Hispaania koondis jäi 1/8-finaalis Horvaatia vastu jaburast omaväravast kaotusseisu, mängis normaalaja lõpus maha 3:1 eduseisu ja vajas lisaaja hakatuseks imetõrjet väravavahilt, aga võitis lõpuks 5:3 ja jõudis veerandfinaali. Palju asju võinuks Hispaanial olla paremini, aga kõige tähtsamaga – tulemusega – läks lõpuks ikkagi hästi.

• Enrique: pole ainsatki treenerit, kes ei tahaks enda meeskonda Morata sugust ründajat

Hispaania jääb ootama järgmist vastast õhtusest mängust Prantsusmaa – Šveits ning ühtlasi on kadunud variant, et sel EM-il saaks näha eelmise MM-i finaali Prantsusmaa – Horvaatia kordusetendust. Hispaania jõudis finaalturniiril viimati kaheksa parema sekka 2012. aastal, kui kaitsti EM-tiitlit ning võideti kolmas suurturniir järjest.

Favoriit Hispaania haaras mängu üpris ruttu enda kontrolli alla ja suutis 19 minutiga tekitada kaks surmkindlat väravavõimalust. Sajaprotsendilist, nagu öeldakse. Esmalt vabanes 16. minutil trahvikasti Koke, kes sai 12 meetri pealt löögile, aga Dominik Livakovic tõrjus jalaga. Kolm minutit hiljem leidis Ferran Torrese tsenderdus tagumisest postist üles vabaks jäetud Alvaro Morata, kes ei saanud aga pealöögiga pihta väravale, vaid tema kõrval seisnub Domegoj Vidale.

Karistus nende eksimuste käest saabus ruttu, aga täiesti ootamatult. 20. minutil söötis Pedri keskringi lähistelt palli tagasi väravavahile Unai Simonile. Sööt oli täiesti ohutu ega liigitunud mitte ühegi mõistliku parameetri järgi väravavahi jaoks keeruliseks. Ent Simoni tähelepanu hajus saatuslikul hetkel ja palli vastu võttes tegi ta ränga tehnilise praagi. Pall põrkas tema jalast üle ja veeres väravasse.

Jabur omavärav viis Horvaatia 1:0 juhtima ning muutis nende viljeldava jalgpalli koheselt ka ambitsioonikamaks. Näiteks 25. minutil proovis terava nurga alt Marcelo Brozovic, aga tabas küljevõrku. Horvaatia hoog rauges siiski kiiresti ja Hispaania hakkas end ampsu kaupa mängu tagasi närima. Viigini jõuti 38. minutil, kui Horvaatia ei suutnud mitte kuidagi palli enda trahvikastist ära klaarida, kuniks see põrkas ette Pablo Sarabiale, kes kõmmutas 1:1

Teine poolaeg algas samas võtmes nagu esimene ehk Hispaania kontrollis sündmusi. Horvaatia kaitsemäng jäi pahatihti passiivseks ning 57. minutil karistati see ära, kui vasakult äärelt tulnud Ferran Torrese tsenderduse saatis peaga võrku rünnakule lülitunud äärekaitsja Cesas Azpilicueta, kelle valvamisse suhtus Joško Gvardiol lubamatu ükskõiksusega. Samal mehel avanes 65. minutil šanss patud heastada, aga Unai Simon tegi väga hea tõrje. Tulevärk aga ära ei jäänud.

Esmalt jäi Gvardiol veel kord patuoina rolli, nimelt liialdas ta joomisega. 77. minutil oli ta omalt positsioonilt väljas, et vett juua, kui Pau Torres karistuslöögi kiirelt diagonaalsööduga paremasse äärde toimetas. Gvardiol jäi Ferran Torrese katmisega hiljaks ning ääreründaja viis Hispaania 3:1 juhtima. Kõik näis olevat tehtud, aga vahetusest sekkunud Mislav Oršic arvas teisiti ning tagas, et kohtumise normaalaeg lõppes 3:3 viigiga.

85. minutil jäi Hispaania passiivseks Horvaatia tegelemisel ning Luka Modric pääses mööda otsejoont läbi. Horvaatia kapten sokutas palli värava ette, kus see veidi põrkles, kuniks Oršic selle väravasse lõi. Pall ületas joone napilt ning tabamust aitas Türgi kohtunikul Cuneyt Cakiril fikseerida VAR-i vanem, aga vähempretensioonikam vend ehk väravajoonetehnoloogia.

Kaotusseisu minimeerimise järel sai Horvaatia mängul natist kinni. Hispaania muutis pelglikuks ning kaotas keskväljal senisest rohkem kahevõitlusi, mis tähendas lõpuks, et võitja selgus lisaajal, sest 90+2. minutil olid Hispaanial kaitses read korrastamata. Esmalt anti vasakul äärel palju ruumi Oršicile, kelle tsenderduse lõi peaga sisse teine vahetusmees Mario Pašalic.

