Järgnevad mõtted said tõuke mõned kuud tagasi Saksamaal ilmunud raamatust, mis kõneleb jalgpallur Oskar Rohrist.

Tegemist on biograafilise portreega mängijast, kes oli üks võtmekujudest Müncheni Bayerni esimese meistritiitli juures 1932. aastal. Ta oli mees, kes hooaja finaalmängus Frankfurdi vastu Bayerni võidule aluse pannud penalti realiseeris.

Meile huvi pakkuv raamat on mitmeski mõttes tähelepanuväärne. Esiteks on see esimene teos, mis Rohri elu uurimiseks võtnud, teiseks nähakse selle esimese lugejana lapsi ning kolmandaks on tegemist graafilise novelli ehk koomiksiromaaniga.

Juba selline kombinatsioon iseenesest rebib teose eemale harjumuspärasest ettekujutuses kirja pandud biograafiast, millele aga lisab väljakutseid küsimus, kas kõnealust teost sobib tulevikus usaldusväärse allikana kasutada?

On täiesti võimalik, et kõige esimeses järgus tuleb ületada psühholoogiline barjäär, sest nagu Eesti koomiksiuurija Mari Laaniste kakskümmend aastat tagasi sõnastas, on visa kaduma veendumus, et "pilt on neile, kes puhtast tekstist hästi aru ei saa" ning et "tõsises raamatus pole pilte vaja".

Kuna koomiksis aga saavad sõna ja pilt kokku võrdsete osalistena, tasub meenutada veel üht asjakohast tähelepanekut, mille eest peame tänulikud olema Michel Foucault'le. Ta on öelnud, et viieteistkümnendast kuni kahekümnenda sajandini on lääne maalikunstis valitsenud põhimõte, mis "eeldab plastilise kujutamisviisi (mis eeldab sarnasust) eraldatust lingvistilisest viitest (mis selle välistab). Sarnasuse kaudu näidatakse, erinevuse kaudu räägitakse. Need kaks süsteemi ei saa ristuda ega seguneda".

Ta lisab, et igal juhul on seal esindatud subordinatsioon, alluvussuhe, mis väljendub teksti ülimuslikkuses pildi suhtes või vastupidi. Verbaalne märk ja visuaalne kujutis ei toimi kunagi korraga.

Edasi aga ütleb ta, et selle printsiibi suveräänsuse tühistas eelmise sajandi esimesel poolel saksa-šveitsi kunstnik Paul Klee, "kui demonstreeris kujundite kõrvutiolekut ja märkide süntaksi ebakindlas, ümberpööratavas, hõljuvas ruumis". Klee ideeline pärand väljendub kunsti piiride nihutamises ning koomiksi alged pärinevad just noist edasinihutatud piiride loodud hõljuvast ruumist.

Juba viidatud artiklis ("Koomiksi väärtustamisest kunstina", Akadeemia 10/1999) lisab Laaniste, et koomiksi "läbimurre kunsti staatusesse [on] ilmselt lihtsam kui teise loogilisse lähivaldkonda, kirjandusse". Sellega aga võimendub probleem meie praegust küsimusepüstitust silmas pidades veelgi, kuna meie huviorbiiti kuulub teos, mille autorid lubavad kõneleda ajaloolise loo.

Müncheni Bayerni ja Frankfurdi Eintrachti finaalmäng peetuna Nürnbergis 1932. aastal. Kahtlemata ajalooline sündmus.

Eeldusel, et käsitleme ajalugu kirjandusena – kõik, mida pole kirja pandud, pole justkui olemas olnudki –, tuleks käsitletavale materjalile esitada needsamad nõudmised, mille esitaksime ka ajalookirjutusele väljakujunenud arusaamas. Žanriline nihe ei tohiks harjumuspärast ootushorisonti nihutada.

Õnneks ei ole me oma probleemiga enam üksi. Vastutust koomiksiraamatu kui žanri usaldusväärsuse osas ollakse nõus täna juba jagama. Jättes kõrvale arenguloo teoreetilised aspektid ning sisenedes otsapidi praktikasse, võiks barjääride tähtsaimate lõhkujatena nimetada Richard Kyle'i, koomiksiajaloolast, kes graafilise romaani ehk koomiksiromaani terminina käibele tõi; Art Spiegelmani, kelle holokaustiteemaline "Maus" esimese graafilise romaanina 1992. aastal Pulitzeri preemia võitis; samuti ei tohiks märkimata jätta Litza Janszi, kes koostöös erinevate kirjutajatega on koomiksisse pakituna käsitlenud selliseid tundlikke teemasid nagu holokaust ja fašism, ning kelle töö semiootikast Paul Cobleyga kahasse koostatuna ka eestindatud on ning Tartu Ülikooli semiootikaõpingute soovituslikku nimekirja kuulub.

Koomiksi väärtused õppemeetodina on avastatud ka madalamatel õppetasemetel ning seda kõige kõrgemal institutsionaalsel tasandil korraldatuna. Eesti piiresse jäädes leidis eesti keele ja kirjanduse õpetaja Monika Undo Haridus- ja Teadusministeeriumi läbiviidud emakeeleseltsi päevadel kolm aastat tagasi oma ettekandes "Koomiks ainete ühendajana", et tegemist on küllaltki universaalse meetodina, mida saab kohandada erinevatele õppeainetele ning igale kooliastmele. Undo leidis, et koomiksid õpetavad jutustama lugusid, looma karaktereid ning arendavad loovust.

Nüüd juba tagasi Rohri juurde tulles võime küllaltki turvaliselt väita, et siinset materjali ei tohiks allikana kõrvale heita vaid žanrile viidates. Enamgi veel, kriitiline vaade suudab žanrit tõlgendada ka meetodina, millele peagi juba täpsemalt osutame.

Esmalt tuleks aga veel korra üle korrata, et tegemist on esimese raamatuga, mis Rohri loo jutustada on võtnud. See on juba iseenesest tähelepanuväärne, kuna raamatu tekstide autor Julian Voloj nimetab Rohri esimeseks saksa profijalgpalluriks. See väide ei pruugi päris tõele vastata.

Raamatu tekstide autor Julian Voloj oma tööd tutvustamas. Videolõigu teises osas kantakse ette lavastatud katke raamatust. 

Ajaloolase Dietrich Schulze-Marmelingi 2004. aastal välja antud Saksamaa jalgpallikoondise ajaloos öeldakse, et Rohr oli esimene auslandsprofi ehk esimene välismaal mänginud elukutseline. Küll on aga selge, et mõlemal juhul oleks tegemist inimesega, kelle positsioon üldises spordiloos sümboolne on, mistõttu ka senine kirjanduslik vaikus tähelepanu väärib.

Vaikuse põhjust, Rohri unustamist Saksa jalgpalliajaloo äärealale, pole lihtne üheselt selgitada, kuid seda juba tehes püüame abi saada värskest biograafiast. Lugejale ei öelda põhjuseid küll otsesõnu, kuid näib usutav, et taolise kõrvalejäämise algeid võiks otsida Rohri jalgpallialastes valikutes.

Juhtus nii, et 1933. aastal otsustas Rohr end jäägitult jalgpallurikarjäärile pühenduda, kuid kuna võimule pääsenud natsionaalsotsialistlik võim profijalgpalli ei tunnustanud, otsustas Rohr siduda end esmalt Zürichiga, aasta hiljem juba pikemaks perioodiks Prantsusmaa ning Strasbourg'iga. Et järgnevatel aastatel kahe riigi niigi pingeline poliitiline vastasseis süvenes, jäi Rohr omal moel argielu hammasrataste vahele, olles ühtmoodi võõras nii Prantsusmaal kui Saksamaal.

Raamatus visandatakse pildiseeria, kuidas Rohr oma uue klubiga Saksamaad külastab, mängueelsel õhtul Strasbourg'is kohatud tütarlapsega Müncheni tänavatel jalutab ning kuidas Hitlerjugendisse kuuluv poiss neid kurja pilguga piidleb, nende pihta sülitab ning Rohri suunas "reetur" karjub. Vihane vastuvõtt ootab teda ees ka päev hiljem taaskohtumisel Müncheni Bayerni toetajatega. See oli aasta 1935.

