Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK) teatas üle-eelmisel nädalal, et vaatamata jätkuvale agressioonile Ukrainas ei sulge nad Venemaa sportlaste ees ust Pariisi suveolümpiamängudele. Selle valguses on paslik vaadata üle olukord jalgpallis – millal ja milliseid otsuseid tuleb Venemaa suhtes teha?

Praeguse seisuga on Venemaa koondised ja klubid rahvusvahelisest jalgpallist eemaldatud. Vastava otsuse tegid FIFA ja UEFA juhatused 2022. aasta 28. veebruaril ehk neli päeva pärast sõja algust. Sellega eemaldati Venemaa klubid tol hetkel käimas olnud eurosarjadest, meeste A-koondis MM-valiksarjast ja kõik muud koondised kõigilt rahvusvahelistelt võistlustelt.

Hoiak on püsinud muutumatuna. Venemaa klubisid ei kaasatud hooaja 2022-23 eurosarjadesse. Naiskond eemaldati mulluselt EM-finaalturniirilt, meeskonda ei loositud osalema märtsi lõpus algavas EM-valiksarjas, mis tähendab, et Venemaa meeste A-koondise pole võimalik kvalifitseeruda 2024. aasta EM-finaalturniirile.

Samal suvel toimuvatel Pariisi suveolümpiamängudel on Venemaa sportlased aga praeguse seisuga platsis. Tõsi, väikeses koosseisus ja neutraalse lipu all nagu Pyeongchangis, Tokyos ja Pekingis, kus nad kandsid kollektiivselt dopingukaristust, aga ikkagi kohal.

Jalgpallis küll mitte, sest kvalifitseerumiseks peaksid nad osalema tänavusel noormeeste U21 EM-il või järgmise aasta naiste Rahvuste liiga finaalturniiril. Venemaa rahvusvahelisest jalgpallist eemaldamine hõlmas aga, nagu öeldud, kõiki koondiseid ehk U21 meeskond diskvalifitseeriti EM-valiksarjast ning naiste koondist ei loositud Rahvuste liigasse. Seega Venemaa jalgpallureid Pariisis ei näe.

Spordialasid, kus Venemaa sportlaste olümpiamängudel osalemine on juba praeguse seisuga välistatud, leiab veel. Põhjuseks kas juba ilma nendeta käivitunud kvalifikatsiooniperiood (enamasti võistkondlikel pallimängualadel) või rahvusvahelise alaliidu põhimõttekindel hoiak (näiteks on seni sellega silma paistnud Sebastian Coe juhitud Rahvusvahelise Kergejõustikuliit).

ROK-i otsus pälvis Läänes kiiresti rohkesti kriitikat. Ning mitte ainult poliitilisel tasandil, vaid ka spordirahva sees. Näiteks Eesti Olümpiakomitee president Urmas Sõõrumaa ütles nädala alguses pärast Ukraina kolleegi Vadym Guttsaidiga peetud videokoosolekut: "

"Sportlased on oma riigi saadikud. Suurem osa Venemaa tippsportlastest on Venemaa armee ohvitserid, kelle relvavennad tapavad ja vägistavad süütuid inimesi. Kas tõesti laseme Vene ohvitserid Pariisi? /…/ Spordijuhid ja sportlased teevad praegusel hetkel endast kõik, et Venemaa ja Valgevene sportlaste pääs rahvusvahelistele võistlustele jääks suletuks."

Venemaa ja Valgevene sportlaste rahvusvahelisele areenile naasmist lubamatuks pidava avalduse tegi ka EOK Sportlaskomisjon. Nädala alguses avaldasid samasisulise pöördumise ajalooliselt tihedat koostööd teinud viie Põhjamaa (Soome, Rootsi, Norra, Taani, Island) olümpiakomiteed. Muidugi on samal seisukohal ka Ukraina spordikuulsused, näiteks tennisist Elina Svitolina (OM-pronks 2021) ja endine poksija Wladimir Klitschko (OM-kuld 1996).

Vastutustundliku sportlased ja spordiametnikud pole selles võitluses üksinda, vaid nendega on samas paadis ka paljud Lääne poliitilised liidrid.

Otsa tegi lahti Ukraina president Volodõmõr Zelenski, kes nentis, et on ROK-i presidendi Thomas Bachiga pärast sõja algust mitu korda vestelnud, aga pole temalt kordagi kuulnud selget sõnumit, kuidas sakslane kavatseb kaitsta sporti sõjapropaganda võimaldajaks saamise eest olukorras, kus Venemaa sportlastel lubatakse rahvusvahelistele võistlustele naasta. "Ilmselgelt on iga neutraalne lipp Venemaa sportlase juures täis vereplekke," lausus president Zelenski.

Against the backdrop of continued Russian aggression and devastating war crimes, the IOC is “exploring ways” to permit Russian athletes to participate in the Paris Olympics. We urge partners to join our marathon of honesty, counter these efforts, and protect the Olympic Charter. pic.twitter.com/JlFT49hO5K

— Володимир Зеленський (@ZelenskyyUa) February 8, 2023

Neljapäeval avaldas Zelenski oma Twitteri-kontol video, kus näitlikustas Venemaa agressiooni poolt Ukraina rahvale ja sportlastele põhjustatud kannatusi ning Venemaa meetodeid tippspordi sõjapropagandana kasutamisel. "Innustame oma partnereid ühinema aususe maratoniga, et seista neile püüdlustele vastu ja kaitsta olümpiahartat," kirjutas Zelenski.

Kaja Kallas nimetas ROK-i otsust silmakirjalikuks, selgrootuks ja ukrainlasi mõnitavaks

Eesti peaminister Kaja Kallas kirjutas sel teemal oma Facebooki-lehel kaks päeva pärast ROK-i otsust: "Venemaa ja Valgevene sportlaste lubamine rahvusvahelistel võistlustel, k.a. olümpiamängudel osaleda, on mitte ainult silmakirjalik ja selgrootu. See on kõigi nende kümnete tuhandete ukrainlaste otsene mõnitamine, kes on oma elu pidanud jätma kõige rängemas inimsusevastases kuriteos, mida Euroopa pärast Teise maailmasõja lõppu on kogenud," kirjutas peaminister Kallas.

Järgmise aasta suveolümpiamänge võõrustava Pariisi linnapea Anne Hidalgo külastas neljapäeval Kiievit ja teatas: "Tahan jagada teiega oma veendumust ja soovi: kuniks Venemaa teid pommitab, hävitades tsiviilelanikkonda ja taristut, kuniks Venemaa sõjavägi okupeerib Ukraina territooriumit, ei taha ma Venemaa sportlasi võistlemas näha. See on minu veendumus linnapea, poliitilise liidri ja Euroopa naisena. Mul pole mingit kahtlust, et Rahvusvaheline Olümpiakomitee suudab seda seisukohta toetada."

Reedel toimus 35 Lääneriigi spordivaldkonna eest vastutavate ministrite kohtumine, mille tulemusel on uue nädala alguses oodata nende ühisavaldust. Kindel on, et poliitiline surve ROK-ile on harukordselt tugev. Ei Pekingi taliolümpia ega Katari jalgpalli MM-i puhul midagi säärast ei nähtud. Aga toona ei olnud tegu ka vallutussõja ja sõjakuritegudega.

Lääne poliitilisel tasandil pole aga võimalik kellegi olümpiamängudel osalemise üle otsustada, sest õigusriigis kuulub see otsus riiklikele olümpiakomiteedele. Tõsi, riikidel on võimalik keelduda viisade väljastamisest (näiteks Eesti ei lubanud 2022. aastal Venemaa sportlasi riiki ei Rally Estoniaks ega WTA Tallinna turniiriks). Kõige tõhusam võti peitub aga rahvusvaheliste spordialaliitude valduses, kel on võimalik otsustada Venemaa (ja Valgevene) sportlasi areenile mitte lubada.

Näiteks Rahvusvaheline Suusaliit (FIS) ja Rahvusvaheline Laskesuusaliit (IBU) pole kohe pärast sõja algust langetatud otsust Venemaa ja Valgevene sportlaste kõrvaldamise kohta ümber vaadanud, vaid jäänud endale väga kindlaks. Tänavused MK-sarjad ja MM-id toimuvad ilma nende riikide esindajateta ning spordialade sees valitseb suur konsensus, et just nii on ainuõige.

Jalgpalli otsused: eurosarjad 2023-24 ja Rahvuste liiga 2024

ROK pole oma otsust aga ümber vaadanud ja vaevalt nad seda ka teevad. Olümpiavõitja Gerd Kanter osales eelmisel nädala Euroopa Olümpiakomiteede sportlaskomisjoni esindajana koosolekul, kus pidi kuulama Bachi etteheiteid, et ta on "oma riigi või valitsuse käepikendus". Postimehele antud intervjuu lõpetuseks nentis Kanter: "Kahjuks pean tõdema, et mingil kujul venelased kindlasti osalevad Pariisi mängudel.

Aga nagu öeldud, väga palju sõltub rahvusvahelistest alaliitudest ning jalgpalli juhtorganisatsioonid FIFA ja UEFA on maailma mõjukaimad, sest jalgpall on maailma populaarseim ja mõjukaim spordiala. Seega milliseid otsuseid peab jalgpall lähiajal Venemaa suhtes langetama?

Mõistlik on vaadata eraldi klubi- ja koondisetasandit, sest need toimetavad eraldi kalendrite alusel. Venemaa naiskonda pole praeguse seisuga veel ametlikult kõrvale jäetud tänavu sügisel algava esimese naiste Rahvuste liiga turniirist. Otsusega UEFA pikalt oodata ei saa, sest 2. mail loositakse Euroopa naiskonnad alagruppidesse. Lähema paari kuu jooksul peab UEFA tegema otsuse ka eurosarjahooaja 2023-24 kohta, sest Venemaa mitteosalemine muudab eelringides osalejate jaotust.

Praegu pole olnud kuulda indikatsioone, et UEFA oleks status quo'd muutmas, aga ilmselgelt muutis ROK-i otsus selle juriidiliselt hõlpsamaks. Uks on nüüd lahti. Samas saadakse ka UEFA peakorteris Nyonis ilmselt ikkagi aru, milliseid tohutuid praktilisi takistusi Venemaa klubide eurosarjas osalemine kaasa tooks. Märksõnadeks boikotid, viisakeelud ja võimatud turvaoperatsioonid. Ning oluline on meenutada, et selles kõiges oleks süüdlasi ainult üks – Venemaa ise.

Venemaa meeste koondise lähitulevik on selge – seda pole. Et märtsis algavas EM-valiksarjas Venemaa ei osale, on järgmine koondistele mõeldud võistlus, kus nad teoreetiliselt osaleda saavad, 2024. aasta sügisel algav Rahvuste liiga, mille alagruppide loosimine peaks toimuma tänavu detsembris.

FIFA oleks Venemaa suhtes ilmselt (oluliselt) leebem kui UEFA, aga Euroopas toimuva osas on jäme ots UEFA käes. Aastavahetuse kandis räägiti, et Venemaa võib avaldada soovi liikuda Euroopast Aasia konföderatsiooni, aga lõpuks mingit säärast sammu ei astutud. Ilmselgelt oleks see Venemaa jaoks vastumeelne, sest Aasia jalgpallimaailm on glamuurse Euroopaga võrreldes perifeeria.

Seega vähemalt lähiajal on Venemaa rahvusvahelisse jalgpalli lubamise või mittelubamise võtmed UEFA käes.

Every athlete of the russian Olympic team is an individual promoter of these: pic.twitter.com/WtpuzAfdoi

— Defense of Ukraine (@DefenceU) February 2, 2023