Lisaaja eel oli selge, et mõlemad võistkonnad on väljakul balansist väljas koosseisudega, kuna normaalaja lõpus oli Luis Enrique proovinud mänguseisu kindlustada, aga Zlatko Dalic teinud arusaadavalt mitu avantüristlikku käiku. Kindlasti andsid peatreenerid viieminutilise pausi ajal mängijatele juhiseid, kuidas mänguline tasakaal uuesti leida, aga pärale need juhtnöörid pigem ei jõudnud, sest lisaaja esimene poolaeg osutus väga avatud jalgpalliks.

Esimene võimalus avanes 92. minutil Oršicile, kes sai 14 meetri pealt löögile, aga tulistas üle. 96. minutil purjetas sama mees vasakult Hispaania trahvikasti ja andis terava söödu värava ette, mis põrkas lõpuks ette Andrej Kramaricile, kes sai kuuelt meetrilt täiega peale kütta. Jabura omaväravaga patustanud Unai Simon kerkis aga nüüd Hispaania sangariks, tehes väravajoonel hiilgava reaktsioonitõrje, saades Kramarici pommile käe ette sirutatud.

Juba minut hiljem juhtus väljaku teises otsas, kus Vida blokeeris Daniel Olmo ohtliku pealelöögi, aga 100. minutil jäi Horvaatia ikkagi kaotusseisu. Normaalaja lõpus vahetusest sekkunud Olmo, kes kuus aastat Zagrebi Dinamos mänginuna eilsel pressikonverentsil lahkelt horvaatide küsimustele nende emakeeles vastuseid jagas, andis paremalt äärelt perfektse tsenderduse, mille järel saabus Alvaro Morata tähetund.

Luis Enrique on saanud kõvasti sarjata, et on Moratast oma esiründaja teinud ja teda usaldanud ka siis, kui tol asjad ei suju. Morata mitte kõige õnnestunumate esituste järel ähvardati isegi tema pereliikmeid. Negatiivset energiat on tohutult. Aga tollel 100. minutil murdis Morata kõik need ahelad puruks, võttes Olmo tsenderduse esmalt kenasti omaks ja kõmmutades selle siis värava katusesse. Hispaania juhtis 4:3 ja juubeldas.

Horvaatia proovis kiiresti vastata ja Kramaric lõi kaugelt, aga Simon püüdis kindlalt. 103. minutil lõi Hispaania aga 5:3. Jällegi sai Horvaatiale saatuslikuks Olmo tsenderdus paremast äärest. Seekord oli sihtmärgiks Mikel Oyarzabal, kes tegi oma töö ära sama efektiivselt kui Morata. 5:3 eduseisul mindi pausile, kust naastes läks kõigest paarkümmend sekundit, kui Ante Budimir pääses Simoniga silmitsi, aga lõi tagumisest nurgast napilt mööda.

Selle šansi luhtumisega Horvaatia vastupanu ka lõppes. Rohkem võimalusi nad tekitada ei suutnud, jõud oli otsas. MM-finalist, kes pidi läbi ajama võistluskeeld kandnud Dejan Lovreni ja koroonaviirusesse haigestunud Ivan Perisicita, andis Hispaaniale väärika, sümpaatse ja hingestatud lahingu, aga lõpuks jäi jõust puudu ja turniir sai otsa. Soccernet.ee tähelepanekud:

Kui Hispaania suutnuks normaalaja lõpus 3:1 eduseisust kinni hoida ja mängu suurema draamata võidusadamasse tüürida, võinuks Unai Simoni kohale jääda üles küsimärgid. 20. minuti omavärav oli tohutu suur eksimus, sellest pole võimalik mööda vaadata. Kui see jäänuks agendat domineerima, olnuks lihtne esitada kõhklustest kubisevaid küsimusi nii Simoni kui ka teda kogenumale kolleegile David de Gea'le eelistavale Enrique'ile.

Aga tšempioneid, nii individuaalsel kui ka võistkondlikul tasandil, tuntakse teatavasti eksimustest kiire kosumise järgi. Kui 65. minuti tõrje Gvadrioli vastu oli lihtsalt hea, siis 96. minuti tõrje, kui lõi Kramaric, lihtsalt hiilgav. Kas meisterlikkuselt turniiri parim? Selle üle võib vaielda. Järgnenud sündmuste valguses oli see aga kindlasti senise EM-finaalturniiri kaalukaim supertõrje, mille Simon rehabiliteeris täielikult oma 20. minuti prohmaka.

Hispaania oli senise 270 minuti jooksul lubanud endale lüüa ühe värava, mille autoriks oli Poola ründeäss Robert Lewandowski. Seda tuli pidada heaks saldoks, mis sisestas edasiseks kindlust, et kaitses on asjad korras. Nüüd löödi küll teist mängu järjest viis väravat, aga lisaks veerandfinaalkohast tingitud rahulolule on Hispaanial nüüd vaja mõtiskleda ka puudujääkide üle, mille Horvaatia normaalaja lõpus ja lisaaja alguses lahti kiskus.

