Käes on kevad ja Nerazzurri seis on sant. Viiest viimasest mängust on saadud üks hädine viik, ülejäänud neli on kaotatud. "Raske, peaaegu võimatu on ette kujutada, et Simone Inzaghi võiks uuel hooajal Interi peatreenerina jätkata. Kui ta just ei võida Meistrite liigat, mis tundub hetkel utoopiana," kirjutab Gazzetta Dello Sport.

Inzaghi töökoht ripub tõepoolest juuksekarva otsas. Inter on tiitli suunas marssivat Napolit pikalt pinge all hoidnud, aga siis murdunud ja langenud tabelis suisa kuuendaks. Väravaid ei tule, mäng on ühekülgne, Itaalia halastamatu jalgpalliajakirjandus materdab Inzaghit igapäevaselt. Ta ei roteeri piisavalt, tal puudub plaan B, tema meeskond ründab liialt äärte kaudu. Ja üleüldse, miks ei toonud ta eelmisel suvel meeskonda Paulo Dybalat, kui selleks võimalus tekkis?

On aprilli keskpaik, aasta 2023.

Täpselt aasta aega hiljem ei ela Inter utoopias, vaid võidab 2024. aasta 22. aprilli õhtul viis vooru enne hooaja lõppu klubi ajaloo 20. Scudetto. Rohkem on neid vaid Juventusel. Seda tehakse kõige magusamal võimalikul moel, mida üks interista võib ette kujutada – San Sirol, derbis Milani vastu.

18. minutil põrutab Francesco Acerbi väravaesiselt peaga 1:0, kohe teise poolaja alguses teeb Marcus Thuram võimsa soolo järel 2:0. Milan ärkab veel lõpu eel ja lööb ühe värava tagasi, viimastel minutitel korjatakse rüseluste eest kahe meeskonna peale kolm punast kaarti, aga see ei muuda enam midagi. Esmaspäeva õhtu San Sirol kuulub Interile.

Kust ja miks leidis Inter aasta tagasi äkitselt edu võtme? Mõistagi ei muuda saatuse kulgu hetkega, see on pika töö tulemus. Hooaeg lõpetati kaheksast mängust seitsme võiduga ja jäädi alla vaid värskele meistrile Napolile, seejuures löödi nende kaheksa mänguga 23 väravat ehk ligi kolmandik kogu hooaja saldost. 2023. aasta 23. aprillist praeguseni kestab seeria, mis saab täna sümboolselt aastaseks – Inter on tol päeval Empoli üle saadud 3:0 võidust alates löönud vähemalt ühe värava igas Serie A mängus. 41 korda järjest.

Inter have won six consecutive games against Milan for the first time ever:

◉ Milan 0-3 Inter
◉ Inter 1-0 Milan
◉ Milan 0-2 Inter
◉ Inter 1-0 Milan
◉ Inter 5-1 Milan
◉ Milan 1-2 Inter

And it's also the first time in Serie A history the title has been won at the end of a… pic.twitter.com/3UOufE57G8

— Squawka (@Squawka) April 22, 2024

La Repubblica tõdes hiljuti, et Nerazzurri tegutseb sarnaselt 1970ndate aastate Hollandi koondisele, kes tegi Johan Cruyffi vedamisel tuntuks "totaalse jalgpalli". Inzaghi seab mängijatele mõistagi raamid, aga annab ka täpselt nii palju vabadust, et värav võib tulla kust tahes. Kuidas olla korraga rünnakul voolav ja kaitses agressiivne?

• Meister selgunud! Inter tõmbas Milano derbis pikema tiku ja koos sellega eriti magusa Scudetto

Inzaghi lemmikformatsioonis täidavad keskseid rolle kolm keskkaitsjat ja kaks ründajat. Maailmameister Lautaro Martinez on 23 väravaga kindlalt teel liiga parima väravaküti tiitli suunas, kuid tema ülesanded ulatuvad väravate löömisest palju kaugemale. Väga tihti vajub Lautaro madalale pallile vastu, meelitab sellega enamasti vastase keskkaitsja endaga kaasa ning vabastab ruumi, mida saavad rünnata Marcus Thuram, Nicolo Barella, Hakan Calhanoglu või Henrik Mhitarajan.

Trademark Lautaro Martinez. 🏆🇦🇷 pic.twitter.com/Vq0lduPEVy

— FIFA World Cup (@FIFAWorldCup) April 23, 2024

Vähemalt sama oluline roll on rünnaku ülesehituses keskkaitsjatel. Võib-olla kõige paremini sümboliseerib seda hiljutine 1:0 võit tänavuse üllataja Bologna üle – keerulises mängus jõuti läbimurdeni nii, et Alessandro Bastoni andis vasakult äärelt tsenderduse ja paremalt äärelt karistusalasse jooksnud Yann Bisseck lõi palli võrku. Kõlab nagu tavaline poolkiire vasturünnak? Jah, kuid Bastoni ja Bisseck on Interi keskkaitsjad ...

Tegu on taktikaga, mille vastu pole Serie A-s tänavu naljalt rohtu leitud. Inzaghi on pannud nii palju rõhku mängijate oskusele väljakul vaba ruumi leida, avaneda ja sööta, et vastane jookseb sageli suure osa mängust palli järel. Kui ruumi pole äärel, peab see tekkima keskväljal ning vastupidi; kiire üleminek rünnakule on alati pallikõigutamisele eelistatud. Ja isegi siis, kui kiire rünnak on võimatu, suudavad Interi mehed paari-kolme turvalisema sööduga väljakul vaba tsooni taas üles leida. Ühelt poolt julgus ja teisalt distsipliin, õigemini nende tasakaal, moodustavad Inzaghi filosoofia suurimad tugisambad.

Näpukaid tuleb sisse, aga idee on paigas

153 liigamängu, 102 võitu. Selline on Inzaghi saldo Interi tüüri juures ja paremat pole ette näidata ühelgi peatreeneril, kes on klubi pika ajaloo jooksul vähemalt ühe aasta ametis olnud. Gazzetta dello Spordi ennustatud utoopiagi sai mullu kevadel peaaegu tõeks, ent Meistrite liiga finaalis olid Pep Guardiola ja Manchester City siiski napilt paremad.

See kaotus rõhutab, et Inzaghi pole eksimatu. Tänavu langeti Meistrite liigast juba kaheksandikfinaalis, kus kodune avamäng Atletico Madridi vastu võideti ja teist mindi võõrsil juhtima. Kuid Atletico vastas kohe, viigistas passiivseks muutunud Interi vastu lõpu eel ja pani penaltiseerias oma tahtmise maksma. Kui tavaliselt lendavad süüdistused liialt kaitsvas mängus Diego Simeone suunas, siis nüüd "suutis" Inzaghi ta selles vallas üle trumbata.

Teisalt ei tähenda Serie A ülekaalukalt parim rünnak (79 väravat lähima jälitaja Milani 64 vastu), et Inter ei oleks võinud Meistrite liigas kaitsele rõhuda. Seekord ei läinud lihtsalt õnneks, eriti kui arvestada, et kordusmängu lõpuhetkedel lasti luhta kaks väga head võimalust võiduvärava löömiseks. "Rünnak võidab mänge, kaitse tiitleid" on igivana tarkus, mis ikka ja jälle kinnitust saab – eelmainitud 41-mängulise resultatiivse seeria sisse mahub värsketel Itaalia meistritel koguni 23 nullimängu. Sel hooajal on enda võrku lubatud vaid 18 palli, teist kohta jagavad 26 sisselastud väravaga Bologna ja Juventus.

Francesco Acerbi's goal that will go down in @Inter_en history: #INTERGALACTIC⭐⭐ pic.twitter.com/FYGlj4sKBs

— Lega Serie A (@SerieA_EN) April 23, 2024

Inzaghi õpib vigadest. Varasematel aastatel kippus ta kollase kaardiga mängijaid varakult välja vahetama, ei vangerdanud kuigivõrd algkoosseisuga, tegi positsiooniliselt vaid üks-ühele vahetusi ja jäi hätta soovitud intensiivsuse pideva hoidmisega. Kuid praegune meeskond usub vankumatult tema plaani. Jah, Itaalia tippklubina on Interi mängijatevalik mõistagi eeskujulik, kuid mitte märkimisväärselt parem Milanist, Juventusest või tiitlikaitsjast Napolist. Vahe on juhendajas.

Ühe Inzaghi tugevusena ei saa jätta märkimata tema oskust meeskonnast maksimum välja pigistada. Mullu suvel lahkusid klubist suuresti rahalistel põhjustel võtmemängijad Andre Onana, Milan Škriniar, Romelu Lukaku ja Marcelo Brozovic. 2021. aastal Antonio Conte käe all liigatiitli võitnud meeskonna põhitegijatest on kolm aastat hiljem alles vaid Lautaro, Barella, Stefan de Vrij, Bastoni, Matteo Darmian ja Alexis Sanchez. See on uus meeskond. Simone Inzaghi meeskond.

Kui jäädi ilma Christian Eriksenist, leiti talle asendaja samast linnast, õigupoolest suisa samalt staadionilt. Milanist tasuta minema lastud Hakan Calhanoglu nihutati Interis veidi madalamasse rolli ning on seal arenenud Euroopa tippliigade üheks silmapaistvamaks keskväljamängijaks. "Olin koos naise, laste ja paari sõbraga kolmeks päevaks Ponzasse puhkama sõitnud. Aga lõpuks veetsin suurema osa ajast mitte perega, vaid Hakaniga telefonitsi juttu ajades. Mis teha, ta oli minu silmis selle jalgpalli jaoks, mida ma mängida tahan, ideaalne jalgpallur," meenutas Inzaghi hiljuti väljaandele Gazzetta dello Sport türklase saabumislugu.

Buongiornooo 🌟🌟🏆🖤💙 pic.twitter.com/JEngMLfTTk

— Hakan Çalhanoğlu (@hakanc10) April 23, 2024

Calhanoglu pole ainus, kes on Inzaghi käe all särama löönud. Lazio päevil kerkis Ciro Immobile 36 tabamusega liiga parimaks väravakütiks paljuski tänu sellele, kuidas Inzaghi vormis meeskonna rünnakuplaani nii, et tema võimetest maksimum võtta. Tiitel jäi toona osalt covid-pandeemia tõttu tulemata, sest Lazio kaotas võitluses Juventusega hoo, ent 2019. aastal võidetud Coppa Italia (teel finaali alistati toona mõlemad Milano klubid) andis kindlust, et ollakse õigel teel.

1991. aastal Interiga UEFA karika võitnud Saksamaa legend Jürgen Klinsmann andis tänavusele tiitlile kauni nime – naeratuste Scudetto. "Väljapoolegi paistab, et meeskond, klubi ja fännid hingavad ühes rütmis. Inzaghi on suutnud luua meeskonnale selge identiteedi ning kõigil osatäitjatel on olemas tipptasemel varumees. 13. märtsi õhtu Metropolitanol oli kurb, aga 20. Scudetto trumpab kõik pettumused üle," leidis sakslane.

Klinsmann ei osanud samas nimetada mängijat, kes praegust Interit või nende tiitlivõitu enim sümboliseeriks. Ja omamoodi sümboolne on mõistagi seegi. "Selle meeskonna trump on koostöö. Lautarost on saanud MM-i järel uskumatu liider, aga samamoodi väärib tunnustust Calhanoglu, kes ei karda iial vastutust võtta. Marcus Thurami isa Lilianiga mängisin omal ajal koos Monacos, ta on pärinud isalt nii tarkuse kui ka professionaalse suhtumise. Lisaks veel Barella, Bastoni ... Interit ootab hiilgav tulevik!" ennustas Klinsmann.

Inzaghi vennastest kaks aastat vanemat, 50-aastast Filippot on enamasti peetud paremaks mängijaks. Küllap tuleneb see saavutustest – ehkki Simonel on Lazioga ette näidata Serie A tiitel ja kolm Itaalia karikavõitu, ei saa ta sellega kuidagi vastu Pippo karjäärile Milanis ja Juventuses, mis tõid kolm liigatiitlit ja kaks Meistrite liiga võitu ning tagatipuks 2006. aastal Itaalia koondisega ka MM-kulla.

Kuid Simone üks esimesi treenereid Giovanni Trainini asetab ettepoole noorema venna. "Simone oli tehniliselt parem kui Filippo. Pole kahtlustki. Ta oli parem, tal oli lihtsalt karjääri jooksul palju ebaõnne," kõlab Trainini arvamus. Sellega on veidi üllataval kombel nõus ka Filippo: "Simonel tuli kõik alati kuidagi loomulikumalt välja kui minul. Aga ma ei andnud kunagi järele. See mind ilmselt tippu viiski."

Classic Calcio Photo: Simone Inzaghi and Filippo Inzaghi playing together on the Nazionale in a friendly vs Spain in 2000. It would be their only appearance together on the international stage. pic.twitter.com/oBS8epvfTT

— Francesco (@FRANCESCalciO_) April 29, 2021

Ehk polegi siis üllatav, et treeneritööd arvesse võttes on Simone lend olnud kõrgem? Vanemal vennal läks isegi hästi, et 2014. aastal Milani juhendajana debüteerimise järel teda kohe treenerina maha ei maetud, nagu on juhtunud mitme teise nimeka eksmängijaga, kes liiga kiirelt liiga suure klubi tüüri juurde hüpanud ja avastanud, et selle hoidmine käib neile üle jõu. Viimati tabeli punast laternat Salernitanat juhendanud, aga sealt veebruaris vallandatud Pippo treenerikarjääri võib lugeda igati tubliks, aga Simone oli juba enne meistritiitlit saavutanud märgatavalt rohkem.

Sellest hoolimata sobib Simonele kõige rohkem, kui kiitust jagatakse mängijatele, mitte talle. Temas pole seesugust kõigutamatut karismat nagu Carlo Ancelottis ega nakatavat ja pahatihti isegi tülinorivat kirglikkust nagu Contes. Ka otsustavaks saanud kohtumise eel ei üritanud ta silma paista josemourinholike mõttemängudega, vaid nentis, et derbi kompromissitust olemusest ei tohi lasta end kõigutada.

"Kui sellest saab eriline päev, siis olgu nii. Oleme selle nimel kõvasti vaeva näinud. Aga mina ja mu mängijad ei mõtle sellele ülemäära. Kõige tähtsam on see, mida väljakul teeme," kõlas Inzaghi lihtne sõnum. Inter jäigi iseendaks ka siis, kui Lautaro ja Thuram avapoolajal kaks kuldset võimalust käest lasid. Ning isegi siis, kui pettunud Milan viimastel minutitel jõudude vahekordi kätega klaarima tükkis.

Omal ajal kogu karjääri Interis veetnud ja neli meistrikarikat pea kohale tõstnud legendaarne Sandro Mazzola on juba avaldanud lootust, et Inzaghist võiks saada Interi Sir Alex Ferguson ehk peatreener aastakümneteks. Paraku, kui miski on tänapäeva jalgpallis üldse utoopia, siis ehk just see soov – et treener samas ametis üle paari hooaja vastu peaks, tuleb tal hakkama saada millegi väga erilisega, ja seda mitte korral või paaril, vaid aastast aastasse.

Vähemalt praegu paistab siiski, et Inzaghi ei lähe Interist kuskile, ehkki sel suvel avaneb mitmes tippklubis ligitõmbav töökoht. Tema praegune leping kehtib 2025. aastani ja kõigi märkide järgi pikendatakse seda peagi veel kahe aasta võrra. Kui arvestada, millist tuge on klubi juhtkond talle rahamuredest hoolimata tiitlimeeskonna komplekteerimisel pakkunud, ei pruugigi sama ahvatlevaid väljavaateid tegelikult mujal liiga palju olla. Ning pealegi on Inzaghil Interiga Meistrite liigas veel üks võlg õiendada ...

"Meil pole mingit seltskondlikku elu. Simone jaoks tähendab õhtul välja minemine seda, et ta istub sõpradega meie maja all baaris. Ja kell pool kaheksa on ta juba tagasi kodus," muigas hiljutises intervjuus Inzaghi kaasa Gaia Lucariello, kui Corriere dello Sport palus tal meest veidi iseloomustada. Ent kuhu peakski Simone Inzaghi kiirustama, kui pidu jõudis teenitult koju kätte?