Balti turniiri võitu tuli oodata 83 aastat ning see valmistas palju rõõmu nii mängijatele kui ka rahvusmeeskonna toetajatele, aga Eesti koondise 2021. aasta tähtsaim maamärk polnud Läti ja Leedu selja taha jätmine, vaid täieliku muutuse läbi teinud mänguline kreedo.

Väikeriigi koondise saatus halastamatus rahvusvahelises jalgpallis on reeglina kannatades oma võimaluse ootamine. Näiteid, kus väikesel riigil õnnestub end pika perioodi vältel tugeva ja domineeriva jõuna kehtestada, on väga vähe. Markantseim Euroopas on neist ilmselt eelmise MM-i finaalis mänginud Horvaatia.

Island ja Sloveenia, keda Eestis armastatakse esile tõsta, liigituvad ikkagi samuti kannatlikeks ära oodanuteks, kes särasid korraks, aga pudenesid sealt õige ruttu oma tavapärasele tasemele.

Zlatko Zahovici talendi toel kvalifitseerus Sloveenia 2000. ja 2002. aasta finaalturniiridele, aga seejärel on neid lõppvõistlusel nähtud vaid korra (2010). Rahvuste liiga esimesel hooajal (2018) jäid nad sarnaselt Eestile C-divisjoni alagrupis viimaseks. Tänavuses MM-valiksarjas suudeti enda alagrupis edestada vaid Maltat ja Küprost.

Island investeeris jalgpallihallidesse ja noortetreenerite harimisse, mille toel saadi eelmise kümnendi keskpaigaks kokku löögirusikas, mille toel pääses veel 2010. aastal FIFA edetabelis 112. kohal paiknenud väikeriik 2016. aasta EM-ile, kus serveeriti suurüllatus, kui 1/8-finaalis mängiti üle Inglismaa. Island jõudis ka 2018. aasta MM-ile, aga viimatises valikgrupis teeniti 10 mängust vaid kaks võitu ja edestati ainult Liechtensteini.

Ei Sloveenia ega Island ole teinud mingit suur viga või valearvestust, vaid tippu jõudnud väikeriikide sealt pudenemine on igati loogiline protsess, mida on võimalik väärata ainult ülitugeva kultuurkihi ja imelise koolkonnaga. Horvaatial on need olemas. Aga nendegi rahvaarv on 4 miljonit, mis on Sloveenia omast kaks korda suurem.

Mida on võimalik taotleda jalgpalli taseme mõttes tugevaimas maailmajaos paikneval Eestil, kelle jalgpallikultuur õhuke ja habras, koolkond alles oma nägu otsiv ning rahvaarv Horvaatia omast kolm korda väiksem? Aasta alguses ametisse asunud peatreener Thomas Häberli tõestas, et erinevalt vahepeal tekkinud lootusetusest pole endale augu kaevamiseks labidat vaja haarata.

Eesti meeskond on šveitslase juhendamisel muutunud taas üksuseks, kellelt saab heal päeval loota rõõmustavat tulemust ka lahingus, kus vastaseks paberi peal selgelt tugevam meeskond. Mängupilt on ilus ja lüüakse väravaid (2021 meenutas meeldivalt sageli, kui vägeva emotsiooni tekitab Eesti koondise löödud (juht)värav!), mis on muutnud meeskonna ilme seninägematult ründavaks.

Olukorda, kus Eesti meeskonna loominguline, mitmekesine ja sihikindel ründemäng on vastase jaoks suurem peavalu kui vapper, organiseeritud ja kirglik kaitsemäng, ju naljalt ei mäleta. Praegu see nii on. Ja kui nüüd meie tavapärane tugevam külg ehk kaitse kah veel mõne pügala jagu kangemaks muutuks, siis võiks hakata unistama.

Enne novembris võõrsil Belgia ja Tšehhiga peetud MM-valikmänge kirjutasin: "Häberli senine suurim võit Eesti koondise eesotsas pole Balti karikas või 2:0 Valgevene üle, vaid meeskonda istutatud vapper ja agressiivne jalgpalliline kreedo, mille toel on taastunud publiku usk Eesti meeskonna suutlikkusse pakkuda heal päeval rõõmustavaid tulemusi. Või kui selle jaoks jaksu pole, siis vähemalt väärikaid esitusi."

Kohtumised Brüsselis ja Prahas kinnitasid öeldu paika pidavust, sest kuigi vastu tuli võtta 1:3 ja 0:2 kaotused, ei tulnud kumbki neist kannatades ja kaitses passides, vaid mõlemas matšis mängis Eesti viis kuud varem EM-il veerandfinaali jõudnud meeskonna vastu jalgpalli. Vastane mängis paremini, aga Eesti mängis samuti.

Maailma edetabeli liidrile Belgiale löödi värav, mis tegi seisuks 1:2 ja tekitas King Badouini staadionile mõningase ärevuse, sest võiduta jäämise puhul tulnuks võõrustajatel edasi lükata lõpuvile järele planeeritud pidu, millega kavatseti tähistada MM-ile kvalifitseerumist. Sääraste ärevuste tekitamine ei taga iseenesest midagi, aga on vältimatu eeldus, et millalgi järele teha Islandi või Sloveenia vägiteod.

Balti turniiri võiduga õiendati ära üks pikalt hinge ja uhkust kraapinud sügelus, aga suureks saavutuseks see ei liigutu. Võistlusel osalenud kolme koondise keskmine koht tolle hetke FIFA edetabelis oli 129.

Tähtsaim lõppevast aastast kaasa võetav teadmine on Eesti koondise jaoks ikkagi see vapper ja agressiivne kreedo pluss vahva ründemäng pluss rõõmu pakkunud väravad. Selle komplektiga on tunneli lõpus asetsev tuluke taas põlema süüdatud.

Esmaspäeval kirjutas Ott Järvela Eesti klubijalgpalli 2021. aasta tähtsaimast maamärgist, homme ja ülehomme on tähelepanu all maailma klubi- ja koondisejalgpalli tänavused tähtsündmused. 

Ott Järvela | Eesti klubijalgpalli tähtsaim maamärk 2021: FC Flora kehtestatud uus ajastu (2)