Luup peale | Kaotus on kaotus, aga neist noortest me veel kuuleme (7)
EESTI MEESTE KOONDIS
Eesti koondis kaotas jälle, seekord 0:2 Austriale. Aga mitte häbistavalt ega piinlikult, vaid võideldes. Kas selle üle maksab õnnelik olla? Kui võrrelda eelmiste esitustega, siis küll, sest eeskätt noored pakkusid positiivseid märke.
Rahulikuvõitu alguse järel avanes 5. minutil Eestile ootamatu supervõimalus. Küljeaudi järel pääses tsenderdama Georgi Tunjov, tagumisse posti sööstnud Vlasi Sinjavski oli täiesti vaba, aga oskas imekombel paari meetri pealt üle lüüa! Kas ta olnuks ka suluseisus, jäi teadmata, ent igal juhul oli tegu kuldse šansiga.
Nagu oodata võis, valdas Austria palli ja otsis oma võimalusi, aga Eesti kaitse seisis hästi ega pakkunud külalistele eriti midagi. Kaitses olid austerlased seevastu üllatavalt rabedad, kinkides eestlastele ühe valesöödu teise järel – paraku ei lubanud puudujäägid kiiruses ja tehnikas Eestil pakutust täiel määral kasu lõigata.
23. minutil näppas palli vahelt Henri Anier ja jättis selle Markus Poomile. Poolkaitsjal ei olnud kaaslaste toetuse puudumise tõttu muud võimalust kui terava nurga alt ise peale lüüa. Löök oli tugev, aga Alexander Schlagerit siiski ei üllatanud ja lendas omajagu mööda.
Sähvatuse järel toodi Eesti kahjuks kiirelt maa peale tagasi. Austerlaste rünnak näis algul ohutuna, kuid vastasega maadelnud Karol Mets sattus ülejäänud liinist selgelt madalamale. Selle kasutas kohe ära Xaver Schlager, sai söödu ja suunas omakorda palli keskele, kust Konrad Laimeril ei olnud tabamuse vormistamisega mingeid probleeme – 0:1.
Senine mängupilt, kus Austria ühelt poolt domineeris, teisalt ei lämmatanud, aga ei lasknud Eestil ka liiga ohtlikuks saada, püsis värava järelgi. 39. minutil teenisid külalised nurgalöögi, mis Eesti leeris omajagu pahameelt tekitas, sest algul andis abikohtunik palli Eestile, aga lõpuks jäi see Austriale. Kordused näitasid siiski, et lõplik otsus oli õige, sest pall läks üle otsajoone Metsa seljast. David Alaba nurgalöök lendas eesmisesse posti, kus ainsana õhku hüpanud Philipp Lienhart selle mitme eestlase vahelt segamatult võrku suunas – 0:2. Selle seisuga mindi ka pausile.
Teisel poolajal ründas Austria kannatlikult, aga üsna halastamatult. Korra pidi Hein tõrjuma Saša Kalajdžici kavala löögi, siis saadeti pall efektse ja kiire kombinatsiooni tulemusel üle põiklati. 75. minutil algatas Martin Vetkal Eesti ilusa rünnaku, saates vasakult äärelt jooksu vahetusmehe Sergei Zenjovi. Pall lendas värava eest läbi, lõpuks mängis end pettega löögile Poom, kuid pallile sai jala vastu Stefan Posch.
Üleminutitel avanes mõlemal veel suurepärane šanss skoori teha. Teise tabamuse autor Lienhart oskas David Alaba meisterliku karistuslöögi paarile meetrile ja täiesti vabaks jäetuna väravast mööda suunata, Eesti vasturünnakul ei tabanud koondisedebütant Oliver Jürgens väravaesisel aga korralikult palli. Nii jäi lõppseisuks 2:0 – piisavalt kindel võit Austriale, häbist säästev kaotus Eestile.
Soccernet.ee tegi mängust järgmised tähelepanekud:
Eesti mängis avapoolajal tegelikult eelmiste mängudega võrreldes meeskondlikumalt ja sestap kokkuvõttes hästi. Teisel poolajal, kui noorust platsile veelgi lisandus, oli mängupilt – rõhutagem korra veel, et võrreldes eelmiste mängudega – samuti lubav. Austria oli üle, aga tunnet, et Eesti neile üldse vastu ei saaks, ka ei tekkinud.
Seda, et lõpptulemus just selliseks kujunes, ilmestavad veenvalt kaks olukorda. Esmalt Vlasi Sinjavski viienda minuti mõistmatu eksimus väravaesisel. Selliseid šansse sel tasemel rohkem ei pakuta, ütleb klišee, ja ega tegelikkuses pakutudki. Tegu oli selgelt Eesti parima väravavõimalusega kogu mängu peale. Oleksid ei muuda mõistagi midagi, aga kui Sinjavski oleks skoori avanud, võinuks mäng kulgeda hoopis teistsugust rada.
Teine kulme kergitama pannud olukord sündis 40. minutil. Austerlaste nurgalöök oli küll hea, ent miks oli Philipp Lienhart ainus mees, kes palli ründas? Bogdan Vaštšuki ja Henri Anieri vahelt kerkinud keskkaitsja läheduses oli veel mitu eestlast, ometi oli Lienhart ainuke, kes üleüldse püüdis kõrgelt hüppelt palli tabada. Õnnestunult, sest avapoolaja lõpus sündinud teine värav andis austerlastele vajaliku kindluse. Eriti andestamatu on niisugune hetkeline uinumine standardolukorra puhul. Tipptasemel selliseid vigu andeks ei anta.
Gladbach, kolm korda Leipzig ja kaks korda Freiburg, tagatipuks Müncheni Bayern ja Dortmund, lisaks Bologna ja Real Madrid. Sellised on Austria kümne algkoosseisu väljakumängija koduklubid. Ehk kaheksa meest Saksamaa, üks Itaalia ja üks Hispaania kõrgliigast. Ja tegu pole klubideski suvaliste vahetusmeeste, vaid põhitegijatega. See on tase, millele vastu saada ongi ülikeeruline.
Ometigi ilmnes ka Eesti mängus märke sellest, mis võiks edu vundament olla. Näiteks nii Martin Vetkali kui ka Georgi Tunjovi tegutsemisest paistis mitmel puhul ja mitmel moel välja Itaalia jalgpallikool. Liigutuste kiirus, söötude teravus, mängulugemise võime ja suutlikkus ka olukordade muutumisele kiirelt reageerida iseloomustavad nii neid kui ka näiteks Maksim Paskotšit, kes hiilgas mitut puhku kavalate, julgete, aga samas ka õnnestunud vaheltlõigetega.
Igapäevaselt Premium liigas mängides ei ole lihtsalt võimalik end niisuguse liikumis- ja eeskätt mõtlemistempoga harjutada, mida koondisetase nõuab. Eriti kehtib see noorte mängijate kohta, kellel välisklubide kogemus täielikult puudub. Nii näib vähemalt praegu rahvuskoondise edu aluseks olevat see, et meie andekaimad noored liiguvad varakult välisklubide noortemeeskondadesse. Ühtlasi võimaldab enda koha eest võitlemine, mida välismaa tippklubide töökeskkond pakub, muuhulgas kasvatada tahtelis-moraalseid omadusi. Ehk maakeeli öeldes vastaseid nende uhketest CV-dest hoolimata mitte peljata.
Kui 60. minutil vahetati väljakule 20-aastased Oliver Jürgens ja Rocco Robert Shein, ootasid neid seal ees sama vana Maksim Paskotši, 19-aastane Martin Vetkal ja 21-aastane Karl Jakob Hein. Alustajate seas olid ka 22-aastane Georgi Tunjov ja 24-aastane Markus Poom, nii et 26-aastased Vlasi Sinjavski ja Martin Miller võisid end suisa veteranidena tunda, rääkimata 28-aastasest Bogdan Vaštšukist või 30 eluaasta piiri napilt juba ületanud Joonas Tammest, Karol Metsast ja Henri Anierist.
