Eesti kaotas selle aasta esimeses kodumängus 1:2 Põhja-Iirimaale. EM-valikgrupis jätkavad sinisärgid seetõttu barankaga. Milles külalistele alla jäädi?

Eesti läks avapoolajal juhtima Konstantin Vassiljevi meisterlikust karistuslöögist, milleni viinud vea teenis Sergei Zenjov. Kümmekond minutit enne normaalaja lõppu oli aga kolmeminutiline periood, kus kuhjusid mitmed tõenäoliselt väsimusest tingitud vead.

1:1 värava eel võib nuriseda Vlasi Sinjavski ja Mattias Käidi kohavaliku ning Madis Vihmanni "lendamise" üle. 1:2 värava puhul ei olnud Taijo Tenistel rammu joosta võidu vahetusest sekkunud Jordan Jonesiga ning Karol Mets märkas millisekund liiga hilja Josh Magennise spurti värava ette. Need kõik on ühest küljest väikesed pisiasjad - Rahvuste liigas nägime ju mõne päeva eest, kuidas Inglismaa staarid John Stones ja Ross Barkley konkreetselt jämedate eksimuste järel vastasel skoorida lubasid -, aga sel tasemel said need Eesti vääratused määravaks.

Mida kõnelevad kaotusmängu kohta aga numbrid? Suures plaanis seda, et mõlema võistkonna tulemuslikkus erinevates episoodides oli küllaltki sarnane, lihtsalt põhja-iirlased tegid kõiki asju selgelt rohkem. Teisisõnu järjepidevus viis nad sihile. Võitis matemaatika, kus suurem korduste arv kergitas tõenäosust, et lõpuks midagi juhtub ja viimaks õnnetuski.

InStati statistika kohaselt kujunes pallivaldamise protsent mängu lõpuks põhja-iirlaste kasuks 56-44. Eesti oli hädas esimesel veerandtunnil, kui külalistel lubati palli vallata sellest koguni 73%. Samas avapoolaja viimasel kolmandikul oli pallivaldamine Eesti kasuks 54-46. Vahe on aga selles, kus pallivaldamine toimus.

Kui Eesti pallivaldamine jõudis vastase väljakupoolele umbes pooltel juhtudel, siis põhja-iirlased tegid seda 2/3 kordadest, kui pall saadi. Põhja-Iirimaa jõudis pooltel kordadel pallivaldamisega koguni Eesti väljakukolmandikule. Eesti sama näitaja oli kolmandik. Teisisõnu toimus külalismeeskonna palliga toimetamine vastase väravale oluliselt lähemal.

Eesti ja Põhja-Iirimaa söödutäpsus oli küllaltki sarnane, mõlemal 80% ümber, aga külalismeeskond tegi umbkaudu 150 (täpset) söötu rohkem. 247/317 versus 392/476. Söödutäpsuste kõige suuremad erisused tulid välja selles, et põhja-iirlaste ettepoole läinud ja lühikesed söödud olid meie omadest täpsemad. Samas oli Eesti selgelt kvaliteetsem standardolukordades, kust pall jõudis adressaadini 90% juhtudest, külaliste näitaja oli 83%.

Kõige drastilisem vahe on aga kahevõitluste õnnestumises, eriti teisel poolajal, kui Põhja-Iirimaa võitis 61% duellidest. Nii rünnakul kui kaitses olime mõlemas 16% kehvemad kui vastane samades näitajates. Eesti tegi küll rohkem vaheltlõikeid (meie 44 nende 32 vastu) ja õhuduellid jagunesid täpselt pooleks, aga maapinnal toimunud duellides, kus on oluline kohavalik ja jalgade kiirus, võitsime 49 olukorda põhja-iirlaste 76 vastu. Ja kui külalistel õnnestus koguni 60% triblingutest, siis eestlastel vaid 35%.

Kuigi löögiga lõppes eestlaste jaoks 12% rünnakutest ja põhja-iirlaste jaoks 15% rünnakutest ehk sarnane suurusjärk, siis taas olid külalised üle kvantiteedis, sest meie 8 löögi vastu tegid nemad 14 katsetust.

Eesti ründemäng oli üles ehitatud vasakule äärele, sest sealpoolne äärekaitsja Artur Pikk osales aktiivselt rünnakutel erinevalt paremkaitsjast Taijo Tenistest, kelle madalamale jäämine pidi osaliselt imiteerima Eesti mängu ülesehitust viie kaitsjaga mängides. Ilmselt sellest tulenevalt proovis Põhja-Iirimaa rünnata eelkõige enda parema ääre kaudu ehk kasutada ära Pika liikumistega tekkivat tühja ruumi, kuid see neil ei õnnestunud. Löögile jõuti enam hoopis nende vasaku ja meie parema ääre kaudu, kust tulid ka mõlemad väravad. Ehk siis vastane õnnestus mõneti kohas, mis ei olnud nende jaoks primaarne tee.

Üldistades tuli Põhja-Iirimaa edukus ikkagi äärtelt, mida oli juba enne matši teada, sest nad armastavad karistusala üle ujutada äärtelt tulevate söötude ja tsenderdustega ning sellele pandi ka treeningutel enne kohtumist Eestiga väga suurt rõhku.