Luup peale | Häbi ei läinud üle. Mannetu Eesti lahkus platsilt kilbil, jättes mõrud küsimärgid õhku (21)
EESTI MEESTE KOONDIS
Eesti koondisel oli võimalus pesta maha kuu aja eest kahe 0:5 lüüasaamisega iseendale kaela valatud häbi. Sellga hakkama ei saadud, sest Aserbaidžaanile kaotati kodus mannetu etteastega 0:2 ja see tähendab, et kui imet ei juhtu, lõpetatakse alagrupis viimasel kohal.
- Vaata Oliver Tsupsmani fotogaleriid mängust siit või artikli lõpust!
- Vaata Jana Pipra fotogaleriid mängust siit või artikli lõpust!
Alustati ju tegelikult hästi. Viiendal minutil teenis Mattias Käit karistuslöögi ja lajatas pärast Markus Poomi head tsenderdust ise kaugelt mööda. Survet justkui hoiti, aga kõik oli petlik. Piisas aseritel 9. minutil esimest korda korralikult rünnakule tulla, kui võrk Karl Jakob Heina selja taga kohe sahises.
Martin Miller ja Rasmus Peetson ei suutnud vasakul äärel mehi korralikult ära jagada, Elvin Jafargulijev pääses vabalt tsenderdama, ka Artur Pikk jäi Tural Bajramovist kaugele ning külaliste ääreründaja koksas peaga segamatult palli väravasse – 0:1.
Eesti ülesanne sellest mõistagi ei muutunud ja lähenemine samuti mitte. Prooviti edasi. 15. minutil teenis Georgi Tunjov karistuslöögi, mille Konstantin Vassiljev keerutas taha posti Peetsoni pea peale, kuid väravavaht püüdis nõrgaks jäänud ürituse suurema vaevata. Aserid võtsid pallivaldamisi tasapisi enda kätte, 20. minutil lendas Mahir Emreli kauglöök üsna napilt Heina väravast mööda.
Järgmist teravamat olukorda tuli oodata 35. minutini. Aserid söötsid palli ise karistusala taga oodanud Markus Poomi jalale ja terava löögi tõrjumiseks tuli Šahrudin Magomedalijevil kõik oskused mängu panna. 43. minutil ei tabanud Käidi madalat tsenderdust värava ees kahe kaitsjaga võidelnud Henri Anier.
Ent poolaja lõpp läks Eesti jaoks täiesti metsa. Käisid juba üleminutid, kui madal sööt värava ette tabas koperdanud Artur Pika kätt. Peakohtunik Robert Schröder seda algul ei märganud, aga VAR suunas ta ekraani juurde ning seal langes sakslase otsus võrdlemisi kiiresti – penalti Aserbaidžaanile. Ramil Šeidajev saatis palli ühe posti kõrvale, Hein hüppas teisele poole. 0:2 ja Eesti fännitribüün lasi pausile siirdunud koondisele korralikult vilet.
Teise poolaja alustuseks nõudis penaltit ka Eesti, kuid telekordused näitasid, et Anieri löök tabas küll end palli teele libistanud kaitsja kätt, ent see oli vastu maad ehk loomulikus asendis. Kunika VAR veel asja kontrollis, lubati teises väljaku otsas jälle vabalt löögile Emreli – õnneks mööda. 59. minutil andis terava nurga alt tuld Šeidajev, Hein oli ülesannete kõrgusel. 62. minutil tegi oma teise kauglöögikatse Poom ja jälle pidi Magomedalijev kõvasti vaeva nägema, et pall üle lati lükata.
Thomas Häberli tegi pool tundi enne lõppu kolmikvahetuse – Vassiljev, Poom ja Martin Miller lahkusid, neid asendasid Vlasi Sinjavski, Sergei Zenjov ja A-koondise debütant Martin Vetkal. Mõni minut hiljem tegid kaks viimast aseritele head pressi, mille tulemusena sai palli Anier. Tema madala ja terava löögi, mis oli teel alumisse nurka, suutis Magomedalijev aga posti kõrvalt mööda suunata.
