Eesti ja Soome ekskoondislaste sõprusmatšiga saadeti A. le Coq Arenal erru kolm Eesti jalgpallilegendi. Enar Jääger, Dmitri Kruglov ja Aleksandr Dmitrijev andsid lahkumisetenduse, mis oli justkui klassikokkutulek, kus hetk seisatub ja saab anda aega mõtetele.

• Vaata Jana Pipra galeriid mängust siit!
• Vaata Liisi Troska galeriid mängust siit!

Väljakul oli kaks võistkond, kes tegelesid jalgpalli mängimisega, aga sooritustest väljakul ja resultaadist, mis tavaolukorras jalkamatši tuuma moodustavad, oli seekord täiesti ükskõik. Rõhk oli kolme legendi puudutanud tseremooniatel ning koosviibimise tundel, sest kolmiku lahkumismänguks olid kokku tulnud nende endised võitluskaaslased ja teised legendid.

Vaatepilt oli vaimustav, sest aastal 2022 vaatas platsilt vastu järgnev sinistes särkides Eesti meeskond. Väravas Mart Poom, kaitseliinis Dmitri Kruglov, Raio Piiroja, Andrei Stepanov ja Enar Jääger, keskpoolkaitsjateks Aleksandr Dmitrijev ja Konstantin Vassiljev. Vaatepilt, mis 15-16 aastat tagasi tavaline, toob otse loomulikult pähe paraja portsu jalgpallikoondisemõtteid.

Legendide mängus kandsid Eesti koondislased särke, kus seljal selle omaniku A-maavõistluste arv. Poom särginumbriks oli 120, Kruglovil 115, Piirojal 114, Stepanovil 89, Jäägeril 126, Dmitrijevil 106 ja Vassiljevil 142. Kokku 812 mängu. Ning olgu öeldud, et neljakohalise summani jõudmine poleks tol hetkel olnud keeruline, sest platsil olid ka Marko Kristal (143) ja Kristen Viikmäe (115).

Meeletud numbrid. Jah, väikese jalgpalliriigi ridades on suure mänguarvuni jõudmine veidi hõlpsam ning Eesti Jalgpalli Liidu kolme aastakümne pikkune poliitika, et koondmeeskond mängib võimalikult palju, on samuti nende numbrite kergitamisele kaasa aidanud. Aga need on nüansid, mitte suur pilt, kust vaatab vastu tohutu hulk tööd, pühendumust, ohverdamist, vastutamist ja armastust.

100+ mängu klubi liikmete saavutusele annab tugeva konteksti õhin ja vaimustus, mis valdab iga jalgpallurit, kes teenib oma esimese koondisekutse. Intervjuu debüüdi teinud koondislasega on jalgpalliajakirjaniku jaoks alati lihtne ülesanne, sest nende inimeste lahtimuukimine ei nõua tol hetkel mitte mingit vaeva.

Kõik tujud ja tunded, mõtted ja mälestused voolavad debütandist iseenesest välja, sest ta on selle hetke nimel rüganud tohutult palju tööd. Enamasti mõniteist aastat, vahel suisa paarkümmend. Jalgpallile pühendumist nõuab nii koondisedebüüdi teenimine, aga ka järgmiste mängudeni jõudmine.

Nagu Kruglov Soccernet.ee-le antud intervjuus märkis, jätavad liiga paljud mängijad tippjalgpalliga hüvasti siis, kui on just jõudnud faasi, kus võiks hakata tehtud töö vilju nautima. Pühendumine jalgpallile (ja laiemalt tippspordile) nõuab ohvreid, mida paljud pole nõus liiga kaua tooma. 100+ klubisse kuulumine tähendab, et jalgpallile on elatud vähemalt veerand sajandit.

Täna lahkumisetenduse andnud kolmiku koondisemängude summa on 347. See tähendab 347 korda vastutamist selle eest, et Eesti jalgpall oleks väärikalt esindatud. Väikesel jalgpalliriigil juhtub paraku soovitust oluliselt sagedamini, et tuleb vastu võtta räme pakk. 0:7 Bosnia ja Hertsegoviinalt, 0:7 Portugalilt, 0:8 Saksamaalt ja 1:8 Belgialt on faktid. Ning seda rida saaks pikendada.

Võiks ju arvata, et mida kogenum on koondislane, seda hõlpsamalt ta säärase tulemuse alla neelab, sest, noh, on ju varemgi juhtunud ja loogika ütleb, et ilmselt juhtub tulevikuski. Tegelikkus on vastupidine. Mida suurem on Eesti koondislase kogemus, seda enam südamesse ta pakki võtab. See võib avalduda mõtlikkuses, kurbuses, karmis kriitikas, sisemises raevus, pisarates, aga seda on näha ja tunda.

Jalgpall on Euroopa kultuurrahvaste jaoks üks tavapärane ja tähtis läbikäimise vahend. Kodumandi risti ja põiki läbi sõitnud ning aegajalt ka kaugematesse paikadesse sattunud jalgpallurid näevad ju igal pool, kui suure lugupidamise ja austusega koheldakse jalgpallikoondist kui institutsiooni. See tekitabki vastutust, mida nad tahavad kanda teades, et see võib kaasa tuua ka väga valusaid hetki.

Miks? Sest armastus jalgpalli vastu on nii vägev, et tõrjub muud tunded tahaplaanile. 100+ klubi liikmed on eriline tõug. Igaüks neist omab Eesti jalgpalli ees väga suuri teeneid ja nüüd, kui koondisekalender ei jäta varasema tava (lahkumismänguks ametlik A-maavõistlus) jätkamiseks sisulist varianti, sobis tänane üritus kenasti.

Klassikokkutuleku efekt, kus meenutatakse minevikus üheskoos tehtud vempe, koos läbi elatud pöördelisi sündmusi ning nauditakse seltskonda, mida ühendab väga selge ühine kood, paistis tribüünilt vaadates igatahes toimivat. Loodetavasti tundsid seda ka Jääger, Kruglov ja Dmitrijev, kes püstitasid oma lahkumismänguga kujuteldava ausamba jalgpallile pühendatud elule.

Eesti - Soome legendide mängu võitsid põhjanaabrid 1:0 tänu Mika Väyryneni 76. minuti iluväravale. Karjääri jooksul muuhulgas PSV Eindhovenis, Heerenveenis, Leeds Unitedis ja Los Angeles Galaxys mänginud poolkaitsja saatis karistuslöögi 35 meetrilt tol hetkel Sergei Lepmetsa poolt valvatud Eesti koondise värava ristnurka. 64-kordse internatsionaali Väyryneni iluvärav jäi kohtumise ainsaks.