Luup peale | Alustuseks šokk, siis Flora vinge mäng ja kõva kannatamine, aga lõpuks taas šokk (10)
EESTI KLUBID EUROSARJAS
FC Flora tegi Meistrite liiga 2. eelringis Varssavi Legia vastu avamängus ülimalt südi esituse, ent esimese üleminuti tabamusest teenisid poolakad siiski 2:1 võidu. Korduskohtumine peetakse teisipäeval Tallinnas.
Kohtumine algas Flora jaoks šokiga, sest juba kolmandal minutil lasi Markus Soomets liiga madala palli karistusalasse, sealt tuli see välja - Soomets hakkas juba vastaste poole keskel Bartosz Kapustkat taga ajama ja oma hullumeelse soolojooksu lõpetuseks pani poolakas palli Märten Kuuse jalgevahelt allanurka.
Flora avapoolaja parim võimalus tekkis 27. minutil, mil Sergei Zenjov varastas kaitsjalt palli ja koos Rauno Sappineniga pääseti kahekesi ühe kaitsja vastu jooksma. Zenjov otsustas söötmise asemel ise kaitsjat koolitada ja saigi sellega edukalt hakkama. Paraku suutis 41-aastane Artur Boruc tema vasaku jala löögi posti kõrvalt ära tuua.
Minut hiljem läks Zenjov samamoodi vasakuga löögile, aga otsis seekord tagaposti ja löök lendas paari meetri jagu mööda. Sellega oli Flora hea periood ka alanud ning peagi läks distantsilt löögile Ojamaa, kuid Boruc püüdis.
Teisel poolajal jätkus Flora mäng esialgu väga hea hooga ning selle krooniks lõi Henrik Ojamaa tsenderdusest oma Meistrite liiga hooaja neljanda värava Sappinen. Ja seda kõike alles kolmandas mängus.
Pärast Flora väravat jätkus kümmekond minutit võrdsete heitlus, mille lõpetuseks sai Legia surve peale, mis kestis sisuliselt lõpuvileni. Esimene nurgalöök lasi end oodata üle tunni ja siis pidi paraadtõrjega sekkuma ka Matvei Igonen. 75. minutil hoidis Florat vee peal paremal äärel kõva tööpäeva teinud Sergei Zenjov, kes langes õigesti väravajoonele ja tõi ära Tomaš Pekharti pealöögi.
Ka Floral endal tekkis paar ohtlikku kontrarünnaku kohta, ent lõppes kõik vägagi paidelinnameeskonnalikult, kes kaotas hiljuti Pärnus teisele Poola klubile Wroclawi Slaskile hilisest väravast 1:2. Seekord klaaris Markus Poom Legia karistuslöögi Rafael Lopesi jalale, kes vinge kuuli esimesel üleminutil Flora võrku kõmmutas. Soccernet.ee tegi kohtumisest järgmised tähelepanekud:
1. Pisidetailid, mis polegi nii tillukesed
Viimasel ajal võtab jalgpalliklišeede skeenel aina tõsisemat positsiooni sisse tõdemus, et "jalgpallis saavad otsustavaks pisidetailid". Sageli õigustatakse sellega ka eksimusi, mis polegi nii pisikesed, vaid pigem täitsa suured. Kahtlustan, et ka tänane avavärav läheb täpselt kategooriasse "pisidetailid said määravaks".
Markus Soomets sai pärast oma ebaõnnestunud tsenderdust Bartosz Kapustkaga kaasa joosta oma poolsada meetrit, aga päris kätte teda kordagi ei saanud. Selle asemel, et viga ära teha, lasi ta Kapustka peost ja järgnes juba täpne kauglöök Märten Kuuse jalgevahelt, mis ei jätnud Matvei Igonenile suuri võimalusi. Samamoodi peab ilmselt natuke peeglisse vaatama ka Kuusk, kes nägi juba mõni hetk varem, et Kapustka pääses Soometsa käest ära ja oleks võinud talle varem vastu astuda.
Kui vaadata jalgpallimängu kogu 90 minuti vältel, siis oli see üks mõnesekundiline episood tõesti väike osa ja Soometsa tagaajamine selle sees veel väiksem detail. Samas, kui mängija laseb väravalööja jooksma ja jätab tema vastu turvalise vea tegemata, siis kui pisike see ikkagi on? Üsnagi suure kaaluga.
Kui üldiselt suutis Flora oma klassist pea maksimumi välja võtta, siis mõned vead on sellisel tasemel andestamatud. Kummagi värava puhul ei saa öelda, et Legia lõi klassiga ära ja Floral ei olnud suurt mitte midagi teha. Ka teisele väravale eelnes Markus Poomi klaarimine täpselt ohtlikusse tsooni vastase jalale. Mõlema olukorra lõpetuseks tuleb siiski kiita ka vastaste klassi, sest löögid olid filigraansed.
2. Kapustka ood Andrus Värnikule
Kapustka mäng sai ametlikult lõpu küll seitsmendal minutil, aga sisuliselt lõppes see väravaga. Seda tähistades tegi ta võimsa hüppe, et maandudes väänas põlve. Eesti spordisõpradele meenutavad sellised tähistused mõistagi legendaarset Andrus Värnikut, kes rabas kergejõustikufänne lausa kahe ootamatu seigaga. Noh, tegelikult oluliselt rohkematega, aga konteksti sobituvad ideaalselt just need kaks.
2000. aasta Sydney olümpia eel viskas Värnik Haapsalus oda 82 meetri ja 16 sentimeetri kaugusele ning täitis sellega olümpianormi. Tulemust tähistades viskas Värnik saltot ja maandus näoli rajale.
Neli aastat hiljem viskas Värnik Ateena olümpia eel Kadriorus maailma hooaja teise tulemuse 87.58. Seejärel alustas ta rõõmutantsu, astus kuulitõukeringi äärele ja vigastas jalga. Olümpiani jäi sealt mõni nädal, aga deltasideme osalise rebendi raviks pidi minema ligi poolteist kuud. Värnik otsustas kasutada nii traditsioonilist kui ka alternatiivmeditsiini ja pääses lõpuks jalule. Olümpial ta osales ja viskas küll 83.25, ent oli tippvormist kaugel ja tasuks kõigest kuues koht.
Nii palju tänaseks kergejõustikust, naaseme jalgpalli juurde.
3. Flora värav, mis koosnes nii paljudest geniaalsetest detailidest
53. minutil lõi Sappinen küll pealtnäha ehtsa ründaja värava, kui ta Ojamaa tsenderduse värava eest sisse koksas, ent sellele eelnes päris mitu väga põnevat ja elegantset liigutust. Kõik algas Vassiljevi tsenderdusest, mis karistusalast klaariti ja Ojamaa selle rinnaga omaks võttis. Esmalt jätkas Ojamaa seljaga värava poole palli katnud Sappinenile, kes talle selle kannaliigutusega tagasi saatis.
Edasi liikus Ojamaa vasakule ja Sappinen hakkas suunduma värava ette. Samal ajal sekkus aga vaikne jokker Marco Lukka, kes selle värava eriti stiilseks tegi. Hetkel, mil Ojamaa kanna tagant endale vasakule otsajoone poole palli ette võttis, pani Lukka kaitsjale eht-korvpalliliku katte ja tekitas seeläbi endisele Legia mehele ruumi, et panna Sappineni suunas nii täpne tsenderdus, et ründaja selle ilusti posti kõrvale saata saaks.
Värav, mille üle on võrdselt uhked Jürgen Henn ja Andres Sõber!
4. Vägagi kvaliteetne esitus
FC Flora peatreener Jürgen Henn rõhutas mängu eel, et tulemuse tegemiseks on vaja ilmtingimata näidata hingestatud ja meeskondlikku esitust. Hingestatud ja meeskondliku esituse ta ka sai. Kui tulid individuaalsed eksimused, siis ei olnud need üldiselt tingitud lohakusest või halvast keskendatusest, vaid individuaalse klassi puudumisest ja/või väsimusest. Neist esimene on paratamatu, sest üle oma varju ei saa keegi hüpata. Soomets on täpselt nii kiire kui ta sel hetkel on ja kui Leicester Citys mänginud Kapustka on temast nobedam, siis pole midagi parata. See vahe tuleb lappida mõnel muul viisil, näiteks veaga.
See ongi spordi võlu ja valu, et sellistes situatsioonides on sportlased justkui alasti ja ei saa kuidagi avalikkust petta. Ja ka see on omamoodi paratamatu, et 89 minutiga end ribadeks töötanud Ojamaa võib teha keskväljal väsimuse pealt paha puute ja selle järel pääseb Legia kontrasse, kust tuleb saatuslik karistuslöök.
Mäng algas küll šokiga, aga ülejäänud esimesed 45 minutid olid täiesti võrdsed või tegelikult isegi Flora poolele kaldu. 53. minuti värav oli teenitud, mitte Legia tööõnnetus. Pärast seda näitas ka Legia lõpuks seda klassi, mida algusest peale karta võis, aga see ei olnud Flora jaoks ületamatu. Oldi surve all, aga pääseti sealt ka ise korduvalt välja ja suudeti üles võtta kontrarünnakuid. Pakutud tempo oli oluliselt kiirem kui Premium liigas nähtav, ent sellega suudeti kaasa minna.
Teisipäeval tuleb A. Le Coq Arena täis pakkida ja edasipääsu peale mängida.
Protokoll:
21. juulil kell 22.00 Varssavis Wojska Polskiego staadionil
Varssavi Legia - Tallinna FC Flora 2:1 (1:0)
3. Bartosz Kapustka, 90+1. Rafael Lopes - 53. Rauno Sappinen
Hoiatused: 17. Marco Lukka, 90. Sergei Zenjov
Mänguolud: +22, pilvine ilm, muruväljak suurepärases seisukorras
Peakohtunik: Vitali Meškov
Abikohtunikud: Aleksei Lunev, Dmitri Safjan
Neljas kohtunik: Igor Panin (kõik Venemaa)
Legia: Artur Boruc, Mateusz Holownia (60. Rafael Lopes), Mateusz Wieteska, Artur Jedrzejczyk, Filip Mladenovic, Andre Martins, Luquinhas, Bartosz Kapustka (7. Bartosz Slisz), Josip Juranovic, Tomaš Pekhart, Mahir Emreli (56. Josue).
Varus: Mateusz Kochalski, Kacper Tobiasz, Maik Nawrocki, Ernest Muci, Rafael Lopes, Kacper Skibicki, Joel Abu Hanna, Josue, Lindsay Rose, Kacper Kostorz, Maciej Rosolek, Bartosz Slisz.
Flora: Matvei Igonen, Marco Lukka (74. Ken Kallaste), Märten Kuusk, Henrik Pürg, Michael Lilander, Martin Miller, Markus Soomets (80. Markus Poom), Henrik Ojamaa, Konstantin Vassiljev, Sergei Zenjov, Rauno Sappinen (80. Sten Reinkort).
Varus: Karl-Romet Nõmm, Evert Grünvald, Sten Reinkort, Rocco Robert Shein, Henri Välja, Ken Kallaste, Kristo Hussar, Markus Poom, Markus Seppik, Daniil Kuraksin.
"Flora poolkaitsja SAADAB poola ründajat"
1. värava puhul Soomets saatis kuni arvas, et nüüd on kaitsja asi edasi tegutseda.
Mis Flora tervikuna paremini oleks saanud teha, oli kõikvõimalike võtetega mängu lõpus, kus jäädi Legia surve alla, siiski tempot alla lüüa, nt. "krambid" mingid muud pisi "vigastused", mis nõudnuks arstiabi vms. Nt. Lukka vigastus mõjus selle jaoks väga hästi. Samas on see takkajärgi tarkus, sest sel perioodil ka Flora värav ei olnud võimatu. Nt väga hea võimalus oleks olnud, kui päris mängu lõpus, kui seis oli juba 2:1, murdis Ojamaa otsajoone äärelt kasti ja lõi siis peale aga jõud oli otsas ja lõõk jäi nõrgaks. Aga oleks ta märganud anda sõõdu trahvikasti joonel olnud vabale Vassiljevile kellel olnuks siis väga hea positsioon pealelöögiks.
