"Tere ööd! Tule Eesti koondisesse!"

Mitte küll päris sellises sõnastuses, aga just sellise sisuga kõne või sõnumi sai eelmise nädala alguses hea hulk Eesti jalgpallureid. Koroona oli koondise vahetult enne MM-valikmänge isolatsiooni sundinud ja nõnda tuli treeneritel sõna otseses mõttes üleöö mitte ainult endale, vaid ka mängumeestele asendajad leida. Kes telefoni vastu võttis, võis hakata kotti pakkima, kes oli aga juba magama keeranud, sai hommikul ebaõnne kiruda.

Miks oli Karl Johan Pechter Tartus rongi peale astudes asjade käigust veidi vähem rabatud kui mõni koondisekaaslane? Mida kartis päeva viimasel tunnil klubist kõne saanud Magnus Villota esimese hooga? Kuidas oli treenida kahe erineva treeneritiimi juhiste järgi, kas südames pakitses ka lootus väljakule pääseda ja millise mulje jättis lähedalt vaadates Zlatan Ibrahimovic?

"Silm peale!" välkpõige kiirkorras koondislasteks saanud meeste maailma olnuks veelgi pikem, aga erinevalt Thomas Häberlist ei õnnestunud meil Pechteri-Villota kolmandat saatusekaaslast paraku tabada. Ehk siis järgmisel korral?