Häberli jätkas pingilt ründavate käikude mängutoomist, 74. minutil tuli Tunjovi asemele Bogdan Vaštšuk. Viis minutit hiljem teenis Peetson karistuslöögi, mille andmine usaldati Vetkalile – napilt ristnurgast üle! Paaril korral sai proovida Sinjavski, korra ka Vaštšuk, ent esimese terav löök, mis üleminutitel postist napilt mööda lendas, oli kõik, mida Eesti viimase veerandtunniga veel suutis. 0:2 oli ja jäi – Aserbaidžaan sai kirja oma kõigi aegade esimese võõrsilvõidu EM-valikmängudes, Eesti on nüüd aga viimasest 22 EM- või MM-valikmängust võitnud üheainsa.
Soccernet.ee tegi mängust järgmised tähelepanekud:
Nagu Karol Metsa eemalejäämisest veel vähe olnuks, tuli mängupäeval uudis, et trennis saadud roidevigastus jätab pealtvaatajaks ka Joonas Tamme. Emb-kumb neist kahest kaitse tugitalast on alati valikmängudes rivis olnud, mõlema puudumine jättis Eesti tagaliini aga selge liidrita. Maksim Paskotši ei ole veel valmis seda koormat kandma, alles mõne aasta eest tulevaseks kapteniks peetud Märten Kuuse tänavune aasta on kulgenud kesiselt ja Rasmus Peetsoni koondisekogemus ei ole samuti piisav, et vastutus täielikult enda õlule võtta.
Haigusega langes pealekauba rivist ka Rocco Robert Shein. Ning Tamm Tammeks ja Mets Metsaks, kuid kaks meest alustas sootuks endale võõral positsioonil. Martin Miller on mänginud karjääri jooksul omajagu paremäärt, kuid mitte paremapoolset äärekaitsjat. Georgi Tunjovi rünnakule nihutamine oli samamoodi ootamatu ja ehkki nende käikude taga olnud loogikat võis mõista, ei andnud need kokkuvõttes tulemust. Rünnak muutus teravamaks alles siis, kui vahetusest sekkusid Vlasi Sinjavski – kelle algne pingilejäämine oli kõige üllatavam – ning Sergei Zenjov. Aga seda oli liiga vähe ja liiga hilja, kontroll mängu üle oli selleks ajaks juba kindlalt aserite käes.
Ei saa öelda, et Thomas Häberli poleks proovinud mängupilti muuta. Kolmikvahetus viitas sellele juba iseenesest, lisaks muudeti veidi taktikat, kui keskväljale jäeti kaks meest ja tegutseti sisuliselt kolme ründajaga. Kuid soovitud muutust ei toonud seegi, sest väravavõimalusi ju kuigivõrd ei tekkinud, väravatest rääkimata. Eestil oli viimase pooltunni jooksul kaks tõsiseltvõetavat šanssi – Martin Vetkali karistuslöök ja Sinjavski napilt mööda lennanud pommlöök üleminutitel.
Eestil on tegelikult aia taha läinud vaid kolm viimast kohtumist, sest veel suvel suudeti kodus Belgiaga igati viisakalt võidelda. Sellele järgnesid aga kaks 0:5 "pakki" ja nüüd ilmetu esitus aseritega. Kuid selline ongi koondisejalgpall – üks aken, kaks mängu ja siis kuu või kehvemal juhul ka mitu pausi, et seejärel uuesti proovida.
Kas Häberlil oleks aeg lahkuda? Ebaõnnestumist valimit ehk eelmainitud kolme mängu arvestades veel pigem mitte. Aga kui teisipäeval Tai vastu või novembrikuises aknas on koondist sama nukker vaadata, on ka peatreeneril aeg vastutada.
