Semud. Õlud. Pubi. Üsna tavaline kombo jalgpalli suurvõistluste vahtimiseks. Vähemalt Euroopas ja mujalgi. Aga oled sa kunagi mõelnud, kuidas selline seltskondlik vuti vaatamine Aafrikas välja näeb? Ilmselt ei ole, aga sellegipoolest saad kohe teada.

Reisime Põhja-Ghana savannis asuvasse umbes 12 000 elanikuga Kongo (!) linnakesse, kus meie jalkagiidiks on hetkel Mondo vabatahtlikuna tööd vihtuv Marten Jakobson (34).

Ghana teekond hetkel Kamerunis toimuval Aafrika Rahvaste Karikaturniiril jäi lühikeseks, võistlusel osaleti 22. korda ning esimest korda naaseti koju ainsagi võiduta. Igat sammu Ghana kurvas teekonnas jälgis Jakobson koos kohalikega linnakese keskel asuvas plekk-kuuris. Spetsiaalses jalgpalli vaatamiseks mõeldud kohas.

Motikad ja kitsed

Sissepääsuks on tarvis kukrut tühjendada. Ühe teleka puhul tuleb tengelpungast välja urgitseda 1 cedi (14 eurosenti); kui seinale kinnitatakse kaks televiisorit, jääb rahakoht õhemaks 2 cedi võrra. See, mitmest vahendist mängu näeb, sõltub matši olulisusest. Kui koht avatakse, toob kuuribisnisi boss kaks telekat ja kolm SAT-TV vastuvõtjat kohale, õhtul võtab jälle maha ning viib endaga koju. Nii põhimõtteliselt iga päev.

"See on selline kogukonnakoht, kuhu tullakse ka kaugemalt," räägib Jakobson. "Kohale sõidetakse mootorratastega ja neid on kuuri tagaosas alati umbes kümme. Kuuris võib kohata ka kanu, lambaid, kitsi ja teisi loomi. Loodus on siin alati väga lähedal."

Kuigi 1 cedi võib Eestis tunduda väike raha, on see paljudele suur summa ning iga päev seda maksta pole kõigile jõukohane. Ghana Aafrika Rahvaste Karikaturniiri mänge vaatas koos Marteniga põhjakeeratud volüümi keskel umbes 30-40 inimest.

"Kuuris on enamasti alla 40aastased mehed," räägib Jakobson, kes vabatahtlikuna aitab kohalikke digipädevuse küsimustes. "Lastel pole raha ning naiste kohta ütlesid kohalikud, et neile ei paku sellised asjad huvi. Nagu paljudes kultuurides, on naiste õlul kogu elamine, nad hoolitsevad laste eest, tegelevad põllumajandusega, on turul ja ärides müüjad. Mehed tulevad, viskavad jalad pingi peale ja vaatavad jalgpalli. Huvitav oli vaadata, et keegi ei joonud ega teinud suitsu. Kui olid õhtused mängud, siis võeti plastikkausiga kodust või söögikohtadest kohalik riisiroog või maisitoit banku, kenkey või fufu kaasa ning vaadati jalgpalli ja söödi õhtust."

Klounid ja komoorid

Nagu mainitud, Aafrika Rahvaste Karika sõelmängudele Ghanal asja polnud. Ja ega kohalikud viimati 1982. aastal mandri meistriks kroonitud koondisest seda ei oodanudki.

"Kellelgi polnud Ghanasse mingit usku, ootused olid väga madalad," meenutab Jakobson. "Siin räägiti kohe, et kehv koosseis ja kokkumängu pole. Esimeses mängus elati kaasa ja loodeti, kuid kuna Maroko on tugev, siis väga pettunud ei oldud, kui pähe saadi.

Kui teises mängus Gabon kaks minutit enne normaalaega viigistas, saadi aru, et nüüd on tuksis. Kui Komoorid kolmandas matšis 4. minutil värava lõid, oli juba kõigil motivatsioon maas. Kusjuures, seda mängu vaadates toimus paras klounaad. Osad üritasid naljakad olla, elades hoopis Komooridele häälekalt kaasa.

Mulle tundus igas mängus, et kõik tahavad kangesti väravaid näha ja plaksutati ning rõõmustati ka siis, kui vastastel oli ohtlik olukord või kui nad värava lõid. Ghana värav Gabonile oli muidugi võimas kogemus, kõik hõiskasid ja kõrvad läksid lukku ses väikeses kuuris."

Koogid ja defektid

Aga Ghana koondisest olulisem on sealsele rahvale hoopis Inglismaa kõrgliiga. Aafriklaste ja Premier League’i vahel on sõnulseletamatult tugev side. Näiteks Nigeerias Kogi osariigis küpsetatakse igal aastal Londoni Arsenali teemalisi kooke (ei tea, kas mõnel ilutseb ka Mart Poomi pilt!?), sest tähistatakse Arsenali päeva. Prisketest pidustustest võtab osa tuhandeid inimesi.

Ghana Kongost 20 kilomeetri kaugusel asub 66 000 elanikuga Bolgatanga linn. Kui uskuda Wikipediat, kannab kohalik vutimeeskond nime Bolgatanga Manchester City. Veel kummalisem, klubi asutati 1993. aastal, mil Man City poolehoidjad võisid saabuvat edu näha ainult kõige kentsakamates unenägudes.

Manchester United, Chelsea, Arsenal. See on tavaline vastus, kui küsida kohalikelt, mis on nende lemmikklubi. Serie A fännist Jakobsoni see liialt ei rõõmusta.

"Üllatus ja pettumus oli see, et kui Komooride vastu jäädi kaotusseisu ja saadi ka punane, siis teiseks poolajaks pandi paremasse telekasse Brightoni ja Chelsea mäng," meenutab ta. "Mina vaatasin siis defektiga telekast ja ilma hääleta Ghana mängu. Premmi kultuuri näeb siin selleski, et kui käivad üleminutid ja oma meeskond võitmas ei ole, siis tihti minnakse kuurist enne mängu lõppu minema."

Tõe huvides tasub mainida, et kui Aafrika Rahvaste Karikavõistlusi võib näha ka kodusest telekast (kõigil seda mõistagi ei ole), siis Euroopa tippliigade matše saavad kohalikud nautida ainult meie loo kangelaseks olevas plekk-kuuris.

Jakobson on Ghanas aprillini, nii et ta saab lisaks tööle veel korduvalt kohalike jaoks jahedat ilma trotsida – 35 kraadi on hetkel täiesti tavaline, kuigi elanikud käivad hommikul 20 plusskraadiga talvemütsides ja -mantlites ringi –, mahlaseid puuvilju näksida ning muidugi Aafrika Rahvaste Karika ja Premier League’i jalgpalli vaadata.