Pisut tõi Thomas Häberli aastaid platsile juurde, kui sekkusid Artur Pikk ja Sergei Zenjov, aga isegi neid näis koos noortega mängimine ekstra innustavat. Noorenduskuuri pole vaja kindlasti teha lihtsalt noorendamise pärast, aga juba oktoobrikuine aken andis aimu ja mäng Austriaga kinnitas – mis kogemustest puudu jääb, see korvatakse tahtmise ja innukusega.
0:2 kaotuse üle ei ole mõtet iialgi ülemäära rõõmustada. Aga väikese lootusrikka edusammu võrreldes septembri- ja oktoobrikuiste mängudega Eesti koondis siiski pakkus. Kas see oli juhuslik sähvatus või püsiv muutus, mis annab lootust, et Thomas Häberli suudab meeskonna vahepealsest august välja tüürida, peab näitama esmalt pühapäevane mäng Rootsiga, mis valiksarjale punkti paneb. Rootsi, muide, kaotas võõrsil pool tundi vähemuses mänginud aseritele 0:3, nii et kodus ollakse ilmselt tõestamistahet täis.
Teisel poolajal laulis Eesti fännitribüün kordamööda laule "aeg on lahkuda" ning alaliidu presidendile pühendatud "Pohlak pane amet maha" ja "Aivar Pohlak on tolmuimeja". See on igati normaalne, sest meelsuse väljendamine käib jalgpallikultuuri juurde. Ent selle kõrval ei unustatud ka viimasel veerandtunnil julgelt rünnakule läinud koondise toetamist. Järelikult läheb meeskond rahvale endiselt korda. Ja see on ilmselt suurim kompliment, mille Eesti koondis võis tänase mänguga välja teenida.
Protokoll:
16. novembril kell 19.00 Tallinnas A. Le Coq Arenal
Eesti - Austria 0:2 (0:2)
25. Konrad Laimer, 39. Philipp Lienhart
Hoiatused:
Mänguolud: -2, pilves ilm, muruväljak rahuldavas seisukorras
Pealtvaatajaid: 4488
Peakohtunik: Nikola Dabanovic
Abikohtunikud: Vladan Todorovic, Srdan Jovanovic
Neljas kohtunik: Miloš Savovic (kõik Montenegro)
VAR: Mario Zebec
AVAR: Dario Bel (mõlemad Horvaatia)
Eesti: Karl Jakob Hein, Martin Miller (71. Artur Pikk), Maksim Paskotši, Joonas Tamm, Karol Mets, Vlasi Sinjavski, Markus Poom (83. Rasmus Peetson), Martin Vetkal, Georgi Tunjov (59. Rocco Robert Shein), Bogdan Vaštšuk (71. Sergei Zenjov), Henri Anier (59. Oliver Jürgens).
Varus: Matvei Igonen, Karl Andre Vallner, Märten Kuusk, Artur Pikk, Rocco Robert Shein, Rasmus Peetson, Oliver Jürgens, Sergei Zenjov, Alex Matthias Tamm, Michael Lilander, Edgar Tur.
Austria: Alexander Schlager, David Alaba, Maximilian Wöber, Philipp Lienhart, Nicolas Seiwald, Christoph Baumgartner (63. Romano Schmid), Stefan Posch, Xaver Schlager (76. Matthias Seidl), Marcel Sabitzer (89. Florian Kainz), Michael Gregoritsch (63. Sasa Kalajdzic), Konrad Laimer (46. Marko Arnautovic).
Varus: Tobias Lawal, Patrick Pentz, Kevin Danso, Marko Arnautovic, Florian Grillitsch, Maximilian Entrup, Philipp Mwene, Florian Kainz, Romano Schmid, Sasa Kalajdzic, Matthias Seidl, Manprit Sarkaria.