Isutu, hambutu. Täpselt sama, mis vaatas väljakult vastu Belgias, vaatas ka nüüd. Tõsi, et kui ühel juhul lastakse endale esimene värav lüüa neljandal ja seejärel üheksandal minutil, tõmbabki see “masti maha”. Aga kas Eesti koondis pole varem varakult kaotusseisu jäänud? Kas sellest hoolimata pole suudetud head mängu näidata?
Midagi on praeguse koondise juures ikkagi valesti, kui väljakul on mehed, aga mitte meeskond. Kas igaüks ei oska endast üles otsida või leida sisemist põlemist, millest rääkis mängueelsel pressikonverentsil Karl Jakob Hein? Kuhu kadus see Eesti koondis, mis mängis kevadel Austriaga nagu võrdne võrdsega? Või on kulisside taga tekkinud mingi hõõrumine, mugavus? Raske uskuda, et oma riigi esindamine praegusi koondislasi ei sütita. Aga miks see kõik siis väljakul nii masendava sunnitöö moodi välja näeb?
4. Kas me valiksarjas enam üldse kunagi kedagi võidame?
Noh, küllap kunagi kedagi ikka, kui iroonia jätta. Aga faktid on valusad. EM-valikmängus võidutses Eesti viimati 2015. aasta septembris, kui kodus Leedust 1:0 jagu saime. Järgmisest 17 mängust on kaotatud 15, positiivseteks tulemusteks saab lugeda vaid 2019. aasta 0:0 viigi võõrsil Valgevenega ja juunikuise 1:1 viigi aseritega Bakuus.
MM-valiksarjas on üheksast viimasest kohtumisest kirjas seitse kaotust, tunamullune väravateta viik Walesiga ja sellele järgnenud kodune 2:0 võit Valgevene üle. Kokku on seega Eesti alates 2017. aasta oktoobrist ehk viimase kuue aasta jooksul võtnud 26 valikmängust täpselt ühe, viigistanud lisaks kolm ja kaotanud 22. Masendav rida, muud polegi tõdeda.
Koondisedebüüdi teinud 19-aastane Vetkal oli üks väheseid, kes silmnähtavalt tahtis ja suutis selle tahtmise ka tegudesse panna. Fännitribüünilt kohe oma nime skandeerimise pälvinud AS Roma mees õigustas kiitust täielikult, ideaalsest debüüdist jäi puudu vaid see, et tema karistuslöök oleks maandunud ristnurgas, mitte sellest mõnekümne sentimeetri jagu üle lennanud. Häberli on olnud pigem kogemuste eelistaja, aga äkki on nüüd tõepoolest aeg noorematele rohkem võimalust anda – mis seal enam hullemaks saab minna, kui me niikuinii tõenäoliselt valikgrupi põhjas lõpetame?
"Pohlak, aeg on minna ..." ja "Piinlik, EJL!" Sellised plakatid rippusid fännisektori kohal juba enne avavilet. Mängu jooksul tuli pahameeleilminguid nii mängijate, alaliidu kui ka presidendi suunal aina juurde – alustades Vassiljevi ja Zenjovi buutamisest, jätkates vilekooriga ja lõpetades mitmete skandeerimistega, mis nõudsid Aivar Pohlaku lahkumist.
Ka 88. minutil kõlanud laul "Eesti maailmameister" pakatas irooniast. Lõpuvile kõlades kostis buutamist isegi küljetribüünilt, rääkimata fännisektorist. Ning kõigele pani krooni fännide "Pohlak pane amet maha, hei-hei" skandeerimine, kui koondis platsilt lahkus. Eesti jalgpall on järjekordses kriisis, muudmoodi ei saa rahvusvahelisel tasandil mitmel rindel põrumist kuidagi nimetada.
Protokoll:
13. oktoobril kell 19.00 Tallinnas A. Le Coq Arenal
Eesti - Aserbaidžaan 0:2 (0:2)
9. Toral Bajramov, 45+4. pen. Ramil Šejdajev
Hoiatused: 18. Artur Pikk, 68. Mattias Käit, 90+1. Martin Vetkal - 22. Emin Mahmudov, 40. Rahil Mammadov
Mänguolud: +9, vahelduv pilvisus, muruväljak heas seisukorras
Pealtvaatajaid: 5652
Peakohtunik: Robert Schröder
Abikohtunikud: Christian Gittelmann, Robert Wessel (kõik Saksamaa)
Neljas kohtunik: Sandi Putros (Taani)
VAR: Benjamin Brand
AVAR: Pascal Müller (mõlemad Saksamaa)
Eesti: Karl Jakob Hein, Artur Pikk, Märten Kuusk, Maksim Paskotši, Rasmus Peetson, Martin Miller (63. Vlasi Sinjavski), Konstantin Vassiljev (63. Sergei Zenjov), Mattias Käit, Markus Poom (63. Martin Vetkal), Georgi Tunjov (74. Bogdan Vaštšuk), Henri Anier (85. Ken Kallaste).
Varus: Matvei Igonen, Karl Andre Vallner, Erik Sorga, Sergei Zenjov, Henrik Ojamaa, Martin Vetkal, Marco Lukka, Michael Lilander, Ken Kallaste, Bogdan Vaštšuk, Vlasi Sinjavski.
Aserbaidžaan: Shahrudin Magomedalijev, Rahil Mammadov (64. Bahtijar Hasanalizade), Hojjat Haggverdi, Anton Krivotsjuk, Elvin Jafargulijev, Emin Mahmudov (74. Filip Ozobic), Cosgun Dinijev, Aleksei Isajev (70. Elvin Jamalov), Toral Bajramov (74. Gismat Alijev), Ramil Šejdajev, Mahir Emreli (70. Renat Dadašov).
Varus: Salahat Aghajev, Rashad Azizov, Jusif Nabijev, Renat Dadašov, Emil Safarov, Jalal Hüseinov, Bahtijar Hasanalizade, Elvin Jamalov, Ozan Can Kökcü, Filip Ozobic, Gismat Alijev, Musa Gurbanli.
Tabeliseis:
Hein, Paskotši, Tunjov, Poom, Vetkal - OK
Vassiljev, Anier, Zenjov - aitäh ja nägemist
Sinjavski - ebastabiilne, aga lootust ehk on
Vastšuk - vajab arenguruumi, seega lootust on
Kui saaks nüüd korra ka sedasi, et OK ja lootustandvad vennad + veel mõned, kes kuidagi taseme välja veavad, pandaks algkoosseisu, siis oleks ehk mingi lootus siit mustast august hakata tasapisi välja ronima.
See 4. lõik oli ka haigelt valus lugemine. Statistika on armutu.
Aga see meeskonna sisemine põlemine, häälestatus, ühtsus vms. Paljud on just klubi vahetanud või mänguajata, eks see annab retsilt tunda + vigastused ka muidugi. Aga kaldun arvama, et pildiskandaal + nüüd see eelmise nädala EJL käkk on löönud mingi kiilu koondisesse. Eestimeelsed saavad ju väga hästi aru, et venelased koondises on vait teatud teemadel ja samuti tajuvad koos fännidega, et osade vendade aeg nende rollides on läbi, aga nad ei oska lõpetada/tagasi astuda. Siis süvenebki nõutus. Liidrit pole. Osad on teenete pealt tsementeeritud oma rolli ja uued kaptenid, liidrid ei saa peale kasvada. Nagu kinnikasvav jõgi
- selleks, et saaksime põlvkondade vahetust teha, on vaja suuremat pealekasvu, sest vastasel on kõik noortekoondised täis nooremaid mängijaid kui peaks (U21 mängijad esinduses, U19 mängijad U21-s jne). Probleem on selles, et noored on head, aga neid on nii vähe. Ja see on juba ejl-i ja klubide töö. Pikaajaline. Noortes tuleb aga mõne-aastane vanusevahe ka väga tugevalt välja, mistõttu tulemas jäävad kehvaks ning üleüldine hoiak koondise suhtes ning tulemused ei parane.
- peaks ikka leebelt ka aru saama, et azerid ongi meist tugevamad/paremad. Nende kodune liiga on oluliselt tugevam. FIFA edetabel on kõige lambisem asi üldse. Kas te ikka aru saate, et kui San Marino ei ole UEFA-s, vaid mängiks Aasias või Aafrikas, ei oleks tegu ''maaima kõige nõrgema jalgpalliriigiga''? Euroopa jalgpall on laialt vaadates paremal ja stabiilsemal tasemel kui muu maailm. Seega pole mõtet FIFA edetabelit vaadata, see ei anna midagi erilist. Sama hästi siia kõrvale võin võtta Transfermarkti hinnangu mängijate väärtuste kohta. Azerid peaaegu 2 korda väärtuslikumad. Mis teeme nüüd, kumba usume?
- stiilis ''ja võta treener ka kaasa'' kommentaarid on kõige labasemad üldse. Võtke Eesti parimad 50 jalgpallurit, vaadake korra neile otsa ning pange sats kokku. Ega tulemused ei parane. Mida ta täpsemalt valesti on teinud? Mida ette heidate? Kas pingil olnud Lukka oli eilses süüdi - jopt ta koondises on jälle? Unustage ära. Eile ju nägite - kui on ''vanad'' peal, pole loovust ega pealehakkamist. Kui on noored peal, eksitakse söötudega, kuigi julgetakse vingelt mängida. Siiski kumbki väravaid ei löönud.
Suures pildis vastutavad ikkagi ejl ehk Pohlak ning klubid. Ejl peab looma kasvupinnase, klubid peavad sellest kinni haarama (midagi on ejl hästi teinud, sest mingid klubi ju suudavad majandada. Klubi ei saa loota, et ejl on nende rahakott) ning kasvatama mängijaid nii endale kui koondisele, pidades silmas nii kvantiteeti kui kvaliteeti. Kui noorte treenerite palgad on madalad ning neist ei hoolita (Tartu on paraku hea näide), ei püsi nad jalgpalli juures. Iga-aastane uus treener, kes tegelikult on U21 mängija ning annab 3 trenni nädalas, saades selle eest 150 eur/kuu taskuraha, keerab kõik nihu (isegi kui ta kavatsused on head), sest ta lihtsalt ei oska.
Pohlak vajab väljavahetamist. Klubid peavad peeglisse vaatama.
Samamoodi Pohlak, täpselt sama jutt. Ka tema aeg on läbi, ja täpselt nagu Kostjaga, ei saa ka tema sellest endiselt aru. Lihtsalt astu kõrvale, kaua võib...ja võta oma Flora puppet Hurt kaasa, he hurts our team selection. Miller äärel, mis ilmselgelt oli Hurda soovitus, näitas selgelt et need vennad ei taju rahvusvahelist taset. Igas elemendis lootusetult aeglane.
Ja aru ei saa ma Vlasist, vaatasin tema tšehhi mänge, mängumees on! Aga koondises käib koguaeg nagu tema vari mängimas, enesekindlus jääb igakord koduklubi juurde.
Tunjov ja Poom aga andsid lootust, et ees võivad olla paremad ajad. Vetkal tekitas samamoodi kerge surina, et ehk on see millegi suure algus. Igaljuhul ka mina koondise mängudele enam minna ei plaani kuniks Pohlak/Hurt on läinud ja koondisesse on lootus saada ka heas vormis olevatel mitte Florakatel.
Loodetavasti vaatavad poisid kuidas Gruusia whippis 8-0 Taid ja saame ka ise ükskord näidata kuidas väravaid lüüakse. ✌️
EJL-i poolelt - vahest võiks ise aru saada et stagnatsioon ei ole edasiminek. "Siit on hea edasi minna" my ass
Temast eriti kahju, sellisel nodil lõpeada((((((((((
Ja mehed lahkusid ilusti.......K.V. on kahju.......
