Selle aasta alguses, kui sotsiaalsele läbikäimisele veel koroonaviirusest tulenevad piirangud
ei kehtinud, jooksis Saksamaa kinodes üks jalgpalli dokumentaalfilm, mis alates eelmisest
nädalast ka DVD-le kantuna saadaval on. "Das Wunder von Taipeh" ehk "Taipei ime", kannab
linateos pealkirja ning alljärgnevalt püüdkem kõige üldisemalt sõnastades pihta saada, milles
too ime õigupoolest seisneb.

Mõistes ajalugu mineviku kirjeldusena on ajaloo osaks olla lakkamatult ümberkirjutatud.
Minevikutükke selles kirjeldusreas paigutatakse alatasa ümber, kusagil leiavad lausungid
tihendamist, teisal harvendamist; kord kaotatakse paljudest tükkidest moodustatuna terveid
peatükke, et need mujal endast jälle märku annaksid.

Tõuke taolistele protsessidele võivad anda uuenenud allikmaterjalid, kirjutajate isiklikud
ambitsioonid, aga samavõrra ka ühiskondi ohjeldav režiim, kusjuures viimane neist
kategooriana võrreldamatult kaalukaim on. Et olevik allikmaterjali kasutustingimused
kehtestab, seda on ainuüksi Eesti lähiajalugu mitmel juhul kinnitanud.

Kuigi tegemist on ajaloo kujunemise käibetõdedega, väärivad need hetkel siiski meenutamist
kasvõi seetõttu, et säilitada lugupidamine meie huvisfääri ilmunud jalgpallifilmi loojate
suhtes. Nimelt on tegijad oma töö DVD-versiooni esikaanele paigutanud väljavõtte algselt
Kölni päevalehes Stadt-Anzeiger ilmunud filmitutvustusest, milles öeldakse: "Tükike Saksa
lähi- ja emantsipatsiooniajalugu".

Seega antakse juba enne filmi vaatamist teada, et kuigi jalgpall tegevusena selles peaosa
täidab, ei saa filmis toimuvat jälgida ühiskonnast vabastatuna, rohelisele murukattele surutud
tegevusena. Teisisõnu, kui filmis näidatav iga jalgpalliline liigutus poleks olnud ühiskonna
pealesurutud, muutuks küsitavaks ka konkreetse filmi tegijate pingutus. Jalgpallikeelde
tõlgituna sobib viidata telejaama Das Erste uudiseprogrammi Tagesschau sõnastusele, millele
filmi tegijad DVD tagakaanel osutavad. Seal seisab: "Pikkade aastakümnete jooksul polnud
naiste jalgpalli suurimaks väljakutseks mitte võitlused vastastega jalgpalliväljakul või
mängus saadud jalakrambid, vaid hoopis võitlus jalgpallijuhtide ja avaliku arvamusega."

Minevikusündmustesse võib suhtuda nagu matemaatikasse, mis eksisteerib iseseisvana, seda
saab avastada, kuid mitte leiutada. Sedasi mõeldes jõuame aga valitud filmi kontekstis ise
kiiresti avastuseni, et pidi kuluma neli kümnendit, enne kui Saksamaal üks ammune naiste
jalgpalliturniir sündmusena avastati, mistõttu tulevikus sama teemaga edasi minnes tuleb
arvesse võtta ka muutunud ühiskondlikud olud, mis ühel minevikusündmusel ajaloolise
vormi on lubanud võtta.

Hetkel aga piirdugem esimese kokkuvõttega, et "Taipei imel" on kaks selgesti defineeritavat
tulemit. Esmalt on käibele toodud tubli kogus uut jalgpallialast faktoloogiat, lisaks antakse
nonde faktide pinnalt üks võimalikke kirjeldusi ühest seni ajaloo poolt unustatud
minevikusündmusest. "Alles mälus ja mälestustes kujuneb tegelikkus," ütleb Proust, kelle
õpetuse taustal sobib kõnealust mäludokumenti nimetada ka saksa jalgpallikultuuri
tegelikkuse kujundajaks.

See tõdemus omakorda juhatab aga teise tähelepanekuni, mis lubab väita, et kõnealusele
mäludokumendile on juba täna hakatud otsima kaalukat kohta mitte ainult saksa
jalgpallikultuuri historiograafias, vaid ka 20. sajandi naiste emantsipatsiooni kontekstis.
Väljavõte Kölni ajalehest, millele ülal viidatud sai, ei jäta vastupidiseks arvamuseks
võimalusi.

Nüüd juba konkreetselt filmi juurde tulles andkem sissejuhatuseks kokkuvõte filmi
käivitanud sündmuste ahelast. "Taipei ime" keerleb 1981. aastal Taiwani pealinnas Taipeis
peetud naiste jalgpalliturniiri ümber, mis on tähelepanuväärne seepärast, et toda võistlust, mis
tol aastal teist korda aset leidis, võib pidada üheks esimeseks initsiatiiviks, millega naiste jalgpallikoondiste ülemaailmset turniiri ellu püüti kutsuda.

Filmi käigus saame teada, et sakslasest asjaosalised ise seda turniiri otsesõnu maailmameistrivõistlusteks nimetavad, mis aga tähendab, et kuna sakslased tolle turniiri ka võitsid, peaksid nemad olema esimesed sakslastest naiste jalgpalli maailmameistrid. Selliste väidetega satuvad aga peategelased konflikti jalgpallimaailma autoriteetidega, kelle tunnustatud ajalugu naiste jalgpalli maailmameistrivõistluste alguse 1991. aastasse paigutab.

Taolise emotsionaalse konflikti päevavalgele tirimine on "Taipei ime" käimalükkavaks jõuks.
Selle käigus ei visata kehtivale spordiajaloole otseselt kinnast, küll aga püütakse näidata, et
taoline tiitel ei puudu Saksamaa jalgpalliajaloost mitte sportlikel, vaid ideelistel põhjustel. Nimelt puudus sakslastel toona alaliidu juhitav naiste jalgpallikoondis ning Taipeis peetud turniiril esindas Saksamaa LV-d riigi valitsev meister Bergisch Gladbach. Toona nimetas Saksamaa Jalgpalliliit Gladbachi osalemist isealgatuslikuks, taandas end võistlustega seonduvate probleemide lahendamisest, ega pea selle võistkonna saavutusi omaenda ajalooks.

Teiseks proovivad filmi loojad, faktoloogial põhineva ajaloolise narratiivi koostajad osutada, et just Taipei turniiri võit täidab Saksamaa jalgpalliajaloos otsustavat rolli, mis andis kohalikule alaliidule põhjuse aasta hiljem ehk 1982. aastal naiste jalgpallikoondis ellu kutsuda. Küsimustele kas ja kuivõrd tihedas seoses need kaks sündmust tegelikult on, jätavad filmi loojad vastamata, mistõttu jääb teema avatuks ning võiks ajaloolasi jätkuvatele töödele ergutata.

Vastuste otsimist noile küsimusele võib kitsamalt piiritletuna läbi viia jalgpalliringkondades,
aga niisama hästi võib sellele läheneda ka laiemast ühiskonnast tuvastatavatele ideedele toetudes. Rangelt jalgpallifaktilist käsitlust sobib alustada aastast 1970, mil kohalik alaliit naiste jalgpalli n-ö seadusepäraseks kuulutas ehk omaenda juhtimise alla võttis. Bergisch Gladbachi ründaja, oma aja Saksamaa üheks paremaks mängijaks peetav Anne Trabant-Haarbach ütleb filmis, et alaliit võttis taolise käigu ette hirmus, et naised iseseisva alaliidu luua võivad. Kui mõelda sellele, et enam vähem samal perioodil, 1973. aastal kutsuti tennises ellu naistennisiste ühendav iseseisev maailmaorganisatsioon WTA, võib taolist väidet usutavaks pidada küll.

Trabant-Haarbachi väide on usaldusväärne ka seetõttu, et Saksamaa alaliidu otsus ei  tähendanud, et naistele meestega võrdset tingimused oleksid kaasnenud. Peaasjalikult tugines
see valitsevate meeste väljendatud hirmule, et naised jalgpalliväljakul hakkama ei pruugi saada. Nii mängitakse filmis ette lõik legendaarse treeneri Sepp Herbergeri arvamusest, kes ütleb: "Minu arvates pole jalgpall naiste sport. Seda peamiselt seepärast, et tegemist on võitlusspordiga. Minu arvates ei täida naised mängu esitatavaid nõudmisi." Trabant-Haarbach, kes seda intervjuud tänasel päeval vaatab, muigab ning pöörab pea seejärel nördinult kõrvale.

Peamiselt süvendataksegi erinevate intervjuude kaudu veendumust, et kuigi naiste
jalgpallimängule oli omistatud ametlik vorm, suhtus meestest koosnev jalgpalliruum selle vormi sees toimuvasse varjamatu šovinismiga. Nii mängitakse ette üks telesaatelõik, kus trimmis ülikonnas soliidne 60. aastates meessaatejuht naisjalgpallureid intervjueerima asudes televaatajatele selgitab, et plaanis on kõnelda jalgpallist, kuid seda mitte loomulikult väga tõsiselt, kuna tõsised jalgpallijutud peetakse meeste ringis. Teisal küsib saatejuht naistelt  muiates, et ega rinnaga palli surmamine vist väga lihtne polegi.

