Kaasaegne jalgpall sündis ning vormiti mänguliselt ja organisatoorselt tervikuks Inglismaal. Seejärel levitasid inglased mängu üle maailma. Selle kõige eest on jalgpallil jätkuvalt põhjust inglastele ja Inglismaale tänulik olla. Aga Inglismaa ei suuda oma õnnetuseks aru saada, et aeg, kui nemad teadsid kõike kõige paremini, on ammu möödas.

Inglismaa suhted ülejäänud jalgpallimaailmaga pole kunagi olnud teab mis lillelised. Eelmise sajandi alguses veeti FIFA-ga vägikaigast ja MM-turniiridega liituti alles pärast teist maailmasõda. Ning kui inglased FIFA-s juhtrolli haarasid, vihastasid nad oma kõrkusega muu maailma välja, mistõttu kaotas inglane Stanley Rous 1974. aastal presidendivalimistel ametikoha brasiillasele Joao Havelange'ile (Rous on siiani ainuke FIFA president, kes küll taotles uut mandaati, aga jäi sellest ilma).

Ei saa öelda, et suhted oleksid lõplikult soojenenud. FIFA-ga on inglastel endiselt kitkuda mitu kana. Muuhulgas põhjusel, et nad pole pärast 1966. aastat saanud korraldada MM-i, kuigi püütud on nii 1990., 1998., 2006. kui ka 2018. aasta finaalturniire. Eriti tigedad ollakse just Venemaale korraldada antud eelmise MM-i osas. Hiljem on ju ilmnenud, et otsuse teinud FIFA juhatuses oli altkäemaksuiharaid korruptante kõvasti rohkem kui ausaid mehi.

Praeguse FIFA presidendi Gianni Infantino ametiajal on suhted mõnevõrra paranenud, sest Inglismaa (sh riigijuhid) ihkavad 2030. aasta MM-finaalturniiri korraldusõigust. 2018. aasta MM-ist ilmajäämise järel vandusid inglased tuld ja tõrva ning olid mürgised kui mustad mambad.

Kuna Infantino viis läbi muudatuse, mille kohaselt ei otsustata finaalturniiride korraldajat enam juhatuse koosolekul, vaid avalikul hääletusel, kus igal FIFA liikmesriigil üks hääl, on korruptsioonirisk seoses avaliku vastutusega väiksem ja see on veennud inglasi plaaniga liituma. Aga et neid ka edu saadaks, peavad nad vähem ninatargutama.

"Nelja kolmanda koha omaniku edenemine maandab alagrupiturniiri panuseid ja põnevust. UEFA peab selle üle tõsiselt järele mõtlema," säutsus 1986. aasta MM-i parim väravakütt, praegune BBC stuudiojuht Gary Lineker eile oma 7,9 miljonile jälgijale Twitteris.

This 4 3rd placed teams idea just takes all jeopardy and excitement out of the group stage. Really needs a rethink from @UEFA.

— Gary Lineker 💙 (@GaryLineker) June 21, 2021

Selle säutsuga vähendas Lineker koheselt Inglismaa šansse 2030. aasta MM-i korraldusõiguse pälvimiseks, sest kuigi ta pole Inglismaa jalgpalliliiduga otseselt seotud, on ta globaalne prominent ja Inglismaa jalgpallifiguur. Ning see säuts saatis Inglismaa jalgpalli poolt välja signaali, et keskmikud ja pisikesed on prügikala, kelle jalgpallifestivalil osalemine on tüütu.

Kuigi erinevalt Aafrika ja Aasia meistrivõistlustest oli EM-finaalturniiri laiendamine 24 koondiseni sportlikult põhjendatud, sest tasemel jalgpallimeeskond leidub mandril üle kolmekümne, siis väga oluline oli ka otsuse teine aspekt, mis andis palju rohkematele Euroopa riikidele võimaluse kogeda finaalturniiriga kaasnevat festivaliatmosfääri.

Ilma EM-i 24 koondiseni laiendamiseta poleks 2016. aasta finaalturniiri kaunistanud fantastiliste fännidega Iirimaa ja Põhja-Iirimaa, EM-i debüüt võinuks ära jääda nii Albaanial kui ka Walesil, kes mõlemad viie aasta tagust vutipidu rikastasid. Samuti ei oleks tänavu debüteerinud Põhja-Makedoonia ja Soome ning Ungari šansid teist EM-i järjest edasipääsu püüda olnuks olematud, sest pigem poleks nad ei 2016 ega tänavu üldse finaalturniirile jõudnudki.

Inglismaa pole ainuke Euroopa riik, kes 2030. aasta MM-i püüab (ning olgu lisatud, et praeguse plaani kohaselt tehakse seda koos Šotimaa ja Iirimaaga, võib-olla võetakse punti ka Wales ja Põhja-Iirimaa). EM-finaalturniiri eel peetud maavõistlusel teatasid Hispaania ja Portugal, et see on ka nende siht.

Jalgpalli geopoliitika toimib nii, et kui ühest maailmajaost lähevad võitlustulle kaks kandidaati, lahkuvad mõlemad ülimalt tõenäoliselt areenilt kaotajatena. Seega enne lahingut globaalsel areenil peab Inglismaa võitma Euroopas. Linekeri avaldus sellele kaasa ei aidanud.

Jah, tegu on väikese killuga, aga säärast arrogantsi pudeneb Inglismaa jalgpalliprominentide suust ja klaviatuuridest piisavalt tiheda regulaarsusega, et ärritusnivood on kõrgel. Ainuke viis, kuidas Inglismaal on võimalik täita oma eesmärk ja unistus, ning pälvida 2030. aasta MM-finaalturniiri korraldusõigus, on aupaklikkus, mis neil aga üldse välja ei tule.

Jalgpalliliit võib ju anda oma parima, aga mõjukas inglisekeelne ja -maine jalgpalliajakirjandus oma ülimalt FIFA-kriitilise hoiakuga on Inglismaa püüdlusi silmas pidades suur probleem. Pole mingit kahtlust, et infrastruktuuri ja kommertslahenduse osas on Inglismaa pakkumine parim, aga MM-finaalturniiri korraldusõigust ei pälvi parim, vaid hääletajate jaoks kõige meeldivam pakkumine.

Ning meeldida oskamine ei tule inglastel endiselt välja. Ja kui nad isegi Euroopa kandidaadiks saavad, siis tuleb neil globaalsel tasandil vastu astuda Uruguai, Argentina, Tšiili ja Paraguai ühispakkumisele, mille peamine argument on, et 100. sünnipäeval peaks MM-finaalturniir naasma sinna, kus ta 1930. aastal algas ehk Uruguai pealinna Montevideosse.

Selle pakkumise romantilisusest pole võimalik mööda vaadata. Samuti mitte asjaolust, et viimasest Lõuna-Ameerikast toimunud MM-ist (2014 Brasiilia) on möödas rohkem aega kui eelmisest Euroopa võõrustatud MM-ist (2018 Venemaa).

Lisame siia juurde inglaste arrogantsi ning paljude maailma pisemate jalgpalliliitude pahameele nende kodused meistrivõistlused tähelepanust ilma jätnud Inglismaa Premier League'i suhtes, ning ongi olemas kokteil, mille toksilisus võib vabalt Inglismaa unistuse (jälle) surmata.

Et oma šansse suurendada, tuleb inglastel juba praegu igal rindel sisse lülitada, nagu nad ise ütlevad, charm offensive ehk meelitusrünnak. Nõudmistega sihile ei jõuta, tuleb efektselt flirtida. Inglased oskavad seda küll. Küsimus on, et kuivõrd väga nad – ja mitte ainult sealne jalgpalliliit, vaid terve jalgpalliavalikkus – seda 2030. aasta MM-i soovivad.