Tabeliseis:
Eelkõige on kaks punkti, milles need reeglid takistavad noorte arengut:
1) Puudub arenguks vajalik sisemine konkurent. Noored ei pea kedagi üle mängima. Pigem otsitakse vähegi talendikaid noori tikutulega taga, et nõuded ja limiidid täita. Ehk tihti ei pea väga palju mänguaja nimel ja oma koha eest meeskonnas pingutama, liiga noorelt tekib olukord, kus ka mitte kõige kõvema tasemega noori mängitatakse sunnitult. Jah arenguks on vaja ka mänguaega aga kingitud mänguaeg ei arenda kedagi, arendab ikkagi välja võideldud mänguaeg.
2) Liiga üldine tase, seal pakutava jalgpalli kiirus, intensiivsus, väljakul tehtavate otsuste kiirus jms on väga madalal tasemel. Seda tingib mh see, et Eesti suuruses riigis ongi raske leida 10 meeskonna jagu tasemel mängijaid. Sh arvestades seda, et tipptiimidel on veel duubelmeeskonnad, parimad noored lähevad (põhjendatult) varakult välismaale jne. Mõnes mõttes on selline madal kvaliteet paratamatu, eriti kui seda tingivad veel klubide omavahelist konkurentsi pärssivad reeglid. Täisprof meistriliiga eeldaks ca 250 elukutselise jalgpalluri olemasolu ja kui enamus neist peab olema kohalikku päritolu ning ca 50 mängijat võiks ikka välisklubides olla, siis ongi nii väikeses riigis keeruline sellist talenti leida. Põnev meistriliiga on küll äge asi ja ma elasin ka Pärnule ning Tallinna Kalevile kaasa aga samas tuleb aus olla, et kui sellisel tasemel komplekteeritud klubid konkureerivad kohalikus liigas medalite peale, siis ei saagi liiga üldine tase selline olla, et siit võiks koondisele olulist abi tulla.
Lisaks koondisele on veel need kaks põhjust probleemiks, miks Eestis profikarjääri alustanud noored mängijad välismaale siirdudes tavaliselt klubide pingile jäävad ja väga harva põhitegijate hulka satuvad. Pigem jätkub klubi pingilt klubi pingile solgutamine järjest madalamal tasemel ning lõpuks tagasi Eesti liigasse. Ka selleks läbilöögiks oleks vaja seda, et halastamatu konkurentsiga harjutaks varakult ning igapäevane treeningute ja jalgpalli intensiivsuse ja kiiruse tase oleks teine. Ilma selleta on keeruline ka välisklubides läbi lüüa.
Selle kõigega ma sugugi ei arva, et ilgelt lahe on see, kui kõik meeskonnad koosneksid peamiselt küsitava tasemega välismängijatest ja klubid üldse noortetööga ei tegeleks. Kindlati mitte.
Samas ma aga ei usu, et ükski konkurentsi pärssiv meede toimiks ala arengu kiirendina. Üldiselt on vastupidi, areng toimub ikkagi võimalikult vabas ja piiranguteta keskkonnas. Piiranguid kasutatakse mitte mingi valdkonna arenguks vaid ikkagi juba kellegi kättevõidetud eelilsseisundi tagamiseks. Samuti ma ei usu, et kui piirangud ära võtta, siis läheb asi kohe käest. Ma olen kindel, et ka piirangutevabas süsteemis lõpuks ikkagi kerkivad esile need, kellel on kõige jätkusuutlikum mudel. Ning mudelite jätkusuutlikkus ja filosoofiate võrldus pannakse paika vabas konkurentsis, mitte ühe diktaatori kindlakäelise otsuse järgi, et just ja ainult nii on õige ala arendada ja kõik klubid peavad seda süsteemi järgima. Areng toimub ikkagi alati mitmekesises ja avatud keskkonnas.
Hetkel tundub, et Vassiljevit hoitakse koondises ainult seetõttu et saaks mängud täis. Mingit arengut sellega ei tule.
