Saatus on kummaline. Vahel annab ta kõige magusama autasu kätte ootamatult, justkui poolmuidu. Aga kui edaspidigi õigustatud ootustega endale samad sihid sead, siis naerdakse su pingutused justkui narrides välja ... Küsige Taanilt, nad teavad.

• Pall on litrist ümmargusem ja kaotada pole tiibu sirutaval Soomel vähimatki
• Rahvuslik Nina peab tõestama, et Belgia suudab olla number üks ka platsil, mitte vaid paberil
• Deržaava januneb uue mürtsuva vallutusretke järele ning näeb omadel Lääne-Euroopaga võrreldes ühte suurt eelist

1992. aasta EM-finaalturniir jääb igavesti jalgpalliajaloo üheks ilusamaks muinasjutuks - meeskonda, kes oli mõtetega juba suvepuhkusel, kuid siis Jugoslaavia sõjakuse tõttu viimasel hetkel lõppvõistlusele lubati, pani üksteise järel selili Sheareri ja Linekeriga Inglismaa, Platini tüüritud Prantsusmaa, Bergkampi ja van Basteniga kroonitud tiitlikaitsja Hollandi ning tagatipuks ka valitseva maailmameistri Saksamaa.

1986. aasta MM-koondis eesotsas vendade Laudrupidega oli Taani koondise Euroopa jalgpallikaardile asetanud ja 1992. aastal järgnenud südamete vallutamine oli suurepärase mängu kõrval justkui boonus, mis lustlike fännide toel Taani Dünamiidiga kaasas käis. Pärast EM-i naasis koondisesse veel ka kadunud poeg ja suurim staar Michael Laudrup ning kõik uksed oleksid pidanud taanlastele lahti olema. Kuid ei.

MM-ile ei jõutud, järgmisel EM-il mängiti alagrupis kaitsvalt ja koledalt ning langeti välja. Abi oli, nagu tihtipeale ikka, peatreenerivahetusest. Rootslase Bosse Johanssoni käe all hiilgas Taani taas MM-il, alistas taas lustlikult mängides Nigeeria ja näitas seejärel hambaid ka hilisemale finalistile Brasiiliale, enne kui kohvrid pakkis ja koju sõitis. Aga jällegi märkis see vaid hetkelist tõusulainet, mitte Taani uut valitsemisaega, sest järgmisel EM-il saadi kolm kaotust.

2002. aasta MM-il ja kaks aastat hiljem peetud EM-il olid Taani lootused võrdlemisi kõrged ning mõlemal juhul esimeses play-off-ringis väljalangemine seega pettumus. Järgnevad aastad sundisid aga küsima, kas pole Taani mitte üle oma varju hüpanud? Kuuest finaalturniirist jõuti vaid kahele ning sealgi piirduti kõigest alagrupimängudega. Pikalt peatreeneritoolil istunud Morten Olseni võiduprotsent oli küll kõrge, ent otsustavalt hetkel jäi Taanil ikkagi x-faktorist puudu.

Vahepeal vaid nukralt visisenud dünamiit võttis uuesti tuld 2018. aasta MM-il, kuhu taanlased läksid taas suurte ootustega. Aga kaheksandikfinaalis takerduti kohe Horvaatia otsa ning taas oligi kõik.

Ainsad allajäämised maailma parimatele

Pärast 2018. aasta nukrat sügist on siiski liigutud aina ülesmäge. Sestpeale peetud 28 kohtumisest on kaotatud vaid kaks - mõlemad Rahvuste liigas FIFA edetabeli esinumbrile Belgiale, kellelt tuleb ka nüüd alagrupis mõõtu võtta. Rahvuste liiga alagrupis jäeti aga selja taha Inglismaa ning uut MM-valiksarja on alustatud kolme võidu ning väravate vahega 14:0!

Iisraeli, Moldova ja Austria klohmimine ei pruugi küll näidata kuulumist Euroopa eliidi sekka, aga mullu suvelJan Age Hareidet asendanud Kasper Hjulmandi käe all on näidatud endistest aegadest tuttavat südi kaitsemängu. Kasutagu taanlased 4-2-3-1 või 4-3-3 süsteemi, selle südames on üks mees: Christian Eriksen.

Seejuures võis olukord veel talvel tunduda EM-i silmas pidades täiesti lootusetu, sest Tottenhami ridadest Itaaliasse kolinud Eriksen ei suutnud end Milano Interis kuidagi leida. Spordidirektor Giuseppe Marotta jõudis isegi juba avalikult välja öelda, et taanlane on müügilehel, kuid Eriksen tõusis tuhast. Pöördeliseks osutusid üks hetk ja üks värav - Itaalia karikasarja veerandfinaali seitsmendal üleminutil igipõlise rivaali Milani võrku keerutatud karistuslöök.

Kui hooaeg lõppes ja Inter 11-aastase vaheaja järel taas meistrikarika pea kohale tõstis, oli Eriksen juba meeskonna asendamatu liige. Taani koondisele on ta seda kogu aeg olnud, sest nii mitmekülgseid võimekaid mängumootoreid sünnib sedavõrd väikeses riigis parimal juhul kõigest üks kogu põlvkonna kohta.

Muidugi on see ühtaegu Taani õnnistus ja needus, kui üks mees on kogu võistkonna au, mõistus ja südametunnistus, ent praeguses koondises on piisavalt mängijaid, kes võimelised Eriksenilt vähemalt osa liidrikoormast enda kanda võtta. Kasper Schmeichel hoiab kuulsat perekonnanime iga aastaga aina enam au sees, kaitseliini kontrollivad pikaaegse tippliigade kogemusega Simon Kjaer ja värske Meistrite liiga võitja Andreas Christensen, keskväljal betoneerijatena on aina paremasse hoogu tõusnud Pierre-Emile Höjbjerg ja Thomas Delaney.

Suurim küsimärk peitub taanlaste ründeliinis. Koduklubi nime poolest kuulsaim mees Martin Braithwaite mängib küll Barcelonas, ent tema mänguklass ei klappinud lõppenud hooajal Kataloonia suurklubiga kuidagi kokku. Sageli kuum-külm skaalal pendeldava Yussuf Poulseni väravatermomeeter on kahel viimasel hooajal näidanud Leipzigis üsna madalaid numbreid, Kasper Dolbergi aasta polnud Nice'is samuti kuigi hiilgav, Andreas Cornelius piirdus Parmas kogu hooaja peale üheainsa tabamusega.

Taanlaste trump võib peituda hoopis mitmekülgsuses. Näiteks MM-valiksarjas kolme mänguga kirja saadud 14 väravat on jagunud koguni 11 mehe vahel, Moldova vastu tegi märtsis skoori kuus eri mängijat. Aga ühtsus peab nii või teisiti olema üks Taani trumpe, olgu eri liinides tähti kui palju tahes. Üksik dünamiidipulk ei tee kuigi kõva pauku, kui aga õnnestub nad punti siduda, võib tulemuseks olla samasugune ilmkärakas nagu 1992. aastal Rootsis kõmatas.

Meeskonna staar - Kasper Schmeichel

Kuulsa isa jälgedesse astumine pole nõrkadele. Eriti, kui pead täpselt sama ametit ning su paps on olnud tükk aega maailma parimate seas. Kuid Kasper Peteri poeg Schmeichel on ajaproovile vastu pidanud ja mida aasta edasi, seda enam meenutab ta eelkõige võidujanult ja liidriomadustelt oma isa, kes tõmbab magnetina ülejäänud kaaslased endale järgnema.

Muidugi on sellega kaasas käinud ka mängutaseme järjepidev tõus. Äsja vedasid Schmeicheli supertõrjed Leicesteri Inglismaa karikavõitjaks, kuigi vahel lipsab sisse ka eksimusi. Noorem Schmeichel on aasta-aastalt üha sarnasem Peterile, kelle nõudlikkus teiste, aga eelkõige enda vastu võttis kohati lausa maniakaalsed mõõtmed. Mänguliselt on Christian Eriksen kindlasti taanlastele märksa tähtsam mees, aga meeskonna vaimse liidrina on Schmeicheli positsioon kõigutamatu.

Silm peale - Pierre-Emile Höjbjerg

Unustage Harry Kane, Heung-Min Son või Gareth Bale. Tottenhami eelmise hooaja silmapaistvaim mängumees oli hoopis Höjbjerg. Miks? Sest ta oli Premier League'i hooaja jooksul üks kahest väljakumängijast, kes viibis kõikides kohtumistes platsil algusest lõpuni ehk 3240 minutit.

Tegu pole ainuüksi statistilise tähelepanekuga, vaid Höjbjergist sai hooaja jooksul tõepoolest Spursi meeskonna üks tähtsamaid lülisid. Hooaja lõpus asus ta isegi väravaid lööma ja väravasööte jagama, mida tema profiiliga mehelt ei oodata ega eeldata. "Olen püüdnud olla võimalikult hea meeskonnamängija," kõlas Höjbjergi enda lühike kokkuvõtte hooajale. Koos Dortmundis sama tööd tegeva Thomas Delaneyga on Höjbjergil ka koondises täita oluline turvavõrgu põimijate roll, mis lubab improviseerival Christian Eriksenil nende ees suuremat vabadust nautida.

Koondisest väljas - Lasse Schöne

35-aastasel Schönel ei ole suurturniiridega olnud head suhted. Õigupoolest on need suisa kohutavad. 2010. aasta MM-ist jäi ta eemale põlvevigastuse tõttu. 2018. aasta MM-il tegi Schöne küll kaasa kolmes kohtumises, ent oli üks neist, kes kaheksandikfinaali lõpetanud penaltiseerias Horvaatia vastu vääratas ja Taani kojusõidule aluse pani.

Karjääri tõenäoliselt viimasele suurturniirile pidanuks Schöne jõudma tänu headele hooaegadele Itaalia kõrgliigas. Eelmine hooaeg läkski Genoa ridades kenasti, kuid seejärel tabas Schönet erakordselt halb üllatus: peatreener Rolando Maran ei näinud talle enam meeskonnas kohta ja jättis ta Serie A-sse üles antud meeste nimekirjast sootuks välja. Suur kemplus päädis talvel Schöne lahkumisega Feyenoordi ridadesse, aga 12 mängust Eredivisies jäi väheks, et end tagasi EM-valikusse mängida.

Treener - Kasper Hjulmand

Kasper ... kes?! Väljaspool Taanit ei pruugita Hjulmandit väga tunda, taanlastele pole tema nime aga siiski vaja kaks korda öelda. Jah, EM-ile juhtis taanlased Jan Age Hareide, kuid juba enne koroonapandeemiat oli kokku lepitud, et karjääri jooksul peamiselt Nordsjaellandit juhendanud ja vahepeal vaid korraks Thomas Tucheli järglasena Saksamaale Mainzi tüüri juurde põiganud Hjulmand võtab EM-i järel temalt ohjad üle. 2020. aasta suvel turniiri küll ei toimunud, aga Taani alaliit pidas sõna: Hareide leping lõppes ja Hjulmand asus ametisse.

Debüüthooajal Nordsjaellandiga võidetud esmakordne Taani meistritiitel kergitas tänaseks 49-aastase Hjulmandi kohe kultuskangelaseks ning ühes kogenud koondislasest abitreener Morten Wieghorstiga on taanlaste lootus jälle ellu äratatud. Esimest korda Tucheli jälgedesse astumine osutus Hjulmandile veidi üle jõu käivaks, aga nüü, mitu aastat küpsemana, on tal võimalus värskele Meistrite liiga võitjale sarnaselt kogu Euroopa endastki rääkima panna.

Kristjan Jaak Kangur: "Alagrupist edasipääs peaks taanlastele olema igati jõukohane, sest Soome ja Venemaa vastu on nad pigem soosikurollis. Kui B-grupis saadakse teine koht, võivad play-off'is ees oodata  näiteks Itaalia ja Holland, kes pole aga kindlasti turniiri suursoosikud. Hea õnne korral pole sugugi võimatu, et Taani kas või poolfinaali välja murrab, kuid  sugugi pole välistatud ka järjekordne varajane kojusõit."

Mängud alagrupis: 

L, 12. juunil kell 19.00 vs Soome (Kopenhaagen)
N, 17. juunil kell 19.00 vs Belgia (Kopenhaagen)
E, 21. juunil kell 22.00 vs Venemaa (Kopenhaagen)

Eeldatav algkoosseis:

Koosseis:

Väravavahid: Jonas Lössl (Midtjylland), Frederik Rönnow (Schalke), Kasper Schmeichel (Leicester).

Kaitsjad: Joachim Andersen (Fulham), Nicolai Boilesen (Copenhagen), Andreas Christensen (Chelsea), Mathias Jörgensen (Copenhagen), Simon Kjaer (Milan), Jens Stryger Larsen (Udinese), Joakim Maehle (Atalanta), Jannik Vestergaard (Southampton), Daniel Wass (Valencia).

Poolkaitsjad: Anders Christiansen (Malmö), Thomas Delaney (Dortmund), Christian Eriksen (Inter), Pierre-Emile Höjbjerg (Tottenham), Mathias Jensen (Brentford), Christian Nörgaard (Brentford).

Ründajad: Martin Braithwaite (Barcelona), Andreas Cornelius (Parma), Mikkel Damsgaard (Sampdoria), Kasper Dolberg (Nice), Yussuf Poulsen (Leipzig), Robert Skov (Hoffenheim), Andreas Skov Olsen (Bologna), Jonas Wind (Copenhagen).