Miks ei omanud Enrique'i betoneerivad vahetused soovitud efekti? Miks kaotas Hispaania kontrolli keskvälja üle? Kas küsimus oli ainult Sergio Busquetsi väsimuses või milleski muus? Sest pole põhjust arvata, et järgmised vastased – ja Hispaania loodab, et neid on mitu! – poleks suutelised korraldama samaväärset lõpuspurti nagu see, millega Horvaatia normaalaja lõpus viigi välja võitles.

Kindlasti täna õhtul rõõmustatakse, aga homme võetakse mäng pulkadeks lahti ning asutakse parandamiskohti otsima. Täna Hispaanial ikkagi (natuke) vedas, et nad sellest väravaterallist võitjana välja tulid. Jah, nad polnud pärast 38. minutit kordagi kaotusseisus, aga see oli 96. minutil väga lähedal. Hispaania pääses ehmatusega ja pääses veerandfinaali.

Horvaatia kolm aastat tagasi MM-finaali juhtinud peatreener peab seekord koju naasma 1/8-finaalide järel. Poleks üllatav, kui kõrgete nõudmistega Horvaatias peetaks seda ebaõnnestumiseks, mis tähendaks eeldatavasti Dalici vallandamist. Samas väärib Horvaatia treener tänase kohtumise eest ikkagi pigem kiitust, et suutis alkeemikuna liivast sepikut küpsetada.

Lovreni ja Perisici näol kaotas meeskond kaks kogenud liiget ja liidrit. Sellele vaatamata saatis Horvaatia platsil koherentset jalgpalli näidata suutnud võistkonnad. Tõsiselt halvasti mängiti vaid teise poolaja alguses, kui Hispaania lõi 2:1 värava. 1:3 kaotusseisu jäämise järel suutis Dalic aga võistkonna reorganiseerida ning tegi mängu lisaajale viinud väravad löönud Oršici ja Pašalici näol hiilgavad vahetused.

Senise 15 EM-finaalturniiri (1960-2016) jooksul oli protokolli kokku kantud üheksa omaväravat ehk 0,6 omaväravat ühe EM-i kohta. Hüva, esimesed viis EM-i koosnesid ainult neljast mängust, aga see ei muuda fakti, et omaväravaid nägi harva. Käimasoleval EM-il on omavärav aga kõige resultatiivsem mängija. Pika puuga!

Cristiano Ronaldo lõi nelja mänguga viis väravat, aga omavärava arvel on praeguseks juba üheksa tabamust ehk sel EM-il on löödud sama palju omaväravaid kui 15-l eelmisel kokku. Ning väga sagedasti esineva alamliigi moodustavad väravavahtide omaväravad, mida on pärast Unai Simoni tänast ämbrit (UEFA võis selle ju mingil põhjusel Pedrile märkida, aga viimase puute tegi Simon, kelle omavärav see sisuliselt ikkagi oli) nähtud juba neli.

Kui Poola koondise puurivahile Wojciech Szczesnyle ja Soome väravat kaitsnud Lukaš Hradeckyle sai saatuslikuks väravaraamidest tagasi vastu neid ja siis väravasse põrganud pall, mis ongi kõige sagedasem põhjus, miks väravavahtide arvele omaväravaid kirjutatakse, siis ülejäänud kaks on olnud pikantsemad. Martin Dubravka lõi mängus Hispaaniaga palli võrkpallilöögiga enda väravasse ning täna siis Simoni jabur eksimus.

Normaalaja lõpus ja lisaaja alguses tundus, et see auhind läheb Mislav Oršicile, aga siis andis Daniel Olmo kaks perfektset tsenderdust, kust sündisid Hispaania neljas ja viies värav.

Protokoll:

Horvaatia - Hispaania 3:5 (1:1; 3:3)
20. o.v. Unai Simon, 85. Miroslav Oršic, 90+3. Mario Pašalic - 38. Pablo Sarabia, 57. Cesar Azpilicueta, 77. Ferran Torres, 100. Alvaro Morata, 104. Mikel Oyarzabal

Hoiatused: 73. Marcelo Brozovic, 84. Duje Caleta-Car
Peakohtunik: Cüneyt Cakir (Türgi)

Horvaatia: Livakovic, Gvardiol, Caleta-Car, Vida, Juranovic (74. Brekalo), Kovacic (79. Budimir), Brozovic, Modric (114. Ivanušec), Rebic (67. Oršic), Petkovic (46. Kramaric), Vlašic (79. Pasalic).
Varus: Kalinic, Sluga, Vrsaljko, Brekalo, Kramaric, Budimir, Pašalic, Skoric, Oršic, Badelj, Bradaric, Ivanušec.

Hispaania: Unai Simon, Gaya (78. Jordi Alba), Laporte, Eric Garcia (71. Pau Torres), Azpilicueta, Pedri, Busquets (102. Rodri), Koke (78. Fabian Ruiz), Sarabia (71. Dani Olmo), Morata, Ferran Torres (88. Oyarzabal).
Varus: De Gea, Sanchez, D. Llorente, Pau Torres, M. Llorente, Moreno, Thiago, Rodri, Fabian Ruiz, Jordi Alba, Dani Olmo, Oyarzabal.