängudel osaleja kõige tähtsam asi, mis peab igal pool kaasas olema. Ilma selleta ei pääse mitte kuhugi, ole sa Rahvusvahelise Olümpiakomitee president Thomas Bach, reedel BMX-võistlusel mulle vastu jalutanud Monaco vürst Albert II, tennise maailma esireket Novak Djokovic või ükskõik kes.

Monaco vürst Albert Tokyo suveolümpiamängude avatseremoonial. Ta on riigipea ja Rahvusvahelise Olümpiakomitee liige, aga kaelakaart peab ikka kaelas olema. Foto: Scanpix / Reuters / Dylan Martinez

Mida edasi olümpiamängud jõuavad, seda uhkemaks muutuvad akrediteeritute kaelaehted. Märkide arv ja sära kasvavad, kaelapaelad muutuvad raskemaks ja kõlisevamaks. Kõige parem koht rinnamärkide vahetamiseks on muidugi olümpiaküla, sest just seal on kõige hõlpsam kokku sattuda erinevate eksootiliste riikide esindajatega. Näiteks EOK pressiatašee Merili Luugi kaelakaardirihmalt leiab Togo rinnamärgi.

Ajakirjanikud olümpiakülla ei saa, vaid nemad liiguvad mööda pressikeskuseid, seega eksootiliste ja/või ägedate märkide jaoks tuleb leida kaugete maade kolleege ja veenda neid märke vahetama. Silmates BMX-raja kõrva punti Ekuadori ajakirjanikke, tulid mul kohe meelde Sashi samanimeline diskohitt ning Galapagose saare hiidkilpkonnad, mis tekitasid omakorda tunde, et Ekuadori olümpiamärk oleks Tokyo kollektsiooni avamiseks just see täpselt õige asi!

Aga häda oli selles, et sel Ekuadori lehemeeste pundil oli parajasti mõnevõrra kiire. Esimene suunas teise juurde ja teine kolmanda juurde, et küsi temalt. Nähes, et kolmandalgi ei olnud teab mis suurt entusiasmi, teatasin: "Antonio Valencia was one of my favourite players, such great passion!" ("Antonio Valencia oli üks mu lemmikmängijaid, väga kirglik").

Ekuadori olümpiamärk akrediteerimiskaardi küljes. Foto: Ott JärvelaSellest piisas. Ekuadori mehe nägu läks laialt naerule ja ta asus oma seljakotist märki otsima. Andis veel valida kah, et kas soovin valge või musta taustaga. Must tundus ilusam, valisin selle (vaata fotot). Soovisin Ekuadorile edu, millest paraku kasu polnud, sest kui Kolumbia sai reedel BMX-rajalt kaks medalit (Mariana Pajon hõbeda ning Carlos Alberto Ramirez Yepes pronksi), siis Ekuadori sõitja Alfredo Campo jäi finaalis viiendaks.

Valencia pole kunagi mu lemmikmängijate sekka kuulunud. Oleme ausad, pole ju mingit põhjust. Aga loogika, et kiire tee tee ekuadorlase südamesse viib läbi nende viimaste aastate kuulsaima jalgpalluri nime, ei vedanud alt.

Frank Liivak ütles pärast eelmisel sügisel Rahvuste liiga mängus Põhja-Makedoonia võrku saadetud penaltit, mille eel sai ta Bosnia ja Hertsegoviinas mänginud ja sealset keelt tönkava inimesena makedoonlaste jutust väravavahi hüppesuuna kohta vihjeid, tabavalt, et "keeled suhu ja Euroopasse".

Lisan siia mõtte, et ootamatutel hetkedel võib marjaks ära kuluda ka eksootilisemat sorti riikide kuulsaimate jalgpallurite tundmine, sest kui inglise keelega võib päris mitmes maailma otsas (näiteks Jaapanis toimuvatel olümpiamängudel vabatahtlikega suheldes) hätta jääda, siis jalgpallikeelega üldiselt mitte. 

SEOTUD LOOD
Kommentaarid

Kommentaare ei ole.

Kommentaari lisamiseks palun logi sisse või sisesta nimi ja kontrolltest.
Ott Järvela | Jalgpallimaailmal lasub moraalne kohustus Inglismaad karmilt karistada ja nad ihaldatud vutipeost ilma jätta
FINAAL!
Luup peale | Kõik teed viivad Rooma ehk Itaalia spetsialistid sätestasid, et jalgpallil pole ette nähtud koju naasta
EUROOPA NÄITAS VÕIMU
STUUDIOJUTUD
EM-STUUDIO | Peep Pahv: mida vähem jalgpall muutub, seda parem, aga saan aru, et see on lootusetu
INGLISMAA TEGI AJALUGU
Luup peale | Pehme penalti? Ei, väga pehme! Aga VAR ei tohtinud sekkuda ja Taanile ei tehtud liiga. Mäng oli aus ja Inglismaa finaalis
IKKAGI ITAALIA
Ott Järvela | Inglismaa õelus ja kiuslikkus tuleb meelde jätta ning seda neile nina alla hõõruda
STUUDIOJUTUD
EM-STUUDIO | Koefitsiendi-ekspert: oma kõhutunnet on pakkumisi koostades mängus päris palju
SOCCERNET.EE BAKUUS
MÕTTETALGUD
STUUDIOJUTUD
EM-STUUDIO | Alvar Tiisler: taktikalaud oli mulle südameasjaks ning peagi näeme seda ka Premium liiga ülekannetes
KES, KUS JA KUIDAS?
STUUDIOJUTUD
NOPPEID AJALOOST
EM 1996 | Jalgpallilt oodati suurt kojutulekut, aga Saksamaa arvas teisiti
EM-PÄEVIK

EM-päevikus avaldavad Soccernet.ee ajakirjanikud turniiri käigus pähe torganud mõtteid

https://www.zone.ee/
EM-EELVAATED

F-grupp:

E-grupp:

D-grupp:

C-grupp:

B-grupp:

A-grupp:

MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK