Rootsi koondis, kes on minetanud võimaluse pääseda järgmisel suvel EM-ile, püsib viimase valikmängu eel koos justkui vaid ausõna peal. Sest 2016. aastast ametis olnud peatreener Janne Andersson väärib võidukat hüvastijättu. Mille arvelt see tulema peaks, on rootslased nõutud.

Rootslaste selg suruti vastu seina tegelikkuses juba juunis, kui Austrialt saadi võõrsil 0:2 lüüa. See tähendas Janne Anderssoni hoolealustele valiktsükli teist kaotust (esimene tuli mängus Belgiaga), mis justkui viitas, et F-alagrupi kahe parema sekka naljalt asja pole. Ja ega ei olegi, sai oktoobriks kindlaks. Nüüd on see fakt veelgi verisemaks tambitud: viimase vastasseisu eel jääb Aserbaidžaaniga punkte jagav Rootsi teisel tabelireal istuvast Belgiast maha kümne silmaga.

Rootsi koondis on justkui hakkama saanud kirjeldamatult ränga riigireetmisega. Millal viimati Blågult Euroopa meistritiitlit jahtima ei sõitnud? Aastal 1996! Ehk järgnevast korrast tänase päevani on rootslased võtnud osa igast EM-ist. Tõsi, üldiselt on lepitud alagrupiga, ent vähemalt on sinnagi jõutud.

Et Rootsi on oma parvega (kõlab traagilisemalt kui mistahes muu veesõiduk, kuigi asi nüüd nõnda hull vast ka pole) madalikule jõudnud, on loetud ka peatreener Anderssoni päevad. Selles protsessis midagi ebamaist ei ole - säärane stsenaarium käis uue töölepingu sõlmimisel juttudest läbi - kuid nüüd on reaalsus mõtetele järele jõudnud. Seltsis veel eriti tumedad ja tormised pilved.

Tung förlust i Baku i kväll ❌

🇦🇿 AZE 3-0 SWE 🇸🇪 pic.twitter.com/b3GX94HhVV

— Svensk Fotboll (@svenskfotboll) November 16, 2023

Neljapäeval, samal ajal kui Eesti proovis sammu pidada Austriaga, oodati Rootsilt Aserbaidžaani purustamist. Igati loogiline eeldus, kui märtsist on kirjas 5:0 võit ning FIFA tabeli järgi lahutab kahe riigi parimaid poegi pea 100 rida. "120. kohal paiknev Aserbaidžaan alandas Rootsit," oli Aftonbladet 0:3 kaotusega lõppenud kohtumise järel resoluutne, kinnitades sealjuures (koos teiste meediaväljaannetega), et allajäämine nõnda mustale lambale märgib ajaloo kehvimat kaotust. Hästi, näiteks märtsis saadi kolm ka Belgialt, aga tegemist on teise kaalukategooria koondisega.

"See on tohutult piinlik," polnud ka palluritel, antud noppes väravavaht Robin Olsenil, midagi rõõmustavat kosta. "Ma olin vihane ja näitasin seda ka välja. Jah, ma ütlesin mängijatele midagi, ma ei salga, aga see jäägu riietusruumi. Meil peaks häbi olema. Ja samal ajal on see paganama valus, seista siin (anda ajakirjanikele aru - L. J.), pärast sellist tulemust. Tahtsime Jannele kinkida kahte võitu, kuid mis sellest välja kukkus ..."

"Jah, see on mu koondisekarjääri üks kohutavamaid mänge. Siin, pagan, Aserbaidžaanis ... Kogu austusest nende vastu, aga kaotada selliste numbritega ... Sellist asja ei peaks mitte kunagi juhtuma!" oli kogenud Olsen marus.

Kümme aastat noorema ründaja Dejan Kulusevski mõtted palju ei erinenud. "See oli totaalne katastroof. Selline tulemus on vastuvõetamatu," hindas ta. "Meil on jäänud üks mäng (Eestiga - L. J.), et tänada ametist lahkuvat peatreenerit. Peame näitama enamat, peame suutma enamat," on tormihoiatus juba kõlanud.

Aga mis nägu see maru ikkagi on, kui pallist karistusala lävel ilma jäänud kapten Victor Lindelöfi lohakus lubas aseritel skoori avada juba kolmandal mänguminutil ning kuuendaks minutiks oli seis koguni 2:0? Ja siis, viimasel pooltunnil, kui vastane oli punase kaardi tõttu vähemusse jäänud, korjati võrgust veel üks pall?

"Eksinud, nõrk ja ilmetu," on Rootsi meedia kohaliku koondise praegust nägu üritanud sõnadesse panna. "Meeskonnaga pühapäeval EM-valikkohtumises Eestiga hüvasti jätvast Janne Anderssonist jääb maha koondis, mis on kaotanud nii sihi kui hoo," kõlab veelgi traagilisem mõttekäik.

Nii tundub, et pall on esimese kiirema napsata ja mängida. Olgu selleks noortest särtsu ja tõestamisvajadust leidnud Eesti või ribadel, samas ametist lahkuvale peatreenerile väärikat etteastet sooviv Rootsi. Koondiste tänavune viimane etteaste saab avavile pühapäeval Eesti aja järgi kell 19.