Pealkirjas esitatud küsimus pole jätk lamedale anekdoodile, vaid tõsine murekoht ajastul, mil panustada saab peaaegu kõigele ja sellega kaasnevad ka ebameeldivad ahvatlused. Mis on kokkuleppemäng? Aga selle katse? Kas panusteraha tuleks spordist üldse minema lüüa või kasutada seda enda hüvanguks?

Tallinnas Eesti Antidopingu ja Spordieetika Sihtasutuse korraldatud mitmepäevane seminar IntegriSport lõppes vestlusringiga, kus osalesid Eesti Jalgpalli Liidu arendusdirektori Mihkel Uibolehe modereerimisel kauaaegne võrkpallikoondislane Kert Toobal, käsipallitreener Martin Noodla, Inglismaalt külla sõitnud eksjalgpallur ja kihlveopettuste korraldamise eest trellide taga istunud Moses Swaibu ning e-spordi võistkonna sYnck Cs:go mentor Hannes Stalde.

• Aasia sündikaat röövis tuleviku, tütar murdis südame: kihlveopettuse eest vanglas istunud Inglismaa jalgpallur käis Eestis hoiatusretkel

Esmalt räägiti, millised kokkupuuted on kellelgi kokkuleppemängudega olnud. Selgus, et suurem või väiksem seos on ette näidata kõigil, kuid alade eripäradest tulenevalt on näitedki erinevad.

Martin Noodla: Kolm-neli aastat tagasi sain meeste koondise valikmängu eel venekeelse kõne. Hakati vaikselt suunama, kas saaks mingeid asju arutada. Kumbki midagi täpset ei öelnud, aga kohe oli selge, millest jutt. Mõtlesin kõne käigus, et oleks huvitav teada, kui kaugele sellega saab jõuda. Teisalt – kui keegi seda nüüd lindistab, kuidas ma selgitan, et üritasin kaasa mängida? Ütlesin siis lõpuks, et kui teil on mingi vahva plaan, võite otse alaliitu helistada. Selle peale kõne muidugi lõppes. Võtsin ise liiduga ühendust, sealt läks jutt edasi kuhu vaja.

Tõenäosus, et meiega mingeid asju aetakse, on siiski väike, sest summad pole nii atraktiivsed kui jalgpallis. Kuid töötan praegu ise Audenteses, kus korraldame varajasi koolitusi spordi kõrval ka muu eluga hakkama saamiseks.

Käsipallis on küll olnud mõni kahtlus näiteks mängu ajal live-ülekande tegemisest Aasia suunal, millele on ametlikult reageeritud. Ka minu kirjeldatud juhtumist läks info kohe edasi meeste koondise mängijatele.

On olnud näiteid, et keegi pani viis eurot täpselt õigele väravate vahele. Kohe lennati peale: mis teil toimub? Või näide Soomest – mängija isa oli oli pannud panuse tulemusele, mängida oli 10 sekundit ja seis oli täpselt see, mida vaja. Tema enda poeg läks ja viskas palli väravasse, isal läks suur summa kaotsi. Aga oleks poeg teadnud, et isa pani panuse, mis siis oleks saanud? Selliseid olukordi libastumiseks on nii palju.

This is a must-see action! Four blocks in one rally for Estonian setter Kert Toobal in the #EuroLeagueM matchup with @belreddragons, and the last one wins the point for @vollekoondis! #Volleyball pic.twitter.com/NXuo5SzNIl

— European Volleyball (@CEVolleyball) May 25, 2018

Liigades pole ma 20-aastase profikarjääri jooksul mingit ohtude kohta käivat koolistust saanud, aga rahvusvahelise alaliidu videopõhine platvorm on küll, mis tuleb läbida, et saaksid koondise eest mängida. Eesti alaliidus rakendame seda meistri- ja esiliigas, järgmine samm peab olema noorteni minek.

Sportlased on üsna kaitsetud, igal hetkel võib keegi läheneda. Kui oled valmis kaasa mõtlema ja kaasa rääkima, võib see juhtuda. Võimalus on ju panustada amatöörtasemel olevatele mängudele, seal juhtuvad sellised asjad lihtsamalt. Õnneks liigume sinnapoole, et on võimalused ja kohad, kuhu teavitus saata. See on väga suur algus, sest infot tuleb jagada palju ja mida nooremalt, seda enam see kinnistub.

Aga kindlasti on see ebamugav teema. Oled sa pealekaebaja? Vaadatakse sind imelikult? Kui kaugele ulatuvad juured ja kui tumeda taustaga on inimesed, kes sulle lähenevad? Võib juhtuda, et kardad iseenda ja lähedaste pärast. Seetõttu peab olema võimalus jääda ka vihjet andes lõpuni anonüümseks – peaasi et info välja läheb. Kui tekib neid näiteid, et mingi infoga on kuskile mindud ja sellega mingi olukord lahendatud, siis tekib julgust kindlasti ka aina rohkem."

Moraal ja väärtused mängivad nii olulist rolli, need tulevad aga keskkonnast. Panustamise eest mängukeelu saanud Ivan Toneyt õpetati, aga ta oli hakanud panustama juba varem, enne Premier League’i jõudmist. Pole mõtet nädalas 100 000 naela teenivale mehele rääkida, mida ta tohib teha ja mida mitte.

Minuga tulid karjääri jooksul rääkima inimesed Venemaalt, Aasiast ja Singapurist. Aasias on see kõik osa kultuurist – seal on see nagu religioon. Seetõttu ka ähvardatakse, et kui sa ei osale, siis on sellel tagajärjed. Ning vahel peab kriminaali püüdmiseks mõtlema nagu kriminaal. Kumb on tõhusam: kas ma annan kümnele mängijale 100 eurot või ühele 1000? Minu juhtumi puhul oli tegu niivõrd uue tegevusega ja seetõttu pakuti esialgu kõigile palju raha. Kuid ajaga summad aina langesid, sest üha rohkem inimesi oli sellesse kaasatud."

Hannes Stalde: "E-sport on elektrooniline ja paraku on seal kriminaalide jaoks kõik palju lihtsam. Et saaksid võistlustel osaleda, ei pea sa olema proff, vaid võid sõpradega lihtsalt olla kuskile jõudnud. Pettus võib seega alata täiesti rohujuuretasandilt. Tihti pole neil mingit organisatsiooni ega kuritegevust taga, lihtsalt mingid mängijad tahavad teenida rohkem raha.

Igal profimängijal on vähemalt karistus pettuste eest lepingus sees, aga teiste jaoks ei ole mingit regulatsiooni. E-spordis võib olla ühes kuus 30-40 mängu ja seda statistikat omada, mis mäng on ära antud, on väga keeruline – mõnes mõttes on see puder ja kapsad. Teadaolevalt pole eestlased seni pettustes osalenud ja meil on seis suhteliselt ohutu, sest tasemel, kus saab panustada, on meie sportlasi alla kümne. Kuid riiklikul tasandil pole meil olnud ühtegi koostööallikat ega ka koolitust läbitud. Rahvusvahelisel tasandil on alaliit, aga seal on taga pigem kahtlane Araabia raha, nii et ..."

Mida arvata kihlveoettevõtete reklaamirahast spordis, mis on ülilaialt levinud?

Stalde: "Kontorid on e-spordis suurimate sponsorite seas. Kokkuvõttes on see nii hea kui ka halb, sest annab noortele palju võimalusi, aga riskid jäävad. Eks kontorite raha on sisuliselt nagu tulirelv – kui oskad kasutada, siis väga tore, aga sellega saab ka elu võtta."

Noodla: "Minu telefoninumber on avalik ehk kui keegi tahab meid toetada, siis palun! Nali naljaks, küsimus on regulatsioonides. Eesti riiklik toetus on tihti nii ja naa, erasponsorite toetus on samuti tehtud keeruliseks. Kui need kontorid on niikuinii olemas, võiks sealt heas mõttes ka midagi tagasi tulla. Muidugi peab ta olema reguleeritud iga ala sees ja kogu seda infot tuleb varakult jagada."

Toobal: "Olen nõus, et raha on vähe ja need firmad seda raha sporti toovad. Inimesed on kihla vedanud sajandeid ja veavad edasi igal juhul. Regulatsioonid olgu paigas – kui see info jõuab hommikust õhtuni sportlasteni, mis on lubatud ja mis mitte, siis pole ka probleemi. Aga probleem algab sealt, kui enam ei mängita võidule."

Kuivõrd on üldse võistkonnaspordis võimalik, et mõni üksik mängija annab nii-öelda mängu ära, nii et treenergi ei saa kõrvalt aru?

Swaibu: Minu näite puhul piisas ühele inimesele raha andmisest. Inimesed arvavad, et tulemustega manipuleerimise alla läheb vaid kaotamine. Aga sageli tahetakse hoopis võitu või viiki. Veel üks näide: kui olen poolkaitsja, siis piisab kellegi mahatõmbamisest karistusalas ja saangi kollase, mida vaja oli. Vahel on tulemusega manipuleerija pälvinud lõpuks isegi mängu parima auhinna, sest panuseid saab panna minutitele, olukordadele, millele tahes.

Väga raske on sellistele pettustele jälile saada. Kaitsjana piisab vaid, kui jään ründajast valele poole ja seda on palja silmaga võimatu tavalisest kaitsja eksimusest eristada. Manipuleerijatel on mängijate kohta palju-palju rohkem infot kui me arvame. Sinuga ei võeta ühendust niisama, sinu kohta on ülima tõenäosusega juba mingi profiil olemas – kuidas sulle läheneda, kuidas usaldust üles ehitada."

“In short, football players at all levels of the game remain the most targeted and the most vulnerable to criminal approaches”.#betting #football #reform pic.twitter.com/EQdUAK2zbE

— Moses Swaibu (@MosesSwaibu) November 29, 2022

Mihkel Uiboleht: "Lisan vahele, et Eestis on jalgpalli puhul olnud pettusega seotud näiteks 8 mängijat 11st, aga on olnud ka üksainus – ja ka selle ühe keskkaitsja puhul lõppes mäng nii nagu sooviti. Samas treener teda välja ei vahetanud,sest nii ilmselge see tegutsemine ka polnud."

Noodla: "Päris lõbus fantaasiavoor! Mina ütlen, et üks inimene mängu otsustada ei saa. Ka treenerina ma ei saa ju panna varumehi lihtsalt sisse, peaksin ikkagi jagama infot mängijatega. See peab siis olema korralik näitemäng, mille eest võiks juba suurema piletiraha ka võtta ... Tõenäoliselt sellist šõud korraldada väikese raha eest ei saa ja suure rahaga oleks juba kahtlane."

Uiboleht: "Ühes klubis toimus aastatel 2007-14 järjepidevalt pettusi. Vestlesime küll korduvalt klubi juhi – endise mängija ja treeneriga –, näitasime talle raporteid ja videoklippe, aga ta täitsa siiralt ei uskunud meid. "Pole võimalik, need on minu poisid, mina olen nad üles kasvatanud!" Usk oli suur, et "minu omad mind ei reeda". Kui lõpuks tuli kriminaalasi, selgus, et klubijuht ise polnud seotud, aga kui paberid olid laual, varises tema elust suur tükk kokku."

Stalde: "E-sporti ei mängita üldiselt nii suure võistkonnaga, meil on tiimis enamasti kuni viis inimest. Ja panustada saab väga paljudele asjadele. Kujutage ette, kui jalgpallis saaks panustada esimesele mehele, kes kukub või teist puudutab? Kuid treener võiks siiski pigem pettusest aru saada, sest nad on enamasti ise kogemusega mängijad. Selle näeb ju ära, kas näiteks muidu rahulik mängija muutub agressiivseks."

Kas panustamist ei võiks siis lihtsalt ära keelata, nagu mõnel pool on pakutud?

Uiboleht: "Mõnes riigis kehtib kihlveoõigus, mis on olemuselt sama nagu audiovisuaalse teose õigus. Aga praegu saab suvaline kontor su võistluse üles panna sinult küsimata. Kui see nõue oleks olemas, siis saaksime kontoritelt võib-olla otse raha tagasi, mitte ainult toetuste kaudu."

Stalde: "Ärakeelamine ei tooks tulu, inimesed tahavad ikka vaadatavat mängu endale põnevamaks teha ja see ju panustamise mõte ongi. Suurem osa e-spordi ettevõtteid täidavad suure osa eelarvest sealt tuleva rahaga."

Noodla: "Me ju tahame, et meie alad areneksid. Läbi panustamise tekitame ka lisaatraktiivsust. Karta on, et keelamisel nihkuks probleem kuskile mujale. Kasutame parem seda mõistlikult reguleerides enda jaoks ära, siis on asjal mõtet."

Toobal: "Ajaloos on paljusid asju püütud ära keelata, tavaliselt see väga hästi ei lõpe. Kihla veetakse ikka. Aga sinisilmsena: kui saaksime panustada ainult võidule, siis ehk ei juhtuks nii palju halbu asju."

How did a promising young pro get involved in match-fixing?

Please read this extraordinary interview with @MosesSwaibu on his time in prison, why he did it, how the scam worked - and his new life trying to stop others doing the same.@TheAthleticFC https://t.co/I95xePFJ8p

— Daniel Taylor (@DTathletic) January 12, 2023

Swaibu: "Olen nõus, et ära keelata panustamist ei saa. Öeldakse, et võidu ja kaotuse vahel on peen piir, aga sama on panustamise ja mittepanustamise vahel. Mõneti on lugu sama nagu suitsu või alkoholiga – sa tead, et see on halb, aga, vahel tahad pärast tööpäeva ühe joogi võtta ja sellest ei juhtu veel midagi."

Saalist võttis sõna ka EADSE juhatuse liiga Henn Vallimäe, kes küsis vestlusringis osalejatelt järgmist: kuidas on lood siseinfo jagamisega, mis on reeglite järgi samuti keelatud?

Uiboleht: "Neid näiteid on väga palju. Kes teil mängib, kes vormis on, mis plaaniga lähete? Mängijad räägivad sellest omavahel ikka, aga kust läheb piir? Jalgpallis oli üks aastatetagune juhtum, kus kõrgliiga mängija arutas esiliiga mängijaga eesootava kohtumise üle ja ütles siis: ma siin mõtlen, kas panen teie peale raha või ei! Seminaridel räägime, et selline info peab jääma võistkonna sisse.

Või veel üks näide – panustada saab ka II liiga mängudele. Ühel võistkonnal oli päev varem kõva pidu ning järgmiseks päevaks võistkonna kokkusaamisega oli raskusi. Kes olid sellel peol, teadsid seda ja panid panuseid. Ühel kontoril seda infot polnud ja nad said mitu tuhat eurot kahju. Pöörduti minu poole kahtlusega, ega kuskil pole salaja midagi tehtud. Kuid ütlesin, et oli avalik joomine – see on kokkuvõttes teie äririsk."

Stalde: "E-spordis on minu meelest siseinfo liikumine kergem. Läbi neti on ju lihtne jälgida meeskonna tulemusi. Ja kui on kuskilt mingit draamat tulemas, siis väikeses kommuunis seda teatakse. Hiljuti oli juhus, kus profitaseme meeskonnas müüdi üks viiest mängijast ära. Nende jaoks oli liigakoht garanteeritud, midagi enam muutuda ei saanud. Mänedžer kirjutas Twitteris, et üks mees läks ära, asemele ma kedagi ei leia, soovitan mitte meie peale panustada. Mis juhtus? Panustati meeletult, sadades tuhandetes eurodes! Õnneks on kontoritel võimalus mäng ka poole pealt sulgeda ja Twitterit lugedes seda tehtigi."

View this post on Instagram

A post shared by sYnck (@synckesports)

Noodla: "Koondisetsükli eel annad ju kasvõi pressile info. Olgu, see jutt on sageli mull ka, kõike ei saa detailselt rääkida. Aga kui on selge, et mees on vigastatud, siis on ju näha, et teda pole. Üks meie treener ütleb näiteks alati mängu eel, et neil on kõik hästi, teised samas räägivad, et kõik on kehvasti. Elame ajastus, kus on võimalik info kätte saada, mingeid saladusi on raske hoida."

Toobal: "Kindlasti on siseinfo võimas relv. Seda on kaevatud, minultki küsitud. Ühel hetkel tekkis hästi palju internetimänedžere, kellel mingit litsentsi polnud, aga kes hakkasid võtma ühendust, et tead, siin ja seal liigas ollakse sinust huvitatud. Edasi läks jutt aga nii: kuidas läheb, kas kõik on terved ... Peame kindlalt ütlema, et siseinfo edastamine on halb, seda ei tohi teha. Aga kui seda punaselt kirja ei pane, võetakse neid jutte kui sõpruskonna vahelist lõõpi."