A. Le Coq Arenal 7314 pealtvaataja ees toimunud EM-valikmängus kaotas Eesti koondis 1:2 Valgevenele. Vastased lõid võiduvärava 90+2. minutil, Eesti jätkab C-alagrupis punktideta ja viimasena. Karel Voolaidi ametiaeg Eesti peatreenerina algas kaotusega.

Kohtumise esimene poolaeg möödus pikalt väga rahulikus tempos. Valgevene sooritas 15. minutil ohtliku kauglöögi, Eesti soodsaim võimalus avanes Erik Sorgal 42. minutil, ent suures plaanis olid 45 minutit igati unustamisväärsed. Vaheaja järel vallandus tulevärk.

48. minutil viis Nikita Naumov Valgevene juhtima, aga kuus minutit hiljem viigistas Sorga seisu, lükates paarilt meetrilt sisse Mattias Käidi väga hea söödu. Sorga oli küll kerges suluseisus, ent EM-valikmängudes (antud juhul Eesti õnneks) VAR-i ei kasutata.

Edasise kohtumise võib kokku võtta nii – Eesti valdas rohkem palli ja ründas huvitavalt, ent lõppteravust leida ei suudetud. Valgevene väravavahti Aleksandr Hutori meisterlikele tõrjetele ei sunnitud. Valgevene ründemäng oli harvem ja juhuslikumat laadi, aga teravam. Enne Maksim Skavõši 90+2. minuti võiduväravat oli pall neljal puhul tabanud Eesti väravaraame.

Lillekülas võttis värava järel koheselt maad tohutu pettumus. Eesti fännid siirdusid väljapääsude suunas ning kui lõpuvile minuti pärast kõlas, valitses A. Le Coq Arenal jalgpalliline leinameeleolu. Kahetsus ja nukrus. Eesti mängijad vaatasid tühjal pilgul enda ette, samal ajal kui valgevenelased juubeldasid ja nende fännid skandeerisid vaimustunult "Malatsõ! Malatsõ! Malatsõ!". Soccernet.ee tähelepanekud mängust:

1. Eesmärk nihkus juba esimese mänguga väga kaugele

Suvise peatreeneri vahetuse järel seati Eesti koondisele sügiseks selge eesmärk – vältida C-alagrupi viimast kohta, mida tol hetkel jagati samuti null punkti peal oleva Valgevenega. Kuna kohtumised Põhja-Iirimaa vastu olid mõlemal meeskonnal peetud ning duellides Hollandi ja Saksamaaga punktilisa loota väga keeruline, oli selge, et neljas-viies koht jagatakse ilmselt ära kahes omavahelises kohtumises.

Paraku tähendab tänane kaotus, et eesmärgi täitmine on Karel Voolaidi jaoks juba praegu väga keeruline, sest nõuab igal juhul võitu Minskis ning võib-olla ka Hollandi või Saksamaa näpistamist. Koondisejalgpalli iseloom on armutu – mänge on vähe ja nende kaal erakordselt suur.

2. Julgust oli, kontrolli nappis

"Tahaks minna julgemalt nii, et taga jääksid asjad korda," vastas Voolaid päev enne mängu küsimusele meeskonna balansi kohta. Pärast lõpuvilet võib öelda, et julgust ja ambitsiooni Eesti mängus oli, aga kaitses asju kontrolli all hoida ei suudetud.

Eesti ründemäng, eriti teisel poolajal, oli mitmekesine ja huvitav. Ning mis kõige tähtsam – see toimis. Palli ülesviimisega saadi hakkama ning mitmel puhul näitasid Eesti mängijad publiku rõkkama pannud individuaalset meisterlikkust. Sellised jalgpallilist naudingut pakkuvad episoodid on tähtsad.

Kaitsetöös samasugust enesekindlust ei ilmutatud. Teise poolaja jooksul avanes Valgevenel ridamisi (pool)võimalusi ning 90+2. minuti väravat ei saa nimetada ebaõiglaseks või ebaloogiliseks. Tõsi, selle mängu oleks võinud võita ka Eesti, aga kaotuse põhjuseid tuleb otsida peeglist.

3. Lemmikvärav tassis, aga mitte lõputult

Teatavasti on Eesti jalgpallikoondisel kodustaadionil lemmikväravaks enda fännide ees asuv. Just sinna on löödud rõhuv enamik tähtsatest ja mälestusväärsetest tabamustest.

See värav oli tänagi pikalt Eesti suureks sõbraks, sest kuigi just sinna skooris Valgevene 1:0 tabamuse ning Erik Sorga värav sündis väljaku teises otsas. Nimelt tabas Valgevene suisa neljal puhul väravaraame (kolm posti ja üks latt).

Lemmikvärava raamid säästsid Eestit täna pikalt, aga mitte lõputult, sest 90+2. minutil jõudis Valgevene lõpuks ikkagi sihile. Kui vastasele pidevalt võimalusi kinkida, siis saabub lõpuks ka karistus.

4. Klavani eksimused

Eesti koondise kapten Ragnar Klavan oli aastase pausi järel tagasi sinises särgis ning nagu peatreener Voolaid päev enne kohtumist märkis, laiendab Klavani tasemel mängija olemasolu tunduvalt meeskonna võimalusi mängu ülesehitamisel. Seda oli ka ilmekalt näha. Klavani kindlus ja visioon rünnakute algatamisel oli Eesti meeskonna jaoks terve kohtumise jooksul eluliselt tähtis. Enamik Eesti rünnakuid algasid läbi Klavani otsese osaluse.

Teises suunas ehk enda värava poole vaadates Klavani esitust paraku kiita ei saa. Valgevene juhtvärav 48. minutil sündis nurgalöögist, kui Eesti kapten kaotas enda värava all duelli vastaste keskkaitsjale Nikita Naumovile. Ning märkida tuleb ka 72. minutit, kui esmalt päästis Klavani omaväravast post ning olukorra jätkudes pääses tema kaetud vastane löögile ning tabas samuti posti.

5. Sorga 42. minuti õige otsus

Eesti esimene väga hea väravavõimalus avanes 42. minutil, kui Ragnar Klavan mängis madala söödu edurivi suunas. Henrik Ojamaa liikus palli peale ning Valgevene kaitsjad eeldasid, et ründaja võtab selle omaks ning tegutsesid vastavalt. Ojamaa aga lasi palli läbi ning Erik Sorga pääses spurtima vastase trahvikasti suunas.

Paremalt pakkus toetust Sergei Zenjov. Tema ja Sorga vahel oli üks Valgevene kaitsja (Nikita Naumov), seega võimalus väga soodne. Sorga otsustas ise peale lüüa, mitte sööta Zenjovile. Vasaku jala (Sorga eelistab paremat) löök oli korralik, aga Valgevene väravavaht Aleksandr Gutor sai näpud hästi vahele ja tõrjus palli napilt ümber posti.

Kuna väravat ei tulnud, siis tekib paratamatult küsimus: kas Sorga pidanuks hoopis söötma? Võinuks, aga ei pidanuks. Kui ründaja sisetunne soovitab sellises olukorras peale lüüa, siis peab ründaja ka seda tegema. Vastutuse võtmist ei tohi laita. Ründaja amet nõuabki selle pidajalt parajalt egoismi ja nahaalsust.

6. Pikk ootus jätkub

Kui mäng käib punktide peale ja kohtumise esimese värava lööb vastane, siis kirjutatakse Eestile reeglina tabelisse null punkti. Viimati suutis Eesti võistluskohtumises, mida vastane 1:0 juhtima asus, kaotust vältida kuus aastat tagasi.

2013. aasta septembris jäädi Hollandi vastu kiirelt 0:1 kaotusseisu, aga lõpuvile fikseeris tulemuse 2:2, kusjuures veel 90. minutil Eesti juhtis. Kaotusseisust väljamurdmine on ilmselgelt Eesti koondise jaoks probleem. Täna oldi sellele lähedal, aga punktiarve avamisest jäi ikkagi puudu.

7. Eesti parim – Henrik Ojamaa

Distsiplineeritud, loominguline ja pühendunud partii vasakul äärel valmistas Valgevene kaitsjatele korralikult peavalu. Üks Ojamaa parimaid mänge Eesti koondises. 

Protokoll: 

6. septembril kell 19.00 A. Le Coq Arenal (Jalgpalli 21, Tallinn)

Eesti - Valgevene 1:2 (0:0)
54. Erik Sorga - 48. Nikita Naumov, 90+3. Maksim Skavõš

Hoiatused: 65. Nikita Naumov, 66. Ivan Bahhar
Mänguolud: +15, päikesepaisteline ilm; muruväljak väga heas seisukorras.
Pealtvaatajaid: 7314
Peakohtunik: Alain Durieux
Abikohtunikud: Gilles Francois Becker, Joaquim da Silva
Neljas kohtunik: Laurent Korpiwa (kõik Luksemburg)

Eesti: Sergei Lepmets, Taijo Teniste, Joonas Tamm, Ragnar Klavan, Artur Pikk, Mattias Käit, Karol Mets, Konstantin Vassiljev (76. Artjom Dmitrijev), Sergei Zenjov, Erik Sorga (83. Rauno Sappinen), Henrik Ojamaa (86. Vlasi Sinjavski).
Varus: Mihkel Aksalu, Matvei Igonen, Gert Kams, Madis Vihmann, Mihkel Ainsalu, Frank Liivak, Vlasi Sinjavski, Vladislav Kreida, Rauno Sappinen, Ken Kallaste, Artjom Dmitrijev, Märten Kuusk.

Valgevene: Aleksandr Gutor, Stanislav Dragun, Sergei Matveitšik, Nikita Naumov, Deniss Poljakov, Sergei Politevitš, Juri Kovaljov (77. Maksim Skavõš), Nikolai Signevitš (64. Ivan Bahhar), Jevgeni Jablonski, Ivan Majevski, Igor Stasevitš.
Varus: Andrei Klimovitš, Maksim Plotnikov, Nikolai Zolotov, Max Ebong, Ivan Bahhar, Maksim Skavõš, Vladislav Klimovitš, Dmitri Baga, Aleksandr Pavlovets, Kirill Petšenin, Zahhar Volkov, Jevgeni Ševtšenko.

Tabeliseis: