"Pikk ette (ja ise järele)" 242. saates rääkisid Kasper Elissaar, Ott Järvela ja Markus Jürgenson, miks on EM-valikgrupi viimasel kohal lõpetanud Eesti koondise lumepall jõuliselt veerema pääsenud.

"Kui vaatame tabelit ja üldist olukorda, siis seis on kehva. Ma ei näe, et nipsust saaks midagi paremaks teha," alustas Järvela jutuga.

"Sa väljendad end väga viisakalt," arvas Jürgenson.

"Võrdle 2019. aastaga, kuidas siis tunne on? Siis oli EM-valiksari selline, kus kaheksast mängust oli üks viik ja seitse kaotust, valikgrupi viimane koht," meenutas Järvela.

"Me olime põhimõtteliselt iga kodumängu vaheajaks 0:2 taga. Me tegime kodus terve valiksarja peale vaid ühe raamilöögi," rääkis Jürgenson.

"Minu jaoks on kimbatustunne see, et ma mäletan seda tunnet, mis oli Karel Voolaidi perioodi lõpus. Kus oli väga-väga raske, sa tead, et koondisega ei tule ja tekib lootusetuse tunne. Mäletan seda, kui Häberli tuli ja elu läks järku ilusaks. Eesti hakkas mängima, väravaid lööma, võitma, mingid nullimängud olid, isegi Walesi hoidsime nulli peal, kuidas see juhtus? Sa näed, et isu ja tahe on olemas - vägev. Jaanuarikuu oli super, B-koondis sai võimalusi, tundus, et lähme edasi.

Märtsis olid rasked mängud Ungari ja Austriaga, väga head lahingud ning kahju, et jäi natukene puudu, aga siit tuleb. Aserbaidžaani vastu esimesel poolajal vaatasid, et siit peaks nii palju väravaid tulema. Kogu see tunne, mis tuli, ja mis on nüüd sügisega, see tunne on kadunud," kurvastas Elissaar.

"Mul on meeles, kui me Austria vastu nurgalöögi saime, siis Oti hääl oli tavakommentaatori ja väravalöömise vahepeal," kostis Jürgenson. "Me rõõmustame praegu nurgalöökide ja pealelöökide puhul."

"Kas ongi lihtsad ja loogilised põhjused võtmemängijate vigastused ja paar mingit ebaõnnestumist, mis on teinud kokku suure palli, et kõik on pekkis. Kas ongi nii lihtne?" viskas Elissaar küsimuse õhku.

"Võtmemängijate vigastusi ei saa kuidagi pisendada, eriti Eesti jalgpallis. Mida väiksem riik sa oled, seda valusamalt iga puudumine pihta annab. Oktoobris Aserbaidžaani vastu polnud Metsa, Tamme ja Sappineni, mängus Rootsiga puudus Vetkal, kes oli suutnud koondisele mingisuguse selgroo anda.

Ilmselt pole mingitel positsioonidel tekkinud konkurentsi. Kui me vaatame ääri, kas meil on noori ääremängijaid, keda kasutada? Kui vasakkaitsjad on jätkuvalt Ken Kallaste ja Artur Pikk, kes on vastavalt 35 ja 30, ning alt pole konkurentsi tulemas, see paratamatult mõjutab. Vassiljevil ei tulnud septembris ega oktoobris enam mängud välja, 39 on ikkagi passis tal. See asi tuleb mitmetest väikestest asjadest kokku. Pettumusest tekib ebakindlus ning lumepall on veerema pääsenud," leidis Järvela.

"Väga jõuliselt on see veerema pääsenud - kaks väravat löödud, 22 väravat lastud," täpsustas Elissaar.

"Küsimus, millele me otsime vastust on, kuivõrd palju Eesti meeskonnas peituvatest võimetest on kätte saadud? Äkki ongi lagi see, mida me tänavu näinud oleme. Ma arvan, et lagi on kõrgemal, aga kui palju kõrgemal see on? Ei saa välistada, et laeks ongi see, et me oleme selle valikgrupi viimane võistkond," lausus Järvela.

"Ei saa olla," oli Elissaar kõhkleval seisukohal. "Objektiivsetel põhjustel on Aserbaidžaan meist tugevam küll: suurem rahvas, tugevam jalgpallikultuur, iga punkti eest 10 tuhat dollarit mängijale."

"Muidugi me tahame, et nii ei oleks. Aga aastal 2023 osutus Aserbaidžaan meist tugevamaks ja see pole ju mingisugune üllatus. Äkki tasemelae saavutamisel oleksime me ikka viimased olnud. Rootsilt, Belgialt ja Austrialt kuus kaotust pole iseenesest ebaloogiline, aga nördimust tekitab see, kuidas need kaotused tulid. Kuuest kaotusest poolteist olid sellised, millega võis leppida," mõtles Järvela.

"Pikk ette (ja ise järele)" 242. saade täispikkuses: