MM-finaalturniiri avavooru 16 mängu pakkusid mitmeid suuremaid ja väiksemaid üllatusi – nii tulemuste kui mõne soosiku mannetu või eeldatava autsaideri tõhusa mängupildi poolest. Arvatult ei jäänud nägemata ka jõudemonstratsioonid ning sooritused, mille kohta paslik hinnang: nii pidigi ju minema.

MM-i taktikanurk ei keskendu niivõrd sellele, mis juhtus, vaid püüab lahata, miks juhtus. Et oleme juba näinud äärmiselt laia paletti taktikalisi valikuid ja erinevaid käekirju, teeb see esimese aruande koostamise meeldivalt mitmekesiseks.

Saudi Araabia – Argentiina 2:1

36 mängu kaotuseta. (Argentiina kohta) ennenägematult ladus meeskondlik kaitsetegevus kooskõlas Messi ründemaagiaga. Teise Lioneli – peatreener Scaloni – meistritöö. Ja nii edasi ja nii edasi. Need argumendid tegid mõnegi (jah, ka minu) arvates Argentiinast MM-i suurima soosiku.

Teisipäeval nägime Lusailis aga, kuidas Saudi Araabia – võidukoefitsient enne mängu ligi 30 – lõi Lõuna-Ameerika meistrit justnimelt meeskondliku kaitsega. Kui jalgpallilukku eksib ikka juhtumeid, kui paberil nõrgem suudab tugevamat haavata oma karistusalla "bussi parkimisega", siis Saudi Araabia šokkvõit sündis sootuks teisel moel.

Varem mitmeid Aafrika koondisi juhendanud prantslane Herve Renard rivistas saudid üles 4-4-2 asetusse, mille võtmesõnadeks kõrge pressing ning paindlik mees-mehe ja tsoonikaitse vaheldumine.

Mida aeg edasi, seda kõrgemale Renard löögirusika kamandas. Teisel poolajal muutus mängujoonis 4-1-3-2ks. Eesmärk oli hoida enda liinid üksteisele võimalikult lähedal, võtta Argentiinalt väljaku südames ruum ja suunata nad võimalusel äärtele.

Jah, kahtlemata oli säärane taktikavalik riskantne, sest Saudi Araabia kõrge kaitseliini taha jäi (teadlikult) rohkelt vaba ruumi. Jah, Argentiina süstis korduvalt sinna ja lõi sel moel ka kolm väravat ... videokohtuniku määratud suluseisust.

Üldiselt jäi Argentiina vastus aga uskumatult kaootiliseks. Ei suudetud (või ei tahetud) kasutada ääri, et vastase kaitseplokki laiali venitada. Veel saatuslikumaks osutus aga keskpoolkaitsjate ebakindlus – kord langesid nad üheskoos liiga madalale, siis tõusid jälle liiga kõrgele. Nagu nähtub lisatud pildilt, valitses keskväljal sageli tühjus ning üks terviklik meeskond asendus kahe eraldi üksuse, kaitsjate ja ründajatega. Rünnakutest kadunud loogilisus ja tasakaal muutis saudide kaitsemissiooni mõistagi aina hõlpsamaks.

Öelda, et saudidel vedas, oleks ilmselge liialdus – pigem näidati tervele maailmale, kuidas julge, agressiivne ja pidevalt varieeruv pressing läbimõeldult, üksmeelselt ja õlitatult ellu viia. Nii jõigi šampanjat kartmatu Renard ja Scaloni meistriteosed jäid vähemalt praeguseks ajalukku ...

Jaapan – Saksamaa 2:1

Möödus veidi enam kui ööpäev ja nägime vaat et kordusetendust: eksmaailmameistrist soosik (Saksamaa) asub Aasia esindaja (Jaapan) vastu juhtima, kuid kaotab teise poolaja väravatest 1:2.

Ometi sündisid need šokktulemused võrdlemisi erinevalt. Tõsi, ühe olulise sarnasuse peab siiski välja tooma: autsaideri julguse. Kuna Saksamaa valitses esimest kolmveerandtundi jäägitult ja sai muuhulgas kirja MM-ide rekordit tähistavad 422 söötu, tegi Jaapani peatreener Hajime Moriyasu vaheajal rea muudatusi.

Neljameheline kaitseliin asendati kolmesega ja ääred liigutati märgatavalt kõrgemale. Kui avapoolajal oli Jaapan püstihädas Saksamaa kombinatsioonidega vasakul äärel (eelkõige David Raumi ja Jamal Musiala vahel) ning ülekaalu tekitamisega kaitse- ja poolkaitseliinide vahele, siis nüüd avanes väljakul sootuks uus pilt.

Äärtel tekkis mõlemas väljaku otstes rohkelt üks-üks olukordi ning Jaapan esitas Saksamaa kaitsenelikule sootuks keerukamaid küsimusi. Keskväljale jättis Moriyasu mõningase tühimiku, kuid Saksamaa ei osanud sellega midagi mõistlikku peale hakata. Vaekausid pöördusid ning lõpuks tähistasid Jaapani Bundesliga (vahetus)meeste Ritsu Doani (Freiburg) ja Takuma Asano (Bochum) 75. ja 83. minuti väravad Moriyasu ajugümnastika vägevat triumfi Hansi Flicki üle.

Brasiilia – Serbia 2:0

Argentiina või Brasiilia? Brasiilia või Argentiina? Enne finaalturniiri algust läksid maitsed, kumb Lõuna-Ameerika gigant on suurem tiitliküsija, põhjalikult kahte lehte. Avavooru järel saame tõdeda: kui Messi&Co lendasid lati alt põhjalikult läbi, siis Neymar&Co paljastasid muskli.

Kohtumise alguses toimis Serbia intensiivne ja mees-mehe kaitsest lähtunud kaitseskeem laitmatult (vt järgmist joonist). Brasiilia ülemised keskväljamehed Neymar ja Lucas Paqueta langesid aina madalamale palli küsima ja see Serbiale sobis. Ent kohvimaa pojad ei läinud vastase taktikast – mis sisaldas ka füüsilist töötlemist - närvi, vaid säilitasid kontrolli saavutamisel ja järjepideval suurendamisel rahu.

Teisel poolajal liigutas Brasiilia juhendaja Tite äärekaitsjad Danilo ja Alex Sandro rohkem väljaku keskmesse ning palli vallates joonistus välja 2-3-5 asetus. Suurepärane koostöö kohtade vahetamisel, pallita liikumine ja seeläbi ruumi tekitamine põhjustas serblaste ridades järjest enam segadust. Samas kuhjunud väsimusindeks ja Brasiilia surve võtsid Dragan Stojkovici meeskonnalt lõpuks relvad.

Ehkki pealkirjakangelaseks tõusis mõlemad väravad löönud Richarlison – kelle eelistamine Gabriel Jesusile oli kahtlemata Tite üks võtmekäike -, siis sama suurt rolli etendasid nende sünnile nauditava eeltöö teinud Neymar ja Vinicius Jr.

Mitmekesisust ja küpsust hõõgus ka Brasiilia kaitsemängust, mis Tite käe all saanud teenimatult vähe tähelepanu ja kiitust. Alustati 4-2-4, teisel poolajal mindi üle 4-3-3 ning mäng lõpetati 4-4-2 pressinguga. Just kiire palli tagasivõitmine lõi vundamendi Serbia järkjärguliseks kurnamiseks, võimalusteta jätmiseks ja võiduvärava(te) sepistamiseks.

Belgia – Kanada 1:0

Kanada loots John Herdman on ainuke treener, kes tüürinud MM-finaalturniiril nii nais- kui meeskonda. Nelja aasta eest kodumaa meeste esinduse tüüri haaranud Herdman alustas seal samasuguse kõrgest pressingust lähtuva mängufilosoofia elluviimist nagu oli edukalt teinud naistega.

Lubatagu siinkohal üks põgus ajalooline ekskurss. Mäletame ju, kuidas Eesti üritas 2016. aastal MM-valikmängus Brüsselis Belgiat ülevalt survestades üllatada. Paraku jäid sinisärkide liinid üksteisest lootusetult kaugele ning Belgia kruiisis nende vahetult segamatult 8:1 võiduni.

Kanada lähenemine oli põgusal esmavaatlusel sarnane. Neli ründavat mängijat avaldasid Belgia pallivaldajatele survet, püüdes takistada nende lühisööte. Tagumine kuuik oli aga varmalt valmis noppima pikemaid palle. Olulised erinevused väljendusid kaitseliini asetsemises (Kanadal Eestist kõrgemal, mis võttis Belgialt olulise ruumi) ja pressingu kvaliteedis (kiirem surve pallile ja oluliste sööduliinide sulgemine).

Esimesel poolajal toimis Kanada mudel vaat et ideaalselt. Kirjeldatud julge ja efektiivne kaitse ning järgnenud sirgjoonelised rünnakud vallandasid Belgia ridades kohati lausa paanika. Kanada teenis penalti, tekitas veel soodsaid võimalusi, aga pidi puhkama minema 0:1 kaotusseisus.

Too värav jäigi ainsaks. Ehkki Kanada valitses kõiki statistilisi näitajaid ja võitis küllap uusi austajaid ning Belgia näitas haavatust, turniiritabelis see ei kajastu.

***

Noppeid siit ja sealt

• MMi künnisel kriitika- ja küsimustetulva alla sattunud Inglismaa koondise peatreener Gareth Southgate eelistas avakohtumises Iraaniga senisele 3-4-2-1 asetusele mõneti ootamatult 4-3-3. Tulemuseks veenev 6:2 võit. Meeskondlikku õnnestumist peegeldas kõige ilmekamalt fakt, et esiründaja Harry Kane jalga valgeks ei saanud, ent just tema roll rünnakute sidumisel osutus määravaks ning kujuneb ka tugevamatele vastastele parajaks pähkliks.
• Prantsusmaa ei lasknud end heidutada Austraalia varajasest avaväravast ega sellele vahetult järgnenud vasakkaitsja Lucas Hernandezi karmist vigastusest. Mõneti kurbirooniline, aga venda asendanud Theo Hernandez kerkis tiitlikaitsja ümbersünni üheks peaarhitektiks. Tema koostöö vasakus ründetsoonis Kylian Mbappe ja Adrien Rabiot’ga ühes Antoine Griezmanni dünaamilisuse ja Olivier Giroud' skoorimisvaistuga vaigistas Austraalia skooriga 4:1.
• Holland pidi pikalt tõdema, et Senegali 4-1-4-1 formatsioon on nii tõhus kaitses kui terav rünnakutel. Lõpuks võeti tänu individuaalsele meisterlikkusele siiski 2:0 võit. Mängu otsustas säravat hooaega jätkav Cody Gakpo, keda Louis van Gaal kasutab koondises nr 10 positsioonil. Kui aga Holland tahab unistada kõige suurematest eesmärkidest, tekitas vähemalt avamängus muret Matthijs de Ligti ebakindlus. Teises alagrupikohtumises Ecuadoriga usaldaski van Gaal tema asemel Jurrien Timberit.