Seitse aastat hiljem, juba sõjapäevil, avastatakse endiselt Prantsusmaal elanud Rohris aga sakslane. Ta arreteeritakse kohalike võimude poolt, teda süüdistatakse prantsusevastases tegevuses ja kommunismimeelsuses. Sakslaste sissetungil Lõuna-Prantsusmaale Rohr küll esmalt vabastatakse, kuid paigutatakse seejärel kaheks kuuks Karlsruhe lähedal asuvas Kislau koonduslaagrisse. Seejärel ootas teda idarinne.

Legendi kohaselt, mida jagavad nii meie raamat kui ka saksakeelne Vikipeedia, pääses ta rindelt kergelt vigastatuna saanuna tänu sellele, et raskelt vigastada saanuid lennukiga eemale toimetanud lendur Bayerni fänniks osutus ning temas oma lemmiklubi kunagise mängija tuvastada suutis.

Kuivõrd see lugu tõele vastab, jääb rangelt Rohri enda südametunnistusele, kuna Vikipeedia ütleb, et taoline info pärineb tema sugulastelt, kellele ta oma sõjasündmusi meenutanud on. Nood mõlemad, kellele Vikipeedia viitab, on samuti endised jalgpallurid, kuid erinevalt Oskarist jäänud jalgpalli juurde pidama ka treeneritena. Üks noist on Oskari vend Philipp, teine aga viimase poeg Gernot, kes täna Nigeeria koondise peatreenerina ametis.

Üks korrektiiv, mis edasistel kirjutajatel teha tuleb, puudutab assotsiatsioone, mille praegusel juhul raamatu pealkiri luua suudab. "Ein Leben für den Fussball. Die Geschichte von Oskar Rohr", mida võib eesti keelde ümber panduna mõista kui "Jalgpallile elatud elu. Oskar Rohri lugu", on silmatorkavalt ülepingutatud. Jalgpalliajaloo huvidest lähtuvalt kaob Rohr areenilt mõni aasta pärast Teist maailmasõda, mil ta Saksamaale tagasi pöördununa veel neljas klubis kaasa lööb, kuid 1949. aastast jalgpallielust kaob.

Isegi Vikipeedias, anonüümse vabatahtlikkuse ja selle võrra rõhutatud entusiasmi printsiibil tegutseval platvormil piirdutakse napisõnalise lisaga, et jalgpalli mängimise järel leidis Rohr rakendust Mannheimi linnaametnikuna. Kuna aga mehe elukaar teda 1988. aastani kandis, olnuks "jalgpallile elatud pool elu" pealkirjana oma objekti suhtes hoopis lugupidavam ja täpsem. Igal juhul jääb vastuseta, millist rolli jalgpall Rohri elu teisel poolel täitis.

See, nagu ka mitmeid teised küsimused, mille Rohri ootamatud elupöörded ja edukas jalgpallurikarjäär tõstatada suudavad, alles ootavad vastuseid, mistõttu võib kõnealuse raamatu suurimat väärtust hinnata selle võimes nihutada ajaloolisse valgusse seni minevikuvarjude poolt kaetud põneva elusaatusega inimene. Aeg selleks näib küpsevat iga päevaga.

Selgitus tuleneb sellest, et Rohri ajaloolise positsiooni väärtustamist tuleks käsitleda ajalises nihkes, positsioonilt, mille kohaselt kõik traditsioonilised kultuurinähtused omandavad tähenduse retrospektiivselt. Juba täna võib Bayern jõuda uue meistritiitlini, järjekorras kolmekümnendani ning kuna iga järgnev tiitel venitab ka tiitlivõitmise traditsioone, suureneb paratamatult ka konkreetse traditsiooni alge tähtsus. Sellises ettekujutuses näib Oskar Rohri roll Bayerni ja Saksamaa jalgpalliloos üha kasvavat.