Mineviku ennustamise vajalikkusest Sancho rahakulutamise näitel (1)
MUSTA MÕTISKLUSED
Võtame alljärgnevalt ülesandeks omavahel kokku põimida esmapilgul mitte mingisugust seost omavad kaks jalgpallilugu, mis saksa ajakirjanduses viimase kahe nädala sees ilmusid.
Vahest polegi oluline hakata siin üles lugema noid kahte lugu lahutavaid aspekte, sest olgu arvepidaja fantaasia ja analüüsivõime ükskõik kui lennukas, varem või hiljem tuleb tal ikkagi tunnistada, et üks noist lugudest reaalsest elust üles nopitud, teine aga ajakirjanduse väljamõeldis on.
Ometi ei tähenda see, et nende kahe loo võrdluskombinatsioon tulemuseta peaks jääma. Anname neile lugudel võimaluse omavahel kõneleda ning peagi märkame, et see tulemus omamoodi väärtuslikuks võib osutuda.
Ent seda väärtust sõnastada pole aga võimalik, kui nood kaks lugu eelnevalt faktipõhiselt üles pole tähendatud. Seda nüüd teemegi. Alustame esmalt tõestisündinud looga ning seda mitte seepärast, et see meie arutluskombinatsioonis mingil põhjusel olulisem oleks, vaid üksnes seetõttu, et see väljamõeldud loole ajaliselt eelnes.
Ajendi tollele tõestisündinud meedialoole andis Dortmundi Borussia noor inglasest ründaja Jadon Sancho, kes pälvis jaanuaris meedia tähelepanu oma talvepuhkusega, mille maksumuse teatavaks tegemisega ajakirjandus oma tarbija küllap pahviks lootis lüüa. Meie, kes me antud juhul saame üsna täpselt öelda, kui palju ja mille peale Sancho raha kulutas, peame selle eest tänulikud olema ajalehe Bild toimetusele, kes Saksamaal rikaste inimeste rahakotis suure innuga tuhlata armastab.
Mis siis Bildi seekordse puistamise käigus selgus? 13. jaanuari numbrist selgus, et Sancho oli aasta alguses ette võtnud nädalase reisi Dubaisse. Selle reisi planeerimisel osales ka tema lepingute ja klubivahetustega tegelev Elite Project Group nimeline firma, kes reisile ka ühe oma töötaja saatis. Lisaks saatis Sanchot reisil ka elukutseline fotograaf, kellel, nagu kohe selgub, oli täita vastutusrikas ja oluline ülesanne.
Pole täpselt teada, kas reisiseltskond oli kolmeliikmeline või kuulus sinna veel keegi, küll on aga teada, et Londonist Dubaisse reisimiseks kasutati Air Malta pakutud privaatlendu, mille hinnaks kujunes 90 000 eurot. Saamegi esimese kena summa kuludesse kanda.
Aga edasi, mis sai edasi? Siin annab Bildile vihjeid Sancho ise. Nimelt tegi toosama professionaalne fotograaf oma kliendist reisi jooksul ülesvõtteid, mida Sancho oma Instagrami kontol avaldas. Nii näeme noormeest loomaaias omaenda peost täismõõtu karule närimist pakkumas või pisikest lõvihakatist süles hoidmas. Julge ja südamlik mees samaaegselt.
Loomaia sissepääsupudinaid pole Bild oma arvepidamisse kaasanud, küll aga on hoolt kantud selle eest, et kuludesse oleks lisatud 37-meetrise "Babyloni" nime kandva jahiga seotud väljaminekud. Kui usaldada Bildi andmeid, siis päevane rendihind jahil, millel istudes Sancho end fotograafil üles on lasknud võtta, ulatub 19 500 euroni.
Ka ei tohi ära unustada üht olulist restoraniarvet, sest kuigi eelmiste numbritega võrreldes on tegemist piskuga, kirjutati arve välja söögimajas, mille külastamine viimase aasta jooksul tippjalgpallurite Dubai reisi kohustuslikku kavva kuulub ning seega automaatselt ka ajakirjanduse tähelepanu pälvib.
Nimelt ei saanud ka Sancho jagu kiusatusest külastada Nusret Gökce liharestorani ning lasta lauale kanda kurikuulus kullatud lihakäntsakas, mille hinnaks väitis Bild olevat 219 eurot. Oleme sellest roast siinses rubriigis aastapäevad tagasi korra ka kõnelnud ning näib, et hinnad on ajaga, mil Franck Ribery seda restorani külastas, kohe päris tuntavalt kukkunud. Nimelt väitsime toona välisajakirjandusele tuginedes, et Ribery pidi enam vähem sarnast mõõtu lihatüki eest välja käima 1200 eurot. Pole võimatu, et üle kullatud liha esmakordne nägemine aasta tagasi meediat pimestas ning Ribery arvele üldises kommunikatsioonikäras tõepoolest mõni number lisandus, samas ei saa ka välistada, et hinnad tõesti alla on tulnud. No kohe kuidagi ei tea!
Ega väga palju muud infot väljaminekute kohta Instagramile tuginedes otseselt välja pressida ei õnnestu, küll aga võime siinset kogusummat suurendada tervele mõistusele tuginedes. Isegi kõige elementaarsemat bioloogilist vajadust arvestades ei saanud ju Sancho oma reisil vaid tolle ühe lihatükiga piirduda, samuti pidi ta kuskil peavarju saama. Nii need summad muudkui kasvavad.
Kogu seda värki ehk Sancho reisi ja selle jagamist sotsiaalmeedias nimetab ajaleht Bild Protz-Urlaub'iks, mida jämedalt ümber pannes võiks nimetada ärplemis-reisiks ning näib, et Bild seda ärplemist ka võimalikult suurejoonelisena esitleda soovis.
Seepärast tuleb ka aru saada, et Bildi toimetus omajagu nördinud võis olla, kui neil Dubai öömaja hindadele pihta saamine ebaõnnestus. Võime seda üsna muretult väita, kuna ei tundu usutav, et Bild selle mainimata oleks jätnud. Samuti reedab toimetuse nördimust tolle altmineku kompenseerimiskatse, mis on küll kohmakas, kuid väärib siiski tunnustust juba ainuüksi oma lennuka fantaasia eest.
Nimelt kirjutab Bild, et Dortmundis elab Sancho täiesti üksinda Phönixsee linnaosas asuvas majas, kuid kuna ka selle hinda ei suudetud vististi välja selgitada, on lisatud, et neljarattalistest on tal kasutada 31 000 eurot maksev Mercedes CLA. Selle hinna saab vähemalt kataloogist teada. Asi seegi.
Aga milleks küll meile kogu see eelnev teadmine, võiks küsida. Tõepoolest, kogu selle meelevaldselt valitud teguritest kokku sätitud arvutusrea võiks rahumeeli hoopistükkis tähelepanuta jätta, kui sellele poleks järgnenud ajakirjanike ja meediatarbijate kommentaarid, mis aga kogu teema täiesti uue valgusvihu ette tõstab ning loo varjud hoopis nähtavamaks tirib, kui kasutada sama metafoori.
Sissejuhatuse kommentaaridele teeb tolsamal päeval ehk 13. jaanuari arvamusveerus ajakirjanik Matthias Brügelmann, kes oma loo pealkirjas ütleb, et sedasi tegutsedes hävitab Sancho oma maine. Brügelmann esitab oma arvamuse toetudes vastandamisele, viidates seejuures mõned päevad varem Bildile pika intervjuu andnud Freiburgi ründaja Nils Peterseni väljaöeldule. Brügelmann laseb Petersenil veel korra öelda: "On üsna keeruline hakkama saada, kui noored varakult suure rahaga üle külvatakse. Ka sotsiaalvõrgustikel on võimet asjaolusid veelgi keerulisemaks muuta, sest need suurendavad võrdlus- ja võistlusmomenti. Kõik see ei pruugi noorte meeste arengule kasuks tulla."
Brügelmann küll ütleb, et Sanchol on täielik õigus oma raha kulutada ning teha seda just nii nagu õigeks peab, kuid taolises mõõdus reaalsustaju kaotus olla siiski tähelepanuväärne. Ajakirjanik ütleb: "Sancho mängib töölisklassi klubis, mis on oma musta töö tegijate (s.k Malocher) kuvandi üle uhke." Ta lisab, et Sancho on küll andekas jalgpallur, kuid suurte sportlaste hulka kuulumiseks ei piisa vaid triblamisoskustest. Ajakirjanik loodab, et Sancho mõistab seda, ega hävita oma mainet lõplikult.
Bildi tähelepanu ei piirdunud ühe päevaga. Juba järgmisel päeval vahendab väljaanne spekulatsiooni, et Dortmund võib oma mängija distsiplinaarvastutusele võtta. Seejuures on tähelepanuväärne fakt, et Bildi sõnavaras pole enam tegemist lihtsalt Sanchoga, vaid Protz-Profi Sanchoga; seega – ärplemisproff Sanchoga.
Bildi pingutustest hoolimata Sancho oma käitumise eest mingit karistust vastu võtma ei pidanud. Ja õigupoolest, mille eest Dortmund teda karistada saanukski!
Veel päev hiljem püüab Sancho kaasmaalane, Bildi inglasest kaasautor Rob Hughes oma kolleege korrale kutsuda, öeldes, et kuigi Dortmund on ajalooliselt töölisklubi, on just see klubi Sanchost miljonäri teinud.
Siiski on täiesti võimalik, et Bildi paaripäevane projektike paljusid inimesi kõnetas, mille kohta võime leida kinnituse 22. jaanuari Sport Bildi lugejakirjade rubriigist, kus ajakirja lugeja Detlef Wendland kirjutab, et Sancho ei suuda mitte kunagi küündida selleni, mida omal ajal suutis näiteks Miroslav Klose – jääda hoolimata suurest edust kahe jalaga maa peale.
Selline väide vajaks hädasti kontrollimist, kuid kuidas leida meetod selle kontrolli läbiviimiseks? Üks on selge, see väide võib tõesti kehtida Klose puhul, kuid pigem näib, et nii Wendlandi, kui ka Brügelmanni arvamused on kantud eesmärgist olla ajalises plaanis üldistava jõuga. Ärme unusta, et Brügelmann noppis Peterseni pikast intervjuus üles just kaasaja probleeme üldistava osa (kiire rikastumine ja sotsiaalmeedia), millega aga vaikimisi kaasatakse ka minevik, sest muidu kaoks taolistelt rõhutustelt igasugune tähendus.
Niisiis võiks kogu seda esimest, reaalselt aset leidnud sündmuse probleemipundart lahti harutades öelda, et selle probleemi tuuma moodustab küsimus, kuidas leida tasakaal konstitueeritud mineviku ja lahustunud oleviku vahel.
Nüüd tahakski välja pakkuda ühe võimaluse nimetatud probleemi käsitlemiseks, mis pakub end välja eespool mainitud väljamõeldud loos. Lühidalt öeldes on trikk selles, et mitte tänast päeva ei peaks sobitama minevikuvarjudega, vaid hoopis minevikku ennast võiks valgustada uutmoodi nurga alt, mis ammustele sündmustele ka uutmoodi varjud suudab luua. Jääme pealegi selle metafoori juurde.
Noid uutmoodi minevikuvarje nägime mõned päevad tagasi ilmunud jalgpalli kultuuriajakirja 11 Freunde numbris, kus peatoimetaja Philipp Köster esitles minevikku kuuluvaid jalgpallisündmusi viisil, nagu seda võinuks teha toonased asjaosalised juhul, kui nende käsutuses olnuks tänapäevased tehnoloogiavidinad. Omal ajal suurt tähelepanu pälvinud lood, mis tarbijani peamiselt leheveergude kaudu jõudsid, on 11 Freunde kujundatuna paigutatud erinevatele sotsiaalmeedia platvormidele.
Sellisena nähtud minevik paneb idanema mõtte, et Köster ei paku mitte üksnes lõbusat vahelugemist, vaid sisendab veendumust, et küllap oleks inimesed ka toona oma elu ja tegemisi jaganud täpselt niisama intensiivselt nagu tänagi ehk teisisõnu, just sellise intensiivsusega nagu nende isiklik sisemine mina nõudnud oleks.
Ma teen nüüd kaht ajakirjanduslikku lugu (Brügelmann ja Köster) omavahel sidudes üldistuse, nimetades nende mõlema loomise meetodeid ilukirjanduslikuks, mille üks väärtustest tuleneb selle loojale antavast vabadusest kujundada oma tegelasi ning nende poolt täidetava ruumi ja aja loomisel just sellist sõnavara, tekstirütmi ja mõttetihedust, nagu kirjutaja võimed parasjagu lubavad.
Sellisena mõistetuna seisneb Kösteri pingutuse väärtus tema töö veenmisjõus. Sellest tööst oleks kasulik kaasa võtta teadmine, et kui taolisi minevikku tiritavaid võrdlusi teha, nagu Brügelmann seda tegi, tuleb tähelepanelikult jälgida, et vorm ja sisu omavahel segamini ei läheks.
Kuigi tänasel päeval liigub informatsioon kordades kiiremini ning jõuab ka kordades enamate inimesteni, ei tähenda see ometi, et liikumiskiirus kriitilisel määral info sisule mõju suudaks avaldaks. Klose või musta-töö-tegijate ajaga võrreldes pole muutunud mitte niivõrd jalgpallurid, vaid nende võimalused oma mina nähtavaks tuua. Ärplemisproffi termin on vormi, mitte niivõrd selle vormi sisu kaastulem ning kuna muutnud on vorm, siis kellegi konkreetse inimese vastutusele võtmine näib omajagu ülekohtune.
Ei hakka vaidlema, et Brügelmanni seisukohad võivad endas kanda kõrgeid moraalinõudeid, kuid raamid, millele need nõudmised ehitatud on, on silmnähtavalt nõrgad. Isegi mitte niivõrd nõrgad, kuivõrd ajutised. Kui Brügelmann heidab Sanchole ette tolle vastuollu minekut Dortmundi töölisklassi vaimuga, siis peaks ta sellesama teema üles kaevama alati, kui klubi uute mängijate ostuks kümnetesse miljonitesse ulatuvaid väljaminekuid teeb, ning noist omakorda miljonäre toodab, nagu inglane Hughes kavalalt märkis.
Aga seda Brügelmann, ja loomulikult ajakirjandus tervikuna, ei tee. Ja kuidas see olekski võimalik, sest Dortmund on Saksamaa tippklubi, kelle ambitsiooniks ka Euroopas tippu kuuluda. Kümnete miljonite kulutamine on miinimum, et selles trallis üldse oleks võimalik kaasa lüüa.
Brügelmanni seisukoha suurim häda seisneb aga selles, et see toodab liiga suures koguses kommunikatsioonimüra, kulutab liiga palju aega ja ruumi ning raiskab liiga palju mõtteressurssi. Just selle taustal võimendub ka Kösteri leidlikkus, ja seda hoolimata faktist, et tema töö tõepoolest vaid väljamõeldis oli.
