Gary Linekeril pole enam õigus. Jalgpall pole enam mäng, mille sakslased lõpuks võidavad. Kataris on seni suured olnud üldiselt edukad. Ainult mitte meie, kuna Saksamaa langes teist turniiri järjest varakult välja.

Viimase nelja või viie aasta ebaõnnestumistes võib tajuda mustrit. Saksamaa on kaotanud oma kaitsva stabiilsuse, meeskond ei suuda hoida kedagi oma väravast eemal. Iga vastane loob võimalusi, isegi Costa Rica ja (ainsas kontrollmängus) Omaan. Saksamaa mäng alati murdub.

Kõigis kolmes alagrupimängus näitas Saksamaa meeskond kirge, pühendumust ja agressiivsust. Vastased tajusid, et väljakul on kvaliteetsed mängijad. Aga strateegia ja kord olid puudulikud, rollide jaotus polnud kunagi selge. Hansi Flicki meeskond polnud Kataris ka piisavalt hea ettevalmistusega.

Võtame vastunäiteks Argentina, kes samuti kaotas esmalt autsaiderile. Saudi Araabia lõi kaks väravat ning argentiinlaste kolm tabamust määrati uue tehnoloogiaga suluseisudeks. Õnn ja ebaõnn on mängu osad. Aga isegi selle kaotuse puhul võis näha, et Lionel Scaloni tiim oli domineeriv, kuna oli hästi organiseeritud. Mehhiko ja Poola lukustati seejärel nende väljakupoolele, et lüüa mingil hetkel väravad ära. Parem poksija valmistas ette nokautti.

Saksamaa koondis polnud selleks võimeline. Nad ei suutnud mängu kontrollida. Selleks olnuks vaja arendada mängu kaitsest ja keskelt. See on jalgpalli seadus. Need positsioonid - number neli, viis, kuus, kaheksa ja kümme - peavad üksteist täiendama, jälgima ja saama üksteisest pimesi aru.

Ja stabiilsuse toob ainult järjepidevus. Aga pikka aega polnud selge, kes kaitseb Saksamaad keskelt. Keskväli ei leidnud ennast, kuigi saadaval olid õiged mängijad. Olin tegelikult kindel, et Joshua Kimmich, Leon Goretzka ja Ilkay Gündogan täiendavad üksteist ning moodustavad tugeva koosluse, kui nad saavad koos teha kolm või neli mängu. Aga nii ei juhtunud.

Järgmine probleem: see, kes meie kiiretest äärekaitsjatest peaks mängu panustama ja kuidas, oli sama ebaselge kui lähenemine rünnakul. Saksamaal on neli väga meisterlikku ründajat: Serge Gnabry, Jamal Musiala, Kai Havertz ja Leroy Sane; alternatiivid on ka Thomas Müller ja Niclas Füllkrug. Ma oleksin selle asja palju varem paika pannud.

Jalgpalliväljakul saavad määravaks detailid, rünnakul tähendab see näiteks: kuidas ma tungin karistusalasse, ilma kõigest muust loobumata? Kuidas ma vähendan vasturünnaku ohtu, kui kaotan triblades palli? Meeskond suudab selle riskiprobleemi lahendada ainult ühiselt head koostööd tehes. Argentiinlased on selles tugevad. Sakslaste struktuur on selleks puudulik - nagu ka vastase lämmatamiseks, mis päädiks paratamatult väravatega.

Väljakutsuva ülesande saavad need, kelle vastutada on meeskonna moodustamine koduseks EM-finaalturniiriks pooleteist aasta pärast. Saksamaa peab end taasleidma, et Linekeril oleks taas õigus.

Igal riigil on sel turniiril omad raskused, isegi favoriitidel ja endistel maailmameistritel. Prantsusmaa on mind kõige rohkem veennud. Meeskond on täielik, omab füüsilisust, struktuuri ja tehnikat. Kaitse on stabiilne, keskväli mõtleb kaitsvalt. Rünnak ümber väljapaistva Kylian Mbappe on jõuline ja loov. Aga kuna meeskond armastab oma üleolekut näidata, saab olema huvitav näha, mis juhtub siis, kui asjad ei lähe hästi. Siis saab olema keeruline lülitit ümber pöörata. Mbappe peab veel tõestama, et temas on küpsust teha alati õigel hetkel õiget asja.

Hispaania naudib Kataris oma domineerivat söödumängu. Seda on alati tore vaadata ning väiksemad koondised nagu Costa Rica saavad Hispaania vastu vaevu palli puudutada. Vahel lähevad aga hispaanlased sellega liiale. Siis söödavad nad palli isegi oma karistusalas ühes väravavahiga, kuigi too on alati meeskonna nõrgim jalgpallur. Siis saab ideest ideoloogia. See teeb hispaanlased eriti haavatavaks, kuna neil pole enam Carles Puyoli, Sergio Ramost, Xavit ega Andres Iniestat. Nad ei ole head ka standardolukordade kaitsmises.

Brasiilial on individuaalselt võrratu koosseis - ründes, kaitses, väravas. Meeskond ei sõltu ka enam nii palju Neymarist nagu varem. Aga nad pole kaua aega mänginud Euroopa tippkoondise vastu. Pole teada, kuidas nad reageerivad sellisele vastasele ning kas staarid toovad kogu oma kvaliteedi väljakule. Brasiilia on pärast Saksamaa väljalangemist ette-ennustamatu.

Inglismaa on füüsiliselt tugev koondis Premier League'i sitkusega ning omab palju ründavaid valikuid. Kvaliteedi kogunemine võib olla eelis. Aga nende juhtimine võimsaks meeskonnaks pole lihtne. Phil Foden sai mängu alles kolmandas kohtumises ning kõik nägid koheselt, miks ta peaks alati mängima. Ainult siis, kui parimad - peale Fodeni Harry Kane - regulaarselt osalevad, ilmneb meeskonnas hierarhia. Veel üks Inglismaa mure: kaitsev keskväli on raskustes palli kiire üleviimisega vastaste poolele.

Heaks näiteks, kuidas meeskond jõuab eduni, on Horvaatia. See on endiselt ehitatud ümber 37-aastase Luka Modrici. Ta on muljetavaldavalt hea strateegiliste söötudega tasakaalu loomises, oma meeskonnalt surve mahavõtmises ja selle ülekandmises vastasele. Josko Guardiol on üks turniiri parimaid kaitsjaid. Horvaatia on samuti seekord veenev, aga mängijatevalik on rahvaarvu väiksuse tõttu piiratud.

Ootan huviga, kuidas kõik kaheksandikfinaali jõudnud meeskonnad saavad hakkama oma puudustega. See teeb MM-ist nii huvitava ja põneva võistluse.

Artikli avaldamisele aitasid kaasa Oliver Fritsch ja Zeit Online.