Ilmselt pole lihtne leida Eesti jalgpallikoondise toetajat, kel poleks meeles imeline 2011. aasta 7. oktoober, kui EM-valikmängus Põhja-Iirimaa – Eesti sekkus Konstantin Vassiljev 65. minutil vahetusest ja keeras 77. ja 84. minuti väravatega Eesti 0:1 kaotusseisu 2:1 võiduks.

Nagu ikka, oli Kostja seljas mängusärk numbriga 14. Tolles konkreetses kohtumises Kostja kantud särk elas kohtumisele järgnenud tundide jooksul läbi omapärase seikluse, mille käigus ta uuelt omanikult pihta pandi, aga lõpuks ustavate sõprade abil ikkagi tema kätte tagasi jõudis.

Soccernet.ee-le usaldati selle loo üksikasjad. Asjaosaliste nimed jäävad nende endi palvel vaid autori teada. Peategelaseks on Eesti koondise teenekas toetaja, aastate jooksul kümnetel välismängudel Sinisärkidele kaasa elanud fänn, kes kirjeldas juhtunut nii:

"Kui mäng Belfastis lõppes, siis nägin, et Kostja tahab oma mängusärki fännisektorisse visata. Aga võred olid ees ja sain aru, et fännideni ta ei pääse ega ulatu ka särki viskama. Ent allpool seisis üks turvamees, kes vaatas korra üles fännisektori poole ja peas tekkis sekundi jooksul mõte, et viskan turvamehele oma fännisalli ja las tema toob mulle Kostja särgi!

Mõeldud-tehtud ning turvamees oli igati nõus – kui Kostja oma särgi talle andis, viskas ta selle mulle edasi. Viskasin selle staadionilt lahkudes üle õla ja helistasin isale, kes praeguseks juba neli aastat mulla all. Nimelt helistasin võõrsil peetud koondisemängudel alati poolajal isale, et kohtumist arutada. Aga kuna seekord võitsime, siis helistasin pärast lõpuvilet kah!

Mingil hetkel avastasin, et särki enam õla peal pole. Kõndisin edasi-tagasi, otsisin, aga ei kuskil. Kaks sõpra küsisid, et mida otsin? Kostsin: oli särk, aga enam ei ole. Üks sõber ütles seepeale, et nägi, kuidas keegi Eesti koondise särki kandnud pealtvaataja oli mu õlalt pudenenud särgi üles korjanud ja oma kotti pistnud. Teine sõber asus seepeale oma kontaktide-võrgustikku kasutama ja peilis välja hotelli, kus särgi omastaja tõenäoliselt peatus.

Seda tehti juba minu teadmata. Olin leppinud, et reliikvia on läinud. Aga sõbrad mitte, vaid nad läksid sinna hotelli ja uurisid välja, kus toas kahtlusalune peatuda võiks. Siis mindi talle ukse taha ja kui see avati, tundis sõber number üks patuse kohe ära. Oli proovinud puigelda ja muud särki sokutada, aga lõpuks tunnistas üles ja koukis kotipõhjast Kostja higist märja nr 14 särgi välja.

Mina istusin samal ajal fännibaaris, jõin põhja-iirlastega õlut. Järsku ilmusid sinna nimetatud kaks sõpra teatega, et neil on mulle üllatus. Ma küsisin vastu, et mis üllatus siin ikka mu tuju enam paremaks teeb, sest võit oli ju nii super, et särgikaotus oli meelest minemas. Sellepeale tõstsid nad mu ette kadunud Kostja särgi.

Lool on minu meelest kaks moraali. Ühelt poolt muidugi see, et au ja ausus on tähtsad. Aga teisalt see, et sõbrad on inimese suurim vara – selle asemel, et koos minuga ajaloolist võitu tähistada, käisid nad mööda linna minu jaoks tähtsat särki otsimas. Belfastis Kostja kantud särk on mu kodus siiani aukohal!"