Laupäeval möödus kolmkümmend aastat õhtust, mil Saksa Demokraatliku Vabariigi poliitiku pooljuhuslikult välja öeldud teade piiride avamisest kahe Saksa riigi vahel sakslasteni jõudis.

Mõni tund hiljem olid piirid Berliinis avatud, linna lahutanud müürist esimesed tükid välja löödud ning esimesed idasakslased linna lääneosas ringi uudistamas ja pidutsemas.

Saksamaal on viimastel kuudel kõnealuse tähtpäeva ootuses meenutatud ja analüüsitud nii noid sündmusi novembriõhtul kui ka noile sündmustele järgnenud ühiskondlikke muutusi. Noist teemadest kaalukaima võiks sõnastada järgmiselt – kuidas on keelekultuuriliselt ühtset, kuid nelja kümnendi jooksul sotsiaalselt ja majanduslikult lahku kasvanud kahe Saksa riigi ühendamine õnnestunud?

Alljärgnevalt pole nimetatud küsimus oluline mitte seepärast, et sellele ilmtingimata vastust peaks otsima (sedavõrd kokkusurutult esitatuna on sellele ammendava vastuse andmine juba iseenesest kaheldava väärtusega), küll aga tuleb seda küsimust horisondil hoida just taustana ning seda ka juhul, kui huviorbiidil olev teema kitsalt piiritletud on, nagu konkreetsel juhul jalgpall.

Eelmise nädala neljapäevases Kickeris teeb ajakirjanik Thomas Böker hariva tähelepaneku, öeldes, et 1989. aasta 9. novembri õhtut võib sakslaste jaoks pidada sama tähenduslikuks nagu printsess Diana surm või New Yorgi kaksiktornide rünnak. Böker peab silmas, et iga sakslane teab, kus ta nimetatud sündmuste ajal oli ja mida tegi.

Kuna taolise jagatud kogemuse eeltingimuseks on massimeedia olemasolu, siis võime järeldada, et piiride avamise uudis Saksamaal päris tihedas seoses jalgpalliga võib olla. Seda vähemalt Saksamaa lääneosas.

Juhtus nimelt nii, et sellal, kui idapoolse riigi televisiooni tähelepanu täielikult Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei poliitbüroo liikme Günter Schabowski pressikonverentsil tehtud avaldusele kuulus, toimusid Saksamaa LV-s jalgpalli karikavõistlused ning läänesakslastel oli riigi suurim telejaama ARD vahendusel võimalik osa saada Stuttgarti ja Müncheni Bayerni vahelisest mängust.

Ajalooline pressikonverents, kus Saksamaa Sotsialistlikku Ühtsuspartei poliitbüroo liige Günter Schabowski teatab, et piirid kahe Saksa riigi vahel on avatud.

Kickeris tolle õhtu tähenduste üle arutlenud Böker oli vestluspartneriks kutsunud kõnealust mängu kommenteerinud Heribert Fassbenderi, kellega koos jõuti seisukohale, et ühe jalgpallimängu ülekandmine maailma ajalugu muutnud sündmuste ajal on omajagu fenomenaalne, kuid näitab samas ka seda, kuivõrd uskumatuna näiva sündmusega Berliinis tegemist oli.

Telejaama otsuseid meenutades ütles Fassbender, et mäng järgnes vahetult ARD õhtustele uudistele, milles vahendati ka Schabowski pressikonverentsil öeldut. Niisiis olid jalgpalli vaadanud televaatajad, SLV piirides 12 miljonit inimest, idast saabunud ootamatu uudisega kursis, kuid tähelepanuväärne on, et teate kaalukusest hoolimata jätkas telejaam väljakuulutatud kava kohaselt jalgpalli näitamisega.

Teine võimalus mängu ülekanne katkestada avanes vaheajal. Nimelt olid sündmused Berliinis arenenud kiire hooga, mistõttu palus ARD esimese poolaja järel mängu korraldajatelt, et nood vaheaega mõne minuti võrra pikendaks. Seda aega kasutas telejaama oma uudistesaates Berliini sündmuste täpsemaks vahendamiseks, kuid uudiste järel jalgpalli otseülekanne jätkus. Fassbender ütles, et tänasel päeval poleks mõeldav, et telejaam kõnealuste sündmuste valikus jalgpalli kasuks otsustaks.

Kuid nagu juba öeldud sai, võib toda omaaegset jalgpalliülekande näitamist põhjendada Berliini sündmuste ootamatusega. Vähe oli sakslastel usku, et müür Berliinis üldse kunagi langema peaks ning Stuttgarti ja Bayerni vahelise mängu otseülekande vahendamises väljendub tolle seisundi visuaalne kinnitus.

Saksamaa LV telejaama ZDF ülevaade teleajalooliselt olulise tähenduse omandanud Stuttgarti ja Müncheni Bayerni karikamängust. Uudistesaate kokkuvõtvas sõnas teeb programmi toimetaja Sigmund Gottlieb viiteid ka hilisõhtustele uudistesaatele, kus jutuks sündmused Saksa DV-s. Ta lõpetab saate tõdemusega, et "selline oli uudistesaade täna, päeval, mis ei sarnane ühegi teisega".

Seda lugu siin ümber jutustades ei tohi aga liiga hoogu minna ning eelpool tõstatatud küsimust kahe Saksamaa ühendamise õnnestumisest silmist lasta. Niisiis oleks aeg vastata küsimusele, kuidas siin kirjeldatud sündmus tolle suure küsimusega seotud on.

Trikk on selles, et see päevakajaline, ühe sündmuse põhine näide koos ühe tõlgendusvõimalusega sai toodud põhjusel, et selle kaudu viidata ühele aastakümneid tähelepanu mitte väärinud teemale, mis aga Saksamaal just viimastel aastatel tõstatunud on.

Enne selle sõnastamist pean aga vajalikuks märkida, et kuigi ma eeltoodud näite puhul erialastes tekstides siin esitatud tõlgendamisvõimalust kohanud pole, ei tasu siiski kahelda, et neljapäeval Kickeris kirjeldatud jalgpalli side Saksamaa lähiajaloo kõige tähtsama sündmusega edaspidi teemakohastesse teostesse jõuab.

Nüüd aga tuleb eraldi rõhutada, et jalgpallilise sideme Saksamaa ajaloo ühe võtmesündmusega omandab see tänu läänest lähtunud initsiatiivile. Loomulikult on juhus, et Saksamaa LV karikamängud müüri langemise päevaga kattusid, küll aga pole juhus, kui need kaks sündmust omavahel ühendades sidusaks ajalooks kirjutada.

Nii olemegi jõudnud probleemse teemani, mille sõnastamiseni Saksamaal hiljuti jõutud on. Nimelt, mis lood peaksid Saksamaa sõjajärgse jalgpalliajaloo moodustama ning milline peaks olema Saksa DV positsioon selles?

Taolise mõttevahetuse algatajaks tuleks pidada kolm aastat tagasi ilmunud jalgpallikultuuri ajakirja 11 Freunde Saksa DV eriväljaannet, mille juhtkirjas öeldakse: "Millest me õigupoolest räägime, kui me Saksamaa jalgpalliajaloost kõneleme? Pole ju selleks Magdeburgi 1974. aastal võidetud karikas Euroopas või Saksa DV 1976. aasta olümpiavõit. Ka pole selleks legendaarsed lood Duckest, Croyst või Dönerist. Ega ka lood jalgpallist kui spordist, mis paljudele pääsu vabadusse tähendas."

1976. aastal Montrealis võidetud olümpiakuld on Saksa DV märkimisväärsemaid jalgpallialaseid saavutusi. Finaalis alistati Poola 3:1.

Sealsamas juhtkirjas leitakse, et veerand sajandit pärast Saksa DV meistrivõistluste lõppu on aeg Saksamaa jalgpalliajaloole uutmoodi perspektiiv anda.

Lühidalt kokku võetuna näeb see 132-leheküljeline ajakiri oma programmis ette Saksa DV jalgpallielu sidusama põimimise seni Saksamaa LV domineerimisel moodustunud ajalukku.
Filosoofilised lähtepunktid esitab ajakirjas 11 Freunde alaline kaasautor, kirjanik Christoph Dieckmann. Oma seisukohtade väljatoomist alustab ta viitega 2016. aasta Euroopa meistrivõistluste aegu ARD eetris olnud tuntud spordiajakirjaniku Reinhold Beckmanni juhitud hilisõhtusele jalgpallistuudiole "Beckmanns Sportschule" (e.k. Beckmanni spordikool), mille ühes osas Saksamaa jalgpalliajalugu käsitleda võeti.

Tolles episoodis nähtu põhjal sai Dieckmann võimaluse saate toimetajaid harimatuses ning "Saksamaa" kui mõiste kokkusurutud esitamises süüdistada. Miks ei mainitud Saksa DV võidukat Montreali finaali, miks ei räägitud Saksa DV kahest poliitiliselt ülitundlikkust maailmameistrivõistluste valikmängust Poolaga 1981. aastal, küsib Dieckemann.

"Kuni 1990. aastani eksisteeris ju ometi kaks Saksa riiki!" avaldab ta imestust. "Kord mingi isegi omavahel väljakul vastakuti," viitab Dieckemann Saksa koondiste ainsale omavahelisele mängule 1974. aasta maailmameistrivõistluste alagrupis.

East Germany's Jurgen Sparwasser about to bury West Germany at the 1974 #FIFAWorldCup ..the only time East and West Germany met#Football pic.twitter.com/nd9Lb2lzCa

— Zanj 🖍 (@ZRracc) September 30, 2017

Dieckmanni süüdistused vajaksid kommentaari. Kuigi autor kõnealuse teleprogrammi autoreid nappides teadmistes süüdistab, tuleks siiski arvesse võtta, et on väheusutav, et saate toimetajad soolot tegid ja ajalugu oma äranägemise kohaselt koostasid. Sedasi mõeldes vähendaksime probleemi ulatust. Pigem tuleks uskuda, et Saksamaa LV tegemiste poole kreenis olev vaade väljendab hoiakuid, mille kirja panemises ja levitamises esmalt ikka koolitatud ajaloolaste suunas peaks osutama. Ühele neist siin viidata soovikski.

Nimelt leiame asjakohase ja õpetliku vaate Saksa DV positsioonist Saksamaa jalgpalliajaloos tuntud ajaloolase Dietrich Schulze-Marmelingi poolt 15 aastat tagasi koostatud populaarse töö põhjal. Jutuks on kirjastuse Verlag die Werkstatt poolt välja antud 600 leheküljeline kogumikteos Saksa rahvuskoondise ajaloost (s.k. "Die Geschichte der Fußball Nationalmannschaft").

Üheteistkümneks peatükiks jaotatud raamat algab ülevaatega jalgpallimängu jõudmisega Saksamaale 19. sajandi lõpus ning lõpeb 2002. aasta MM-i finaalmänguga. Meile enim huvi pakkuv Teise maailmasõja järgne periood kuni Saksamaa taasühinemiseni on kokku võetud viie peatükiga umbes 250 leheküljel, millest vaid üks on pühendatud jalgpallielule
Saksa DV-s.

Toogi peatükk on kokku pressitud 25 leheküljele, mis juba iseenesest annab kinnituse, et ida poole tegemised pealiskaudsemalt või plakatlikumalt koostatud on. Võimalusi, kuidas noid veerandsadat lehekülge sisuliselt hinnata, on mõistagi mitmeid, meie siin kasutame võrdlusmeetodit, seades Schulze-Marmelingi ajaloo kõrvale 11 Freunde esitatud pretensioonid.

Taolise eksperimendi tegemisel on aluseks 11 Freunde toimetuse koostatud Saksa DV jalgpalli 24 võtmesündmusest koostatud ajajoon, mille kõrvutamine Schulze-Marmelingi ajalooga näitas, et viimase huvisfäärist kaheksa sündmust kõrvale jäid. Kuna loetelu ei ole koormavalt pikk, nimetagem need kõik:

• 04.06.1948 – Zwickau SG Planitz võitis esimese idatsooni meistrivõistluste finaalis Halle Freiimfeldet 1:0.
• 11.10.1949 – ilmumist alustab jalgpalliajakiri Neue Fußballwoche.
• 05.10.1954 – Lauter Empor nimeline klubi kolib Rostocki. Samal aastal ehitavad Rostocki 236 071 vabatahtlikku Ostseestadioni.
• 09.09.1956 – Leipzigi linnaderbis Rotationi ja Lokomotivi vahel koguneb staadionile 110 000 pealtvaatajat – tegemist on Saksamaa meistrivõistluste kõigi aegade rekordiga.
• 10.08.1963 – Steinachi külameeskond Motor tõuseb Saksa DV kõrgliigasse. Nende esimest kodumängu valitseva meistri Jena vastu koguneb vaatama 25 000 pealtvaatajat, mis on kolm korda rohkem kui külas inimesi.
• 09.06.1968 – Saksa DV karika võitmine märgib Berliini Union ajaloo parimat saavutust.
• 17.05.1969 – Berliini Vorwärts võidab oma viimase viiest meistritiitlist. Kaks aastat hiljem viiakse klubi julgeolekuministri ning Berliini Dynamo toetaja Erich Mielke korraldusel üle Oderi äärsesse Frankfurti.
• 16.06.1971 – Dresdeni Dynamo tuleb teist korda Saksa DV meistriks. Kuni 1978. aastani jagab Dynamo meistritiitlid FC Magdeburgiga.

Life in the #GDR: Forget Bayern and Dortmund. Meet Dynamo Dresden: #GDR football champions, 1971. pic.twitter.com/FTNeunf3hk

— Paula Kirby 🏴󠁧󠁢󠁳󠁣󠁴󠁿 🇪🇺 (@PaulaSKirby) May 25, 2013

Jalgpall ühendab inimelusid, peegeldab elukäike, loob mälestusi, kirjutab Dieckmann ning lisab, et "nii nagu kõikides teistes riikides, suutis jalgpall seda ka Saksa DV-s". Selle tõdemuse taustal võiks siin toodud loetelule, kokkuvõtvale ajaloole pretendeerivast raamatust välja jäänud sündmustele veel ühe pilgu heita.

Veendume, et isegi siin toodud napp lisainformatsioon kinnitab, kuivõrd kirev jalgpalliline elu Saksa DV-s oli. Ainuüksi Neue Fußballwoche ilmumine ning Steinbachi Motori ja Berliini Vorwärtsi juhtumid kannavad endas kõiki neid elemente, mille Dieckmann viitas.

Muidugi tuleks siinkohal tähele panna, et jõuaksime kiiresti absurdini, kui iga eraldiseisva episoodi puhul kaaluma hakkaksime, kas see väärib ajalooks kirjutamist või mitte. Ka antud juhul ei tegele me siin ühe või teise juhtumi kaitsmisega, kuivõrd osutame, et saksakeelne jalgpallikirjutus on avastamas, et nende jalgpalliajalugu hoopis rikkam tõotab olla, kui sel seni välja on lastud paista.

Lõpetuseks võiks mõelda, et võibolla tuleks taolise tähelepanu tekke põhjuseid otsida kartusest, et ühe poliitiliselt kaardilt kadunud riigi kultuurispetsiifiline minevik sedasama kultuuri kandva poliitiliselt eksisteeriva riigi ajaloost kaduma võib minna. Vähem dramaatilisemalt sõnastatuna – probleem pole mitte selles, et Saksa DV jalgpallielust ajalooraamatuid ei kirjutataks, vaid muret väljendatakse selle üle, et see ajalugu pole kaasatud Saksamaa kui terviku ajalukku.

Viimaseks tuleb veel märkida, et seniseid teemavalikuid kritiseerides ei tohi alahinnata spordispetsiifilisi kirjutusmeetodeid. Kuna teiste eluvaldkondadega võrreldes on spordis paremaid tulemusi ehk tähtsamaid sündmusi lihtsam sõnastada, seisneb raskus selles, et kahe riigi ühendamise järel tuleb terviklikkusele pretendeeriva jalgpalliajaloo osaks kirjutada ka sportlikult vähemedukama riigi vähemtähtsamad tulemused.