Filmi loojad ja selle peategelased ei vaeva end ajaliselt distantsilt kunagistele hoiakutele
hinnangute andmisega, personaalsetest rünnakutest rääkimata. Nii näiteks ei öelda filmi  vaatajale isegi, kes see viidatud telesaate juht oli. Kes teab, see teab. Küll aga rõhutatakse, et
taolises atmosfääris tõsisemate sportlike ambitsioonide saavutamine võimatu oli. Rahvuskoondis oli noist ambitsioonidest küllap kaalukaim.

Käsitledes kõnelaust filmi ajaloolise narratiivina, ei saa märkimata jätta, et teose pealkiri "Das Wunder von Taipeh" selget keelt selle autorite julgest ambitsioonist kõneleb, kuna taolises sõnastuses assotsiatsioonide teke Saksa jalgpalliajaloo suurima ime ehk "Das Wunder von Berniga" täiesti vältimatu on. Nüüd aga väärib tähelepanu, et "Berni ime" - saanud ideena alguse ühest tähtsast spordivõidust -, osutab kirjandusliku kujundina hoopis sakslaste  majanduspoliitilisele ning kultuurilisele sõjajärgsele eduloole. Muu hulgas kinnitab seda ka fakt, et mõistena tekkis "Berni ime" alles 1970. aastate keskpaiku ning kinnistus kultuurilooliselt sellele järgneval kümnendil. Jalgpalli sellest lahutada ei saa, selleks pole põhjustki, kuid nähes selles vaid jalgpalli, tuleb vaatevälja eelnevalt teadlikult piirata. Vaatevälja piiramine ei kuulu aga kindlasti "Taipei ime" eesmärgistatud ülesannete hulka, mistõttu selle taandamisega ühele ammusele turniirivõidule solvaksime narratiivi autoreid.  Kui ühiskondlikud olud veidigi toetavad, kui ühiskonna uurimise trendid veidigi kaasa aitavad, hakkab "Taipei ime" esmajoones kuuluma naiste emantsipatsiooni ajalukku. 

Lõpetuseks ei saa aga kuidagi mainimata jätta kahtlust, et narratiivi loojad oma kangelasi
veidi kangelaslikumalt kujutanud on, kui see tegelikkuses oli ehk lasknud oma "imel" imelisemana paista. Seepärast tuleks ajaloolise täpsuse huvides siiski lisada, et juba Taipei turniiri päevil võis avalikust ruumist märke leida, milles naistele avaldatud toetus väljendub, kuid millele filmis siiski viitmata jäetakse. Ühe sellise märgi võib leida mõned päevad pärast Taipei turniiri lõppu mainekast Spiegelist, kus kahele leheküljele laotatuna Bergisch Gladbachi ettevõtmisele toetust avaldatakse.

Mõned huvitavamad nopped sellest. Esiteks saame konkreetse võistlusega seonduvalt teada,
et Bergisch Gladbachi linn maksis 28 000 dollarit maksma läinud reisist poole, ülejäänu
katsid sponsorite toetused. Seejärel ollakse kriitiline riigi poliitikute aadressil, kes 1974.
aastal oma maailmameistriks tulnud mehi igal võimalikul juhul tervitada üritasid, seevastu
võidukaid naisi tuli õnnitlema vaid Bergisch Gladbachi linnapea.

Ka püüab Spiegel oma artiklis avalikkust veenda, et hirm naiste tervise pärast asjatu on ega pea mõistlikuks Prantsuse alaliidu otsust lubada naistel rinnale lendavat palli kätega püüda, samuti polevat põhjendatud mängu ajaline piiramine pooletunniste poolaegadega. Artikli kokkuvõttes tunnistab Spiegel siiski, et Saksamaal on juba piirkondi, kus naiste jalgpall arvestatavat populaarsust saavutanud ning paneb lõpetuseks lauale trumpässa, viidates ideoloogilisele vaenlasele NSV Liidule, kus pole plaanis naiste jalgpalli edendama hakata.

Sõna saab keegi Natalja Krajevskaja, keda Spiegel NSV Liidu tervishoiuministeeriumi arstina tituleerib ning kellel öelda lastakse: "Jalgpall ei sobi naistele." Spiegel lisab, et Krajevskaja hinnangul tekitab jalgpall naistele veenilaiendeid ning kahjustusi suguorganitele. Spiegel kirjutab, et "Nõukogude arst soovitab naistele sobivamate spordialadena kergejõustikku ja vehklemist, jalgrattasõitu ja laskmist."