Ühe linna lugu: Hamburg. Punk ja poliitika (0)

Põhja-Saksamaal asuv ajalooline hansalinn Hamburg on üks rikkamaid terves Euroopas ning oma kõrgajal polnud linna peamisele jalgpalliklubile Vanas Maailmas vastast, kuid Hamburgi jalgpalliajalugu poleks ilma pahelise kuulsusega St. Paulita sootukski mitte nii huvitav.

Paul Scheerbart oli ebaharilik visionäär, kes unistas taevas hõljuvatest klaasist majadest ja linnadest ajal, mil Saksamaa täitus süstemaatiliselt kiviste tööstus- ja laohoonetega. Ühtmoodi rõskelt mõjuvad tellisehitised varjutasid päikesevalgust ja ei sobinud Scheerbarti sürreaalse nägemusega täiuslikust elust. "Maakera pind muutuks tundmatuseni, kui telliskiviarhitektuur asendada kõikjal klaasarhitektuuriga," kirjutas Scheerbart 1914. aastal igatsevalt oma kuulsaimas teoses "Glasarchitektur". "Maa riietaks end siis vääriskividega kaetud rüüsse ning selle hiilgus oleks ettekujutamatu. Siis oleks meil rohkem peeneid asju kui "Tuhande ja ühe öö" aedades, meil oleks maapealne paradiis ja me ei peaks seda enam otsima taevaavarustest."

Scheerbarti fantaasiad taevastest kristallpaleedest täitusid sajand pärast "Glasarchitekturi" kirjutamist, kui selle aasta alguses avati Hamburgis pidulikult Elbphilharmonie kontserdimaja. Elphi on suurejooneline klaaslaine, mis kõrgub võimukalt üle Hamburgi HafenCity, uue linnaosa, mis veel paarikümne aasta eest oli täis ajahambale jalgu jäänud laohooneid, täpselt selliseid, mille kadumisele Scheerbart Glasarchitekturis lootis. Scheerbart oleks võimsat ehitist nähes sõnatu, küll ei oleks ta aga osanud oma segasemateski unedes ette näha, et Elphi modernne klaasist kontserdimaja on ehitatud iganenud tellistest laohoone peale. Vana ja uue, rikka ja allakäinu sümbioos iseloomustab Hamburgi suurepäraselt ja hästi tuleb see välja ka linna kahes peamises jalgpalliklubis HSV-s ja St. Paulis.

Kuigi HSV koduväljakust Volksparkstadionist jääb Elbphilharmonie kuue kilomeetri kaugusele, on klubi ja Elphi siiski omamoodi seotud. Kaispeicher A, hoone, mis Elphile nii-öelda vundamendiks on, rajati aastal 1963 ning Volksparkstadionil olev hiiglaslik kell, millel olevad numbrid näitavad artikli ilmumise hetkel 53 aastat ning mõned tunnid enam kui 212 päeva, tiksuks justkui selle ehitise sünniga sama takti. Tegelikult on kella tähtsus loomulikult proosalisem – 1963. aasta 24. augustil pandi esmakordselt pall mängu Bundesligas, Saksamaa kõrgeimas divisjonis ning Volksparkstadioni ajanäitaja kuulutab uhkelt seda, et HSV on ainus meeskond, mis pole iial Bundesligast välja kukkunud.

REKLAAM

See mõneti ületähtsustatuna tunduv ajavõtt on väga tähtsaks osaks HSV identiteedist. Hamburgi poolehoidjad armastavad tähtsate mängude eel seda vastastele ka meelde tuletada, lauldes: Sechsmal Deutscher Meister, dreimal Pokalsieger, immer erste Liga! (Kuuekordne Saksa meister, kolmekordne karikavõitja, alati kõrgliigas!). Kuna viimane suurem triumf jõudis meeskonna õuele kolmekümne aasta eest, on Lääne-Hamburgi inimesed just selle saavutuse üle eriti uhked. Mängijate jaoks on vastutus seetõttu muidugi veelgi koormavam.

Väsimatult tiksuvad numbrid ripuvad HSV kollektiivse pea kohal ning käivad klubiga kõikjal kaasas. Volksparkstadioni kella väiksem versioon on ka meeskonna bussi armatuuril – ikka selle pärast, et keegi ajaloolisel saavutusel meelest ei laseks minna. Viimastel aastatel on HSV väljakukkumisest üle väga vaheda noatera pääsenud – hooaegadel 2013/14 ja 2014/15 jäi klubi Bundesligas tagantpoolt vaadates kolmandaks ning jäi liigasse püsima tänu üleminekumängudele, 2011/12 jäi väljakukkumine viie punkti kaugusele. Käesoleva hooaja esimesel poolel viis järjestikust nädalat Bundesliga viimasel kohal olnud HSV-d ähvardavad ka sellel hooajal üleminekumängud. 1970. aastate lõpu ning järgnenud kümnendi alguse hiilgeajad on Lääne-Hamburgis praeguseks jäänud mineviku hõlma.

St. Pauli ja Gemeinschaft

Elbphilarmonie ambitsioonikad kurvid on St. Pauli Millerntori staadionile oluliselt lähemal kui Volksparkile, kuigi paljudele St. Pauli linnaosa elanikele see meelepärane ei ole. 2010. aastal valmima pidanud Elphi avati alles selle aasta 11. jaanuaril ning algne 77 miljoni euro suurune eelarve ületati enam kui kümnekordselt, saaga, mis meenutab paljudele Berliini Brandenburgi lennujaama valmimise venimist. Justkui trotsi märgiks ripub Millerntoril klaasiga kaitstud poster, mis kutsub inimesi klubi muuseumi rajamiseks raha annetama. "Meil pole auhinnakappi, kuid selle eest on meil midagi palju paremat," lubab poster. "Meil on jutustada lugu. Imeline lugu sellest, kuidas kogukonnapõhine klubi Hamburgist saab üheks Euroopa kuulsaimaks jalgpalliklubiks. Ilma suurte trofeedeta, ilma suure rahata."

Kui Hamburg 1970. aastatel Saksamaad vallutas, oli St. Pauli linnaosa käekäik samal ajal sarnane teistele ajahambale jalgu jäänud endistele sadamaaladele – lokkav prostitutsioon ja organiseeritud kuritegevus peletasid võimalikud investorid kaugele ning St. Paulisse jäid piltlikult öeldes elama vaid inimesed, kellel polnud võimalusi sealt lahkuda. Hulgaliselt mahajäetud hooneid hõivati skvotterite poolt ning kohalike huvi jalgpalli vastu oli marginaalne, 1981. aastani ei käinud St. Pauli mänge vaatamas rohkem kui 1500 inimest.

1977. aastal jõudis St. Pauli esmakordselt Bundesligasse ning teades, et lõbu ilmselt kaua ei kesta, tähistas klubi seda reisiga Mallorcale. Lennu maksis kinni Mariano Perez, St. Pauli ning kogu Hamburgi kuulsaimal tänaval Reeperbahnil asunud bordelli omanik. "Sofia hotelli fuajeesse jõudes tervitati meid sangriaga," meenutas toona 20-aastane Rolf-Peter "Buttje" Rosenfeld. "Mäletan, et mõtlesin: "See mahl maitseb kuradi hästi!" Ma ei saanud vist neli päeva kaineks." Juba järgmisel päeval kohtus St. Pauli sõprusmängus Real Mallorcaga ning nooruke Rosenfeld kuulus Saksamaa klubi algkoosseisu.

Joodud sangria oli aga oma jälje jätnud: "Treener (Diethelm Ferner) küsis vahetusmeestelt: "Kas Buttje jõi ennast eile täis?" Vaikuse järel karjus ta mulle: "Buttje, me ründame teisele poole!" Perez pani St. Pauli mängijatele välja ka omapärase boonuse, nimelt lubas ta mängijatele, kes Real Mallorca vastu värava löövad, oma bordelli ühekordse tasuta pääsme. "Ma ei olnud sellest kuulnud, aga mõtlesin mängu jooksul, miks mitmed meie mängijad üritasid pea igalt poolt peale lüüa," meenutas Rosenfeld 1:1 viigiga lõppenud sõpruskohtumist.

1980. aastate alguses hakkas St. Pauli kollektiivses teadvuses aga midagi muutuma ning selle katalüsaatoriks sai noortemeeskonnast edutatud Volker Ippig. Pikkade blondide juustega noor väravavaht oli mässumeelne ja laetud isiksus, kellest sai kiirelt nii klubi kui terve kogukonna sümbol ja St. Paulile erilise vastukultuuri vaimne liider. Mitte ainult ei tundnud Ippig Hamburgi vaesema linnaosa inimeste eluolu vastu huvi, ta oli üks kohalikest - Ippig jagas Hafenstrassel skvotteritega korterit ning sammus igal mängul ühtsuse demonstreerimiseks väljakule, rusikas käsi taevaavaruste poole tõstetud. Ippigi poliitilised vaated olid nii tugevad, et varsti pärast oma professionaalse karjääri algust jättis puurivaht selle juba tagaplaanile ning sõitis Nicaraguasse, et ühineda ühe sealse töölistebrigaadiga. Hiljem tegi Ippig jalgpallist aastapikkuse pausi, et St. Paulis töötada lasteaiakasvatajana.

Ippigi ning St. Pauli kuulsus kasvas 1980. aastate alguses kiirelt ning õige pea meelitas klubi staadionile palju inimesi, kes olid pettunud läänenaabri HSV tribüünidel levima hakanud paremäärmuslikest vaadetest. Millerntori publik sai tuntuks fašismi- ja rassismivastaste sloganite lehvitamisega, tänaselgi päeval kaunistab Millerntori idatribüüni suur kiri Kein Fussball den Faschisten – Ei mingit jalgpalli fašistidele. Ühel päeval külastas punkrokkar Doc Mabuse enne St. Pauli kodumatši läheduses asunud tänavaturgu ning naasis Millerntorile surnupealuulipuga, millest sai St. Pauli täieõiguslik sümbol – Hamburgist pärit Saksamaa kuulsaim piraat Klaus Störtebeker hukati 1401. aastal oma kodulinnas pärast seda, kui hansaliit oli ta reetnud ning seetõttu oli ta suurte korporatsioonide ülemvõimu ning vähemkindlustatud inimeste tagakiusamise vastu võitlevale grupile suurepäraseks etaloniks.

Turbulentsed olid ajad mitte ainult St. Pauli staadionil ja selle ümbruses, vaid ka Millerntori väljakul. 1980. aastate alguses mängis St. Pauli vaheldumisi teises ja kolmandas divisjonis, enne, kui klubi end 1988. aastal üsna ootamatult taas Bundesligasse võitles ning seal kolm hooaega veeta suutis. Selleks hetkeks oli St. Paulist Saksamaal saanud ennenägematu fenomen, kultusklubi, mida ei tuntud meedias mitte nende mängu, vaid nende eriskummalise toetajaskonna tõttu. Tänu poliitiliselt aktiivsetele fännidele, kellest suur osa kandis erinevate punkbändide ja vasakpoolsete mõtlejate piltidega atribuutikat ning asukohale kurikuulsa Reeperbahni vahetus läheduses hakati St. Paulit kutsuma kui das Freudenhaus der Liga - Bundesliga lõbumajaks.

Hamburg SV ja Gesellschaft

Horst Fascher tormas paarisajapealise publiku naerumöirete peale Millerntorist 600 meetri kaugusel asuva Kaiserkelleri rokiklubi tagatoast lavale. Mõned minutid enne seda oli ta tabanud John Lennoni tualettruumis ühe sakslannaga amelemas ning paarikese lahutanud, kallates neile kaela ämbritäie külma vett. Peatselt lavale minema pidanud Lennon protesteeris seepeale nördinult, et ei kavatse läbimärjana seda teha, kuid Fascherit noore inglase sõnad ei kõigutanud. "Sa lähed lavale ja minu pärast tee seda kas või alasti," sisises Fascher Lennonile.

Publiku rõkkeid kuuldes ei teadnud Fascher, mida oodata, kuid rahva ootamatu reaktsioon sai kiirelt selgituse - Lennon oli lavale tulnud aluspükstes, prill-laud kaela ümber. Fascher naasis kergendatult ohates tagatuppa - jumal tänatud, seekord oli ta vähemalt normaalne. Paar päeva varem oli musta kammi vuntsina kasutanud Lennon lavale tulles publikut natsisaluudiga tervitanud ning karjunud: "Heil Hitler!" 1960. aastal Hamburgi saabunud biitlid olid toona veel tundmatud, kuid esinemised Hamburgis aitasid neil nii ennast kui üksteist tundma õppida ja hiljem kogu maailma vallutada. "Ma sündisin küll Liverpoolis, kuid kasvasin üles Hamburgis," tõdes Lennon Saksamaal veedetud aja kohta.

15 aastat pärast biitleid saabus paremate väljavaadete ja kõrgema palga otsingul Liverpoolist Hamburgi veel üks noor inglane. Ajal, mil jalgpallurite jaoks polnud brändiloome veel oluliseks sammuks, nägi Kevin Keegan jalgpallis peituvat äripotentsiaali ning oli ühena esimestest valmis oma karjääri vastavalt vajadusele vormima. Erinevalt neljast toona täiesti tundmatust noorest muusikust oli Keegan üks Liverpooli jalgpalliklubi poolehoidjate suurtest lemmikutest ning tema nime tundsid Inglismaal pea kõik. Küsimus oli aga rahas. Väidetavalt oli Keegani aastapalk Liverpoolis 12 000 naela, mis oli populaarse jalgpalluri jaoks madal isegi tolle aja kohta ja kuigi Liverpool pakkus oma ründestaarile uut lepingut, oli Keegan juba otsustanud oma brändi Mandri-Euroopas tutvustada.

Uue klubi leidmine osutus aga ootamatult suureks takistuseks. Väidetavalt polnud inglane kahe Hispaania gigandi jaoks piisavalt eksootiline (mis ei takistanud Madridi Realil vaid aasta hiljem osta West Bromwich Albionis kuulsust kogunud Laurie Cunninghami), Itaalia suurte jaoks nappis Keeganil tehnilisi võimeid, Müncheni Bayerni huvi jahtus nõutud palganumbrit kuuldes. Otsustaval hetkel astus esile vastselt edu saavutanud, kuid siiski küllaltki ootamatu kosilane Põhja-Saksamaalt.

See oli aeg, mil jalgpalliklubid ja suurkorporatsioonid kompasid vargsi koos töötamise tulevikupotentsiaali ning kuigi miljarditesse ulatuvad tele- ja sponsorlepingud olid veel vaikselt helisevaks tulevikumuusikaks, olid esimesed tibusammud juba astutud. Hamburgi 1974. aastal sõlmitud esimene sponsorleping Itaalia alkoholitootja Campariga oli lõppenud, aga sarnaselt Keeganile tajus HSV peadirektor Peter Krohn, et rauda tuleb taguda, kui see on kuum. HSV oli jõudmas Euroopa absoluutsesse tippu – hooaeg 1974/75 lõpetati Bundesligas neljandana, aasta hiljem saavutati teine koht ja võideti Saksamaa karikas ning Keegani tulekule eelnenud kevadel võitis Hamburg UEFA karikavõitjate karika.

1976. aasta suvel sõlmis Krohn Hamburgi hea hoo valguses võimsa lepingu Jaapani tehnoloogiatootja Hitachiga ning järsku oli HSV-l lisaks sportlikele saavutustele ette näidata ka paks rahakott. Keegani, kes hakkas Saksamaal teenima 250 000 naela aastas, jaoks oli see võimalus iseenda kommertsialiseerimiseks – ta oli üks esimestest, kelle leping sisaldas imidžiõiguste klauslit ning tema nimi ja nägu ilmusid Hamburgis peatselt nii turule tulnud jalgpallisaabastel kui mitmes prindi- ja telereklaamis. Ärimehest jalgpalluri aeg oli saabunud.

Rahaga või rahata?

Pole eriline saladus, et Hamburg on Saksamaa mõistes väga rikas klubi, kelle viimaste aastate tagasihoidlikud tulemused on seotud liigse ning valesti suunatud kulutamisega. St. Paulil pole seevastu traditsiooniliselt kunagi raha olnud ja mitmel korral on fännid pidanud omapoolsete rahasüstidega klubi halvimast päästma, kuid küsimus St. Pauli identiteedi ja selle muutumise kohta jälitab neid tänasel päeval igal sammul. St. Pauli linnaosa on läbinud võimsa keskklassistumise ja endiste bordellide ning mahajäetud elumajade asemele on kerkinud trendikad kohvikud ja disainerpoed.

"Mässumeelne piraadilipp - välja müüdud! Isemajandav koduterrass - välja müüdud! Trendikas mängukava - välja müüdud! Inimene, kellel pole midagi alles jäänud, peab posti ümber keerlema," iroonitsesid HSV poolehoidjad sloganiga, kui St. Paulile 2011. aastal külla sõitsid. Kui St. Pauli fenomen 30 aasta eest inimeste huvi hakkas köitma, hoidis end klubi tegemistega kursis vaid käputäis inimesi. Praegu on St. Pauli Müncheni Bayerni järel teine enim toetatud Bundesliga meeskond, millel on fänniklubisid nii Indias kui ka Argentinas ja Millerntorile on väga raske piletit saada. Mitmed tuntud indie- ja punkrokkbändid nagu Sigur Ros, Gaslight Anthem ja Dropkick Murphys on kontsertidel klubi mängusärke kandnud ja intervjuudes oma poolehoidu tunnistanud.

St. Pauli logo ning surnupealuulipuga tooteid on võimalik osta nii klubi poest kui Bundesliga võistkondade kaupa müüvatelt veebilehtedelt. Paljude arvates on St. Pauli minetanud oma algse mässumeelse olemuse ning saanud selleks, mida kunagi vihati. Üheks suurimaks kriitikuks on ka klubi legend Volker Ippig. "Millerntor oli kunagi Saksamaa jalgpalli välilaboratoorium, kus mängijate, fännide ja juhatuse lähedane koostöö osutus väga edukaks," sõnas Ippig Spiegelile pettunult. "Täna on see kõik orkestreeritud – järele on jäänud vaid müüt ja palju möla."

See, et St. Pauli kapitalismile käed avas ja klubi omapärase mineviku pealt kasu lõikama hakkas, ei pruugi paljudele meeltmööda olla, kuid samas on see ainsaks võimaluseks, kuidas jalgpallimaailmas ellu jääda. Selle elavaks tõestuseks on kümnetele Hamburgi tänavalampidele ja majaseintele kleebitud lause "Mine p****, kolmas divisjon!" Klubi kogukonnakesksus on värskendav nähtus, aga fännidele loevad ikkagi ka mängude tulemused.

"St. Pauli on ja jääb alati klubiks, mis astub rassismile ja homofoobiale vastu ning hoolitseb nõrgemate ja vaesemate eest," sõnas klubi president Oke Göttlich Saksamaa ühele tunnustatumale jalgpalliajakirjanikule Uli Hessele kahe aasta eest. "See on meie jaoks tähtis, sest see on meie veres, aga me tahame samasugust kirge näidata ka jalgpalliväljakul." Sarnaselt läänepoolsetele naabritele ei ela St. Pauli praegu läbi parimaid aegu ning esiliiga väljakukkumistsoonist ollakse hetkel kahe punkti kaugusel. Võib juhtuda, et Saksamaa suuruselt teise linna kaks klubi mängivad mõlemad järgmisel hooajal esiliigas. Võib ka juhtuda, et üks neist mängib esiliigas ning teine langeb kolmandasse divisjoni. On selge, et nii mitmel põhjusel kuulsust kogunud jalgpallilinn ei saa enam kunagiste aegade najal seilata. Aeg on uueks alguseks.

Paul Scheerbart klaasist pilvelõhkujate ajastut ei näinudki, sest nörritatuna Saksamaa kesksest rollist esimese maailmasõja puhkemises näljutas ta end väidetavalt surnuks. Lisaks sellele, et tänapäeva arhitektuuris on klaasil väga tähtis roll, rõõmustaks Scheerbarti kindlasti ka see, et Hamburg on säilitanud oma rolli ülemaailmselt tähtsa sadamalinnana. Hamburg on aastate jooksul oma elanikele pakkunud mitmekülgset meelelahutust ja vastavatud Elbphilarmonie näol on linn saanud juurde veel ühe ikoonilise vaatamisväärsuse, mida nii HSV kui St. Pauli mänge vaatama minevad inimesed kahtlemata ka oma silmaga näha tahavad. Need klubid – üks ajalooliselt edukas ja teine edutu, üks rikaste koduks ja teine kodutute rikkuseks – on Saksamaa jalgpalliajalugu tohutult rikastanud ja teevad seda loodetavasti ka edaspidi.

Kommentaarid

Kommentaare ei ole.

Kommentaari lisamiseks palun logi sisse või sisesta nimi ja kontrolltest.
Ott Järvela | Jalgpallimaailmal lasub moraalne kohustus Inglismaad karmilt karistada ja nad ihaldatud vutipeost ilma jätta
FINAAL!
Luup peale | Kõik teed viivad Rooma ehk Itaalia spetsialistid sätestasid, et jalgpallil pole ette nähtud koju naasta
EUROOPA NÄITAS VÕIMU
STUUDIOJUTUD
EM-STUUDIO | Peep Pahv: mida vähem jalgpall muutub, seda parem, aga saan aru, et see on lootusetu
INGLISMAA TEGI AJALUGU
Luup peale | Pehme penalti? Ei, väga pehme! Aga VAR ei tohtinud sekkuda ja Taanile ei tehtud liiga. Mäng oli aus ja Inglismaa finaalis
IKKAGI ITAALIA
Ott Järvela | Inglismaa õelus ja kiuslikkus tuleb meelde jätta ning seda neile nina alla hõõruda
STUUDIOJUTUD
EM-STUUDIO | Koefitsiendi-ekspert: oma kõhutunnet on pakkumisi koostades mängus päris palju
SOCCERNET.EE BAKUUS
MÕTTETALGUD
STUUDIOJUTUD
EM-STUUDIO | Alvar Tiisler: taktikalaud oli mulle südameasjaks ning peagi näeme seda ka Premium liiga ülekannetes
KES, KUS JA KUIDAS?
STUUDIOJUTUD
NOPPEID AJALOOST
EM 1996 | Jalgpallilt oodati suurt kojutulekut, aga Saksamaa arvas teisiti
EM-PÄEVIK

EM-päevikus avaldavad Soccernet.ee ajakirjanikud turniiri käigus pähe torganud mõtteid

https://www.zone.ee/
MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK