Eesti koondis alustas oma EM-valikturniiri suurepärase võiduga Sloveenia üle. Järgnes erakordselt valus kaotus Leedule ja napp punktidetajäämine Inglismaa vastu. Kas San Marino vastu tehakse allakäik, mis viib lõpuks finaalturniirile Prantsusmaale?

Allakäik sõna otseses mõttes. Eesti koondis peatub San Marino riigi samanimelises pealinnas asuva Titano mäe tipus. Grand Hotel San Marinos, mis on riigi uhkeim hotell. Titano on riigi kõrgeim mägi. Kõrgust merepinnast 749 meetrit. Tegemist ei ole küll kõrgmäestikuga, aga isegi Munamägi on suur ja see ju enam kui kaks korda madalam.

Selle aasta viimane valikmäng toimub aga mäe jalamist veidi eemal Serravalles. Kuigi tipust on üle 6000 inimese mahutav Stadio Olimpico kenasti näha, sõidab buss sinna 20 minutit. Ühele poole kurv, teisele poole kurv, ringtee, ühele poole kurv, teisele poole kurv, ringtee ja nii edasi ja tagasi ja veel edasi.

Seega mõneti oodatuima valikmängu eel tuleb koondisel mäest alla tulla. Pärast veidi krobelist valiktsükli algust loodavad vutisõbrad suurt võitu ja loogiliselt just San Marino võikski olla see, kelle vastu kogutakse enesekindlust, lihvitakse briljantselt täpseks oma löögijalad ning saadakse positiivne tõuge, mis kogu järgneva valiktsükli meid rõõmsalt saadab.

"Kui mitte nüüd, siis millal veel?" küsisid Eesti fännid reedeõhtuses San Marinos õlut juues ja küsime meie kohtumise eelvaates. Eesti vastas on FIFA edetabeli viimast kohta jagav meeskond, mis koosneb amatööridest. Riik, kus on elanikke sama palju kui Saaremaal.

Me tahame, et unistus Prantsusmaast elaks ja elaks jõuliselt. Selleks on vaja aga laupäeva õhtul ligikaudu 200 Maarjamaalt saabunud vutisõbra ees teha etteaste, mis oleks kindel ning jõuline. Eksimusteks pole enam ruumi.

Pitsa Monte Titano tipus asuvas restoranis oli lihtne ja imetabaselt maitsev – ehk on seda ka Eesti vutilahing San Marinoga. Kui oled läinud vaatama Stanley karika finaali, ei lepi ju KHL-i meeskondade matšiga, kus justkui võitjat nagu